Küsitlus

Kas oled alustanud grillimishooaega?

Siberis sündinud laste lood saavad peagi kaante vahele

Siberis sündinud laste MTÜ asutamiskoosolek. Foto: Rein Toom

Mullu veebruari teisel poolel moodustatud üle-eestiline MTÜ Siberis Sündinud Lapsed on praeguseks kogunud ligi 80 erineval ajal Eestist küüditatud perede seal sündinud lapse lugu. MTÜ juhatuse liige Ene Muts ütles, et iga loo sisu sõltub autorist, tema Siberis elatud ajast ja sellest, kui palju peres hiljem üldse Siberist räägiti.

Ülehomme meenutatakse üle Eesti märtsiküüditatuid. Mälestusürituste korraldajaks kagunurga igas maakonnas on Eesti Memento liidu kohalik ühendus.

„MTÜ Siberis Sündinud Lapsed ühendab ainult Siberis asumisel ja vangilaagrites sündinud lapsi. Paljud Siberis sündinud lapsed on ka Memento ridades, kuid meiega on liitunud neidki, kes ei kuulu Mementosse. Meie MTÜ tegutseb iseseisvalt,” selgitas Ene Muts, MTÜ juhatuse ja Memento Põlvamaa ühenduse liige.

Aastaga on MTÜ liikmete arv pea kahekordistunud, praegu on neil 150 liiget üle Eesti.

Muts kinnitas, et MTÜ tegutseb ajaloolise mälu säilitamiseks avalikes huvides. „Eesmärk on hoida lähiajaloo mälestusi Siberis sundasumisel või vangistuses oldud ajast ning jäädvustada seal sündinud laste ja nende perede lugusid ühise raamatu koostamise ja väljaandmisega. Kogume ja talletame andmeid, publitseerime mälestusi ja korraldame ühisüritusi,” märkis ta.

MTÜ asutamise järel hakkasid liikmed mälestusi kirja panema, liikmete lisandudes on ka nende kogumise lõpetamise aega pikendatud. Raamatu toimkonnale on saadetud ligi 80 erineva pikkusega lugu. „Need on perede lood, mille sisu sõltub autorist, tema Siberis elatud ajast ja sellest, kui palju peres üldse Siberist räägiti,” täpsustas Ene Muts.

Valgamaal ilmus kaheksa aasta jooksul neli mälestusteraamatut pealkirjaga „Ära möödu mineviku valust”, milles küüditatud meenutavad oma Siberi-aastaid. Viimane raamat ilmus 2008. aastal. Siberis sündinud lastest on meenutused ühes raamatus Enno Kasel, kes on maakonna Memento juhatuse esimees.

Mida Siberis sündinud lapsed kirja panid
Muts märkis, et kirjutatakse Siberisse küüditatud vanematest ja vanavanematest. Nende elu ja kannatuste taas esile toomisega hoitakse värskena mälestust neist, kes jäidki Siberi vangilaagritesse, hukati või hukkusid, ning ka neist, kes sealt tagasi tulid.

Mäletatakse, kuidas nende vanemaid Siberis vastu võeti. Seda nimetatakse orjaturuks, sest kolhoosiesimehed valisid töölisi. Viimastele öeldud, et meie teid ei tapa, te kärvate ise. Inimene sureb, loom kärvab.

Peredes räägiti küll eesti keelt, aga seal eesti keeles lugema ja kirjutama õpetamise juhtumid on harvad. Küüditatud viidi Siberisse alaliselt ja keegi ei teadnud, kas nad sealt tagasi saavad. Pärast Stalini surma läks aega, kui hakati andma lube ärasõiduks.

Seal kooliteed alustanud lapsel oli raskem Eestis koolis kohaneda kui neil, kes siin kooliteed alustasid. Pered ootasid kannatamatult Eestisse naasmist, et laps saaks kooli minna. Mõnel puhul jäid vanavanemad veel Siberisse, sest neile ei olnud ärasõiduks luba antud. Noor pere lastega sõitis Eestisse.

Kirjutatakse Eestis eluga kohanemisest ja koolis hakkama saamisest. Palju kirjutatakse, kuidas neisse kodumaal suhtuti. Naasnuid ei lastud oma koju, isegi mitte halduspiirkonda. Elamiseks loa saamise asjaajamised olid väga keerulised. Sissekirjutuseta elamine oli taunitav ning saabunud märgistati.

„Minul on meeles majavalitsuses dokumendi järel käimine. Olin siis viiene. Üks ametnikutädi nurgas oleva laua tagant ütles teistele, et need on Siberist tulnud. Mulle jäi see tädi ja tema ütlemine teravalt mällu. Ta ütles tõtt, aga need sõnad riivasid mind valusalt,” tõi Muts näite endaga juhtunust ja lisas, et on neidki, kes negatiivset suhtumist ei kogenud.

Üldiselt teatakse, et Põlva raudteejaama juurde ei sõidutatud massküüditamiste ajal kedagi. Üksikutel algas Siberi tee siiski Põlvast, näiteks Räpina vallas elava Lea Raagi ema perel.

MTÜ-l on koduleht aadressiga www.siberissyndinudlapsed.ee.

Muts rääkis, et represseeritute järeltulijad on vaatamata okupatsiooniperioodil ühiskonnas tõrjutusele ja sellega seotud takistustele aktiivsed. Nad on pidanud oluliseks haridust, omandanud teaduskraade, töötavad erinevatel kohtadel. Nad taastavad ja hoiavad korras omandireformi käigus õigusjärglastele tagastatud hooneid, tegelevad esivanemate elukohas majandustegevusega ja viivad elu edasi.

Lugude kaudu antakse teadmisi edasi lastele ja lastelastele, lisas ta. Inimesed kirjutavad iseendast, oma kooliteest ja elukäigust. Nii säilib perekonna järjepidevus. Lugudest tekib killuke Eesti rahva saatusepildist.

Tänavuse MTÜ aastakoosoleku külaliseks oli Läti politoloog Veiko Spolitis, kes huvitus meie MTÜ tegevusest ja rääkis Läti saatusekaaslaste tegevusest. 1941. ja 1949. aasta massküüditamised toimusid kõigis Balti riikides. Siberis tutvuti ja sõlmiti abielu eri rahvusest saatusekaaslasega. MTÜ liikmete hulgas on ka Leedust represseeritute lapsi, kelle teine vanem on eestlane.

„Kui kiiresti meie noor ühing suudab luua tihedamad sidemed sama tee läbi käinud lõunanaabritega, on ajaküsimus. Eeldused ja põhjused on olemas,” märkis Muts.

Riigikogu muutis seadust
Siberis sündinud lapsi ei ole veel senini tunnistatud represseerituteks, sellest tulenevalt tunnevad nad ennast ebavõrdselt.

„Kui Eesti taasiseseisvuse järel asuti okupatsioonirežiimi ohvreid tuvastama, oli oluline Siberisse vangistusse või asumisele saadetud represseeritu lapse Siberis sündimise fakt. Aja möödudes hakati laste represseerituks tunnistamist kitsendama. Kui laps sündis kas või üks päev pärast asumiselt ärasõiduks loa andmist, arvestatakse, et vanemad olid lapse sünni ajal Siberis vabatahtlikult ja last ei tunnistata represseerituks. Sageli said küüditatud ärasõiduloast teada loa andmisest palju aega hiljem ja oli ka teisi põhjusi, miks ei saadud kohe Eestisse teele asuda,” edastas Muts.

MTÜ üldkoosolekul kohtuti justiitsministri ja riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehega. Neile esitatud ettepanekud leidsid mõistmist ja sotsiaalkomisjon algatas seaduse muutmise. Mullu võttis riigikogu vastu seaduse, mis olukorda muudab ja täpsustab. Seadus jõustub tuleva aasta jaanuarist.

„Muudetud seaduse järgi loetakse represeerituks ka represseeritute lapsed, kes sündisid Siberis viie aasta jooksul Eestisse naasmise loa saamisest alates, ilma et vanem oleks Eestisse naasnud või ka pärast nimetatud tähtaega, kui tema vanemal ei olnud võimalik mõjuval põhjusel Eestisse naasta,” märkis Muts.

Tuleva aasta jaanuarist on neil õigus taotleda represseeritu staatust tähtajatult, sõltumata sellest, kas nad on varem vastava taotluse esitanud. Kes muudetud seaduse järgi vastavad represseeritu staatusele, võivad sotsiaalkindlustusametile esitada taotluse ka siis, kui varem esitatud avaldus on rahuldamata, ja ka siis, kui kohtuvaidlus on selles küsimuses jäänud represseeritu jaoks positiivse tulemuseta.

Kokkusaamised massküüditamise mälestuspäevadel
Siberis sündinud lapsed osalevad mementolastega koos mälestusüritustel, mida korraldatakse igal aastal küüditamise mälestuspäevadel 25. märtsil ja 14. juunil, samuti teistel kommunismiohvrite mälestuseks korraldatavatel üritustel.

Maakondades on erinevad traditsioonid mälestusürituste korraldamisel. On omavalitsusi, mis on enda ülesandeks võtnud kommunismiohvrite mälestusürituste korraldamise, nagu Tartu linn, ning kaasanud üritustele ka mementolased. Kagunurgas korraldavad mälestusüritusi kohalikud ühendused, mille esindajad kutsuvad üritusele omavalitsuste esindajad.

Memento tegevus ja mälestusürituste korraldamine on kujunenud välja enam kui 30 aasta jooksul.

„Massirepressioonide all otseselt kannatanud olid juba tol ajal aastates. Aja möödudes on väga paljud lahkunud manalasse. Memento ühenduste tegevuse juhtimine on läinud üle noorematele, kes ongi otseselt kannatanud ohvrite järglased, Siberis sündinud lapsed,” kõneles Muts.

Valgamaa ühenduse juhatuse esimees Enno Kase on ka MTÜ Siberis Sündinud Lapsed revisjonikomisjonis ja Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas puhus ühendusele ruttu elu sisse. „Mõlemad mehed on korraldanud ja korraldavad liikmetele erinevaid üritusi, sealhulgas ka massküüditamise mälestusüritusi,” rääkis Muts.

Ülehomme kohtuvad Valgamaa mementolased kell 12 Keeni raudteejaamas, põlvamaalased kell 11 Verioral, tund hiljem Põlva raudteejaama juures.

Suured marjad ja venekeelne küla
Galina Peedosaar, omadele Liina, on üks, kelle lugu saab kõnealusest raamatust lugeda. Ta sündis 1955. aasta juulis Siberis. Pere elas Malinovka külas Tugani rajoonis Tomski oblastis. Tema isa Feliks Onoper oli külas ainus eestlane. Kodus kõneldi vene keelt ja ka isa kõneles lastega vene keelt. „Isa oli ettevaatlik, sest oli seal valve all,” sõnas tütar.

„Minu ema Valentina oli Poolast küüditatute järeltulija, isa Feliks venna Enno ja vanematega küüditati Võrumaalt. Eestlased hakkasid Siberist kodumaale sõitma 1958. aastal, meie tulime alles 1963. aastal, sest ema ei tahtnud oma emast ja seitsmest õest-vennast lahkuda. Ema isa oli juba varem surnud. Kui me Eestisse 1960. aastal külas käisime, jäi ka ema siiatulekuga nõusse,” kõneles Peedosaar, kes päriselt Võrumaale jõudes sai peagi kaheksaseks.

Tal on meeles viimane sõit vanaema juurde, et temaga hüvasti jätta: „Jõgi oli veel jääs, sõitsime pimedas, olime emaga autokastis ja kuulsime, kuidas jää rataste all praksus, mis tekitas kõhedust, kuid teisiti ei saanud vanaema juurde minna.”

Loodus andis seal ühte-teist ka toidulaule. Mustad sõstrad kasvasid Siberis metsas ja Galina koos emaga käis neid suviti korjamas. Ta mäletab, et sealsed mustad sõstrad olid palju suuremad kui meil. „Toomingamarjad olid ka suuremad, korjasime, kuivatasime ja jahvatasime. Jahvatatud segu kasutasime saiakeste täidiseks,” kõneles naine ning tõi võrdluseks, et siinsed toomingamarjad on väikesed ja mõrkjad.

Kuna juba siis oli Siberis metsades puuke ja nende külale oli taiga lähedal, tuli puukide vastu vaktsineerida. See, et ta peale süsti minestas, on siiani meeles. Suved olid seal väga soojad, kuni 40 kraadi.

Esimene kooliaasta möödus Galinal Malinovka algkoolis. „Talved olid seal väga külmad, kuni 40 külmakraadi, ja meile ei öelnud keegi, et sellise külmaga ei pea kooli tulema. Kandsin vilte ja paksu mantlit,” meenutas ta.

Juhtus ikka lõbusaid asju ka. Vend Jüri ehitas kelgule kasti, Galina istunud kasti ja koer hakanud reeteed mööda vedama, kuni loom kelgu koos tüdrukuga lumme vedas. Kui mehed regedega metsast tulid ja regedel ruumi oli, hüppasid lapsed peale, et veidi sõita.

Õpinguid jätkas ta Võru venekeelses keskkoolis, mille lõpetas. „Siinses koolis hakkasin kohe eesti keele tundides keelt õppima, kuid rohkem omandasin eesti keelt omaealistega õues mängides ja karjas käies,” rääkis Galina.

Ta tunnistas, et ei tea emapoolsest suguvõsast enam midagi. „Ema õed-vennad on kõik surnud. Veel mõni aeg tagasi suhtlesin ema noorema õe pojaga, nüüdseks on seegi side katkenud.”

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 23/03/2023 09:14:54

Lisa kommentaar