Lennusadama meremuuseumi vanim eksponaat on 1985. aastal Muhus Maasi maalinna lähistelt leitud 16. sajandi Maasilinna laeva 16 m pikkune vrakk. Foto: Malle Elvet

Veel mai algul ei teadnud kümned tuhanded eestimaalased sõnapaari lennusadama angaarid sisust kuigi palju. 11. mail avas üleöö külaliste peibutiseks saanud renoveeritud, Peeter Suure merekindluse osana ehitatud lennusadam suurejooneliselt uksed. Unikaalsed kolmekuplilise katusega angaarid on nüüd Eesti atraktiivseim muuseum, meremuuseumi filiaal.

„Eksponaate näete kolmel tasandil: vee all, veepiiril ja vee kohal. Eks see ole üks suuri poisse kütkestav maailm,“ sõnas eksponaatide sünni- ja muuseumi jõudmise lugusid põhjalikult teadev lennusadama juht Ott Sarapuu naljatledes. „Meil siin väikseid asju pole, eksponaadid on kõik suured, neid on ligi 130.“
Esmalt jäi kõrgesse värvilõhnalisse ruumi astunuile silma põrandate ainulaadsus: mitmetoonilise sinisega, vastavalt mere sügavusele kujundatud merekaartidelt tuttava graafikaga.
Tänapäeva muuseum peab lisaks teadmistele pakkuma külastajaile ka atraktiivseid tegevusi ja kogemuslikke elamusi. Sarapuu viis ajakirjanikud kollase allveelaevaga „reisile merepõhja“.
Tammepuised sillad, trepid ja kaarsillad viivad uitaja nn veepealsesse ossa, et vaadelda paate, purjekaid, meremiine, vesilennukit ja allveelaeva Lembit teise rakursi alt.

Unikaalne militaarobjekt
1916.-1917. aastal Peeter Suure merekindluse osana valminud lennusadama ja angaarid tolleaegsete suuremate vesilennukite majutuseks projekteeris Taani firma Christiani & Nielsen, konstruktor oli Sven Schulz. Neist said tõenäoliselt maailma esimesed suuremahulised, 50 x 100 m põhiplaaniga angaarid, mida sildavad kolm kokkuliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, mis tipnevad kaheteisttahuliste 10 m läbimõõduga katuselaternatega. Betoonkooriku paksus on vaid 8–12 cm.
Esimene maailmasõda ja Venemaal puhkenud revolutsioon katkestasid angaaride ehituse. Jaanuaris 1919 võttis Eesti kaitsevägi lennusadama üle ja siin loodi merelennurühm. Eesti ostis kaheksa vesilennukit. 1920. aastate keskpaigaks oli kogu sadam koos hoonete ja angaaridega valmis ehitatud.
1940. aasta suve lõpust läks ala Balti punalipulise laevastiku käsutusse ja seal tegutses sõjavägi. 1989 alanud erastamiste segadustes läksid angaarid firma Sek kätte. Pikki aastaid kestnud omandivaidluste järel kohtutes sai Eesti riik 2006. aastal angaaride varemed tagasi.
Mõte rajada lennusadamasse meremuuseumi filiaal sai alguse 2004, kui sinna kai äärde viidi jäälõhkuja Suur Tõll. Kolm aastat hiljem räägiti juba, et angaaridesse saaks välja panna legendaarse allveelaeva Lembit.
Ehituseksperdid eesotsas TTÜ teadlase professor Karl Õigeriga (kes on pärit Vana-Otepäält Kondi talust) hindasid ligi 90 aastat märkimisväärse remondita püsinud raudbetoonehituse halba seisundit. Tallinn eraldas raha esialgse remondi projektiks ja parandustöödeks. Angaaride keskmise osa kuppel sai uue katusekatte. „1960. aastal kavandas mu TPI kursusekaaslane angaaridesse spordisaali. Õnneks jäid tollased linna plaanid realiseerimata,“ meenutas Õiger, kes koos Heiki Ontoniga koostas 2009. aastal angaaride raudbetoonkonstruktsioonide rekonstrueerimiskava. Angaaride arhitektuurse ja sisearhitektuurse projekti ja ekspositsiooni disaini tegi Koko Arhitektid.

Haruldane Lembit
Meremuuseumi üks suurmagneteid on Eesti tellimusel 1936 Inglismaal ehitatud ja sama aasta 7. juulil vette lastud allveelaev, mille 1937. aastal ristis Eesti saadiku August Schmidti abikaasa Alice sooviga: „Annan sulle nime Lembit. Õnnelik ja edurikas olgu sinu tegevus …“
Pärast sõda oli Lembit Volgal eksperimentaal- ja õppelaevaks, Tallinna toodi laev 1979. Lembit on hästi säilinud, laeva harukordsus seisneb ka selles, et ta on ainus Balti laevastiku säilinud allveelaev ja on üks maailmas kõige kauem – 75 aastat – vees olnud allveelaevu.
Nüüd troonib 59,5 m pikkune, 7,5 m laiune ja pinnal olles 667 tonni kaaluv lahingulaev kokku 7600 ruutmeetrit hõlmavate vaatesaalide keskseima eksponaadina. Laeva sillal särab vaskne laevakell, huvilised saavad uudistada unikaalset sõjalaeva ka seestpoolt.

Vesilennuki koopia
Angaaride lae all, purjekatest kõrgemal saab külastaja mitmest kandist vaadata angaaride kunagiste pärisasukate, Eesti sõjaväes kasutatud vesilennukite Short 184 koopiat. Ükski Inglismaalt Eestile tellitud kaheksast vesilennukist pole säilinud.
12 m pikkuse ja 19,4 m tiivasirutusega lennuki mulaaži ehitust alustas Türi lähistel Nurmsis lennukikoopiaid meisterdanud purilendur Kalju Käi, ta käis koos purilendurist kaaslase Hillar Linki ja Ott Sarapuuga Inglismaal meremuuseumis mõõtmas üht mittetäielikult säilinud Short 184, mille jooniseid pole alles. 2010. aastal purilennukiõnnetuses hukkunud Käi töö viis lõpule klubikaaslane Urmas Haug.

Tänusõnad laes
Et Baltikumi suurima meremuuseumi valmimisele olid õla alla pannud sajad kaasaaitajad ja suurepärase projekti elluviijad, oli avahetki tunnistama palutud ligi 2000 külalist. Mereväe kursandid seisid pidulikult valvel, kui rahvas puhkpillimuusika rütmis siirdus esmalt kai äärde, kus pilvise-tuulise ilma kiuste tegid ülelende kopterid ja eralennukid. Suure Tõllu kellalöögid kuulutasid avaürituse alanuks.
Nii kultuuriminister Rein Lang kui ka Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen rõõmustasid, et on tehtud suur samm edasi Eesti kultuuriloo, mereajaloo talletamiseks ja eksponeerimiseks, suurelt mõtlemine ja sihikindel tegutsemine on paljude inimeste ühise töö vili. Briti teine merelord viitseadmiral Charles Montgomery meenutas tervituskõnes Eesti ja Inglismaa koostööd.
Jahedavõitu maiõhtust astuti üllatusi täis muuseumi. Ülekäigusildadel musitseeris koor ja orkester Tõnu Kaljuste juhatusel, laval tantsis balletiduo. Enamik eksponaate oli valgus- ja heliefektidega kaasatud eeskavasse.
Lühidalt meenutati, et vesilennukite angaarid olid omas ajas suurimaks raudbetoonehitiseks Euroopas, koguni maailmas. Tänutundega meenutati ehitusteadlase Karl Õigeri asjatundlikkust koos ehitusspetsialist Heiki Ontoniga betoonkonstruktsioonide rekonstrueerimisprojekti tegemisel. Juhiti tähelepanu angaaride unikaalsete kuppelvõlvide renoveerimisele: pragusid kaarja koorikbetoonlae all tuli parandada 3,6 km.
President Toomas Hendrik Ilves tunnustas avakõnes angaaridesse muuseumi avamise mõtte kandjaid ja kõiki selle teoks tegijaid.
Lennusadama avaõhtul olid mitmete põlvkondade esindajad, kohal olid ka Lembitu meeskonna liikmete sugulased.
Pool tuhat nime, tänuks kõigile objektiga seotud inimestele, tiirles lakke kuvatuna kuplite all.
Kahe aastaga renoveeris Nordecon peatöövõtjana ligi sajandi vanused vesilennukite angaarid suurepäraseks muuseumiks. Ehitustööd koos ekspositsiooniga läksid maksma ligi 15 miljonit eurot, sellest 70% oli euroraha, ülejäänud osa tuli Eesti riigilt.
Laupäeva hommikul ületas külastajate vägi muuseumisse pääsu ootel lennusadama töötajate ootused. Kassaleti taga ulatas publikule pileteid ka lennusadama turundusjuht, Võrumaal sirgunud Triin Visnapuu.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 20/06/2012 17:09:05