Seltskond setusid 1930. aastatel. Foto: Eesti rahvusarhiiv

Petserimaa kuulus 20. sajandi algul Pihkva kubermangu koosseisu. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni muutus aktuaalseks kubermangupiiride muutmine etnilisel printsiibil. 90 aastat tagasi saatsid 73 Petseri linna ja valdade volinikku Ajutisele Maanõukogule palvekirja ühendada Eestimaaga Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald ühes Petseri linnaga. Väidetavalt elas seal enam kui 20 000 eestlast (sh setod), kes moodustasid üle 80 protsendi piirkonna elanikest.

Soov Eestiga ühineda täitus alles pärast revolutsiooni ja Vabadussõja sündmusi. Eesti vabariigis moodustati uus maakond – Petserimaa, mille keskuseks sai Petseri linn. 

Kui enamik eestlasi oli endale perekonnanime saanud 19. sajandil (Liivimaal 1826, Eestimaal 1835), siis Vene impeeriumi teistes kubermangudes hakati talurahvale liignimesid andma alles pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. Siiski jäid paljud äärealade elanikud veel aastakümneteks perekonnanimeta. 

Nii avastasid Eesti riigivõimud üsna peatselt, et liidetud idaalade elanikel puuduvad perekonnanimed. 1921. aasta kevadel-suvel võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu kaks seadusandlikku akti, mis said lähtepunktiks ja suunanäitajaks sügisel alanud perekonnanimede panemise aktsioonile Petserimaal ja Eesti-Ingeris. 

Nimede andmiseks moodustati Petserimaal viis kolmeliikmelist komisjoni. Komisjonide üldiseks juhatajaks sai siseministeeriumi otsusel Samuel Sommer ning kogu tööd valvas ja selle eest vastutas maavanem Johannes Reinthal. 

Petserimaal töötasid komisjonid 19. septembrist 29. detsembrini, andes kokku 50 234 isikule 8654 perekonnanime. 

Samal ajal perekonnanimede panemisega tuli Petseris kokku I Seto kongress, kus osalesid ka nimekomisjoni liikmed. Muude teemade seas oli päevakorras isiku- ja kohanimede andmine ning eestistamine.

Mõistagi ei olnud komisjoni ülesanne lihtne maanurkades, kus ainult isiku- ja isanime tunti ega mingisugusest kroonu pealesunnitavast perekonnanimest sageli teadagi ei tahetud. 

Enne 1921.–1923. aasta «ristimist» oli setodel ja Narva-tagustel elanikel käibel traditsiooniline venepärane isikunimesüsteem: inimese nimi koosnes ees- ja isanimest, millele vajaduse korral lisati talu või küla nimi.

Sunniviisil määratud nimede osakaal on kaunis suur, neid tuli ette paljudes külades. Leidub selliseidki külasid, kus mitte keegi ei käinud ise endale nime võtmas, nagu näiteks Petseri valla Suur-Tsaltsevo küla. Allikates ja pärimuses ei märgita, et kusagil oleks nimepaneku aktsiooni boikoteeritud, mis lubab oletada, et korraldus kindlal päeval ja kellaajal vallamajas olla ei jõudnud lihtsalt õigel ajal elanikeni või oli inimestel vallamajja liiga pikk tee minna. Pankjavitsa vald oli näiteks 35 versta pikk ja 24 lai.

Värsked perekonnanimed kirjutati protokolli ning inimesele väljastati ametlik tõend lisanime saamise kohta. Üldjuhul alla 18aastaseid lapsi protokolli ei märgitud, kuna nendele läks automaatselt üle vanemate nimi. Perekonnapea pidi nimevõtu kinnitama oma allkirja või sõrmejäljendiga. 

Üksikud protokollid köideti hiljem linnade-valdade kaupa raamatutesse. Neid, kokku kümmet raamatut, säilitatakse rahvusarhiivi fondis «Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanike perekonnanimede komisjonid».

Missugused nimed setodele pandi?

Kõige enam taheti nimeks võtta ühe- ja kahesilbilisi sõnu, millel ka mingi tähendus oleks, iseäranis maiad oldi puunimede peale. Oleks komisjon ilma nimesid soovitamata need kohe protokollinud, oleks iga teine Petserimaa elanik Tamm, Kõiv või Lepik. Samuti ihaldati tuntud riigi- ja vaimumeeste nimesid, aga kuna Eesti avalikud tegelased enamasti saksa nimesid kandsid, siis ei pidanud komisjon seda võimalikuks. Emakeele Seltsi väljapakutud nimede loetelu vaimustust ei tekitanud, taheti ikka ise endale nimi välja mõelda. Arvukalt võeti liitsõnalisi, rahvusromantilise kõlaga ja murdelisi nimesid.

Setode nimeks said näiteks: Kuldvee, Hõbeoja, Hõbesaar, Hõbenurm, Kuld, Kuldkägu, Käokuld, Kuldranna, Lõosilm, Maarjakõiv, Mahlakõiv, Pajavaher, Liivapuu, Kõoleht, Lepavõsu, Lillimets, Lillipuu, Murutamm, Vähkoja, Viinamari, Niidulill, Tähtjärv¸ Külmläte, Haljasorg, Vaherkink, Vislapuu, Tammisleht, Aotäht, Ausmees, Heletuli, Helletäht, Järvelill, Sinihelmik, Varjulill, Laevalind, Õnnepuu, Võhumõõk, Hallaöö, Hallapuu, Päike, Kuusealune, Rätsepkokk, Helmoja, Huntsaar, Vanahunt, Hundimägi, Suurhunt, Hundisalu, Haukanõmm, Aasalind, Hõbejärv, Hõbeoja, Kuldoja, Maasikleht, Näkimäe, Orjamäe, Orjavits, Postkaart, Punaõun, Tunkraud, Varesepoeg, Järvetar, Laanelind, Karupoeg, Luigelaht, Kuresulg, Lombiots, Rõugumees, Vanavarblane, Tsirgo, Esätarõ, Hainamaa, Häätarõ, Illos, Kadajanõ, Kallõv, Kinä, Laanõviir, Küppär, Pääväkene, Põvvat, Saarõoss, Sõgõl, Tsäuk, Tuvikõnõ, Tsirel, Uibouppin, Umblõja, Ubinhain, Verrevmägi, Lutsuviir, Hõpõ, Tsänk, Hõrnak, Kuldkägo, Piibovars, Tsirbitalo, Hõpõmägi, Tsäro, Hõpõliin, Päävälill; Kõdõr, Pedäspuu, Mõtsatsirk, Nulgatalo, Pleiäts, Kevväi, Kuldsanna, Hüdsi, Üsäne, Pennär

Mõne küla elanikud elasid sedavõrd üksmeeles, et võtsid endale kõik ühe tähendusväljaga liignimed, nagu juhtus näiteks «Hundikülas» ehk Irboska vallas Lõtinos – Hunt, Huntsaar, Vanahunt, Hundimägi jne.

Järvesuu valla nimepanemise komisjoni esimees preester Roi on läinud nimekomisjoni ette mitteilmunutele nimede määramisel kergema vastupanu teed ning lajatanud näidisnimekirjast võetud E-tähega algavate nimedega: Eiso, Eiwik, Eim, Ehatu, Eglas, Eir.

Suur osa setosid eelistas hoopiski võtta endale vene nime. «Nii tahtsid Panikowitsi wallas ühe küla elanikud kõik omale venekeelsed perekonnanimed võtta, tõendades, et nad olewat kõik wenelased; kuid juhtumise kombel teatanud keegi wanamees kommisjonile, et Panikowitsi rahwas on kõik päris setud (Eesti) soost. Siis hakati nendega Setu keelt rääkima ja tuligi wälja, et kõik oskasid ilusasti Setu keelt, olgugi, et nad nähtawa tahtmatusega seda rääkisid.» (Postimees, 1. november 1921) 

Komisjoniliikmete asjalikud seletused, et omakeelne nimi ikkagi kõige sündsam on, sundisid setosid järele andma ja omale emakeelsed nimed võtma.

(täispikka artiklit saab lugeda blog.ra.ee)

 

Autor: Maive Mürk ja Helina Tennassilm, Eesti rahvusarhiiv
Viimati muudetud: 21/09/2017 06:39:19