Kärina küla puhkekompleksi lähiselt algab tähistatud Kisejärve 6 km matkarada. Foto: Malle Elvet

Küsimus, mis on Eesti ja kogu Baltimaade kõrgeim mäetipp, jääb haruharva õige vastuseta. Kus asub aga Kisejärve maastikukaitseala, osutub enamasti parajaks pähkliks. 1983. aastal Misso vallas loodud Kisejärve kaitseala keskmes on just kaunid järved, mis pakuvad loodusretkelistele avastamisrõõmu Võrumaa 191 järve seas. Matkarada viib mööda Kagu-Eesti ühest tuntuimast talust, Kärina külas paiknevast Noprist, mille üks tegevussuundi on põllumajandusturism.

Kui reisibuss klaaril septembrihommikul Tartust Keskkonnahariduse Keskuse juurest nina Võrumaa suunas pööras, polnud enamikul sõitjaist aimugi, et pealelõunal asuvad nad Misso vallas Kisejärve matkarajale Piksteperä mäelt, kus Pikne – eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning viljakust andev haldjas – jälgib matkajaid.

Enne matkarajale minekut tervitas Tsiistre nukka saabunud loodusretkelisi Tiit Niilo, ühe Eestimaa tuntuima, Nopri talu peremees. Uljalt käega kaabut kuklasse lükanud Niilo teatas kohe, et öösel oli üks lehm poeginud. Ja eelmisel õhtul oli Kärina küla peoplatsil Tsiistre nuka rahval külas 18 näitlejat.

Tsiistre nukaks kutsutakse ajaloolist maakillukest vana Võrumaa Vastseliina kihelkonnas Misso vallas, kus Nopri talust 15 kilomeetri kaugusel saab Eestimaa piir kokku Venemaa ja Läti omaga.

„Meil on kuus küla 70 elanikuga. Minu esiisade 1859. aastal rajatud talukohas siin Kärina külas on põllumeheametit pidanud viis-kuus põlvkonda. Alustasin väikselt oma talus loomapidamisega 1989. aastal. 1994 oli mul juba paras lüpsikari, 1998 oma meierei. Praegu on lüpsilehmi laudas 170, sama palju on vabapidamisel noorkarja,“ selgitas tänavu aasta põllumehe tiitlile kandideeriv Tiit Niilo.

Agroturism laudas ja tootmishoonetes

Nopri lühitutvustuse järel said linnast tulnud matkajad 2009. aastal valminud moodsasse tootmishoonesse, nüüdisaegse tehnika ja sisustusega varustatud talumeiereisse sisenemise eel valged kitlid ülle, mütsid pähe ja kilesussid jalga.

Elu edendamine maal, eriti suurtest asulatest kaugetes paikades vajab vaimu ja nutikust. „Uues tootmishoones on kauplus ja koosviibimiste ruum, valmimise järel hakkasime siin vastu võtma turismirühmi. Rahvas näeb, kuidas käib karjapidamine ja piimatootmine tänapäeval, samuti saab otse loomalauda kõrval näha, kuidas valmivad või, sõir ja juustud talus kasutatud traditsioonilise tehnoloogia järgi. Samuti kuidas valmivad jogurtid ja magusad kohupiimad,“ viis Niilo maaelu uudistajad vaatama meiereid, kus puhkepäeval tööd ei tehta.

Uhkusega näitas oma firmakaabu valge nokkmütsi vastu vahetanud Niilo seinas asuvat arvutit, mille ekraanidel saab näha nii laudas, lüpsiplatsidel kui tootmises toimuvat. Otse meieri kõrval on kerge konstruktsiooniga laut, kus piimaandjad, kõrvades infoandurid, elavad ööpäev ja aasta läbi. Lehmalaudast veidi eemal paistab Nopri uue laudahoone ehitus.

Peale tootmisega tutvumist ootas matkalisi meiereihoone teisel korrusel talupoe kõrval avaras koosviibimiste ruumis lõunalaud. Firmaseljanka kõrvale pakuti ohtralt Nopri küüslauguvõiet, ehedat maapiima ja marjadega kohupiima. Ka sõira ja juustu. Leib lõunalaual oli küll tehases küpsetatud.

Talupoest leidsid külalised suures valikus Nopri tooteid, muu hulgas ka taluseepi. Peale mitmetunnist Nopri talus viibimist sai rändajaile selgemaks, kuidas piim ja piimatooted Eesti kauges nurgas asuvast farmist läbi bürokraatiarägastiku poelettidele jõuavad.

Retk seitsme järve vahel
Nopri karjamaaservast osutab tugev teeviit Kisejärve kuuekilomeetrise matkaraja algusesse. Sedapuhku oli loodushuvilistele matkajuhiks keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juhataja, Haanja kandis elav Maris Kivistik.

Võrumaa vaheldusrikkal maastikul on kaksteist kaitseala. Eestimaa kagunurgas asuv Kisejärve järvekaitseala loodi 1983. aastal vähi- ja huumusetoiteliste järvede ning kalakotka elupaiga kaitseks. Kalakotkas vajab elupaigaks vana metsa, suuri puid ja kalarikaste veekogude lähedust. Võrumaal on 11 Eesti 57 teadaolevast kalakotka elupaigast.

Matkarada laskub piki laudteed metsateele ja jõuab künklikul maastikul vanale hobuteele, mille ääres on üksik talukoht. Vasakul helkleb puude vahelt Kisejärve järvestiku seitsmest järvest suurim – 48,9-hektarine sopistunud kallaste ja ürgsetest järvesaartest moodustunud poolsaartega maaliline mudase põhjaga Kisejärve. Rajast paremal veikleb Luikjärv.

Plõksuvad fotokaamerad jäädvustasid taevasinist sillerdavat järve. Maris Kivistik selgitas, et ümbruskonnas on järvi 13, järvede aeglase kinnikasvamise tulemusena on veetase alanenud ja järvedevahelised alad soised. Pedetsi, Aiviekste ja Daugava jõe kaudu toidavad Misso vallas olevad järved oma veega Liivi lahte. Paadisillalt paistavad järve lõikuvad kitsad metsased Küparsaar ja Vaivassaar.

Edasi kulges retk kunagise järve, nüüd soo kohal vonklevat laudteed mööda. Matkajad leidsid rabamännikute kõrval õõtsikutel jõhvikaid. Soorada ristub Tsiistre-Misso maanteega.

RMK on Kisejärve kaldale rajanud mõnusa puhkepaiga, kus saab jalga puhata ja lõket teha, ujuma minna ja telkida. Vaivassaare nina on mudase põhjaga peatuspaiga juurest, kus „ujuma läks tädi üks, püüli üldse ei teind ta püks…“, kiviviske kaugusel.

Kuigi 2,9-meetrise keskmise sügavusega Kisejärve taimestik pole liigirikas, on järvest leitud harva esinevaid ränivetikaid ja vesikirbulisi. Kisejärvest on välja toodud kuni tuhande aasta vanuseid paate ja kalapüüniseid. „Kisejärve piirkonnas on leitud ka kolme liiki nahkhiiri, taimedest haruldaste hulka kuuluvaid käpalisi,“ rääkis Kivistik.

Matkaraja ääres on kohalikku loodust tutvustavad infotahvlid. Kisejärve maastikukaitsealale jääb seitse järve: peale Kisejärve Pahijärv, Luikjärv, Vuuhjärv, Sõdaalune järv, Mägialune järv ja Kõrbjärv. Kisejärve piirkonnal on maastikukaitseala staatus 1996. aastast. Kolmekümnendate lõpuaastate kraavitamine on muutnud järvi. Kisejärve matkarajast paremale jääb loodusteadlastele huvi pakkuv turbamullakallastega Pahijärv, kus elutseb 15 haruldast vetikaliiki.

Kisejärve kirdekaldal, kust on hea vaade kogu järvele, käändub matkatee metsarajale. Kivistik jutustas, kuidas, enne suurt sõda tulid Kisejärve veepinna alanemisel päevavalgele vanad savinõude killud ja umbes kuue meetri pikkune puutüvest õõnestatud paat, mis õhu käes hävis. 1972. aastal leiti samas läheduses taas paadi jäänuseid.

Eestimaa avastamata ilu
Romantiline matkatee viis retkel olnud ringiga jälle Nopri talu karjamaade juurde. Päike säras taevalael heledate pilvesagarate keskel. Haldjas Pikne oli nüüdki jälginud matkajate käitumist järvede alal. Päikesesoojus tähendas haldja heakskiitu teelistele, halva käitumise korral kärgatanuks äike ja ladistanuks vihma krae vahele.

„Olen Võrumaa kaugematesse paikadesse sattunud viimastel aastatel töö tõttu. Tänane matkapäev veenis, et Eestimaal on veel nägemata nii palju võrratuid kohti. Eestimaa loodus pakub nii palju emotsioone,“ sõnas Tallinnas elav Kalev Allikvee, mees, kes aastaid seilanud maailmameredel.

Reljeefne sügisvärvides Võrumaa maastik, kus teedel liikudeski näeb auto- või bussiakendest rohkesti järvi, jättis enamikule Kisejärve ümbruses matkanuile hinge soovi ikka ja jälle enda jaoks uute põnevate loodusradade avastamist.
 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 29/09/2011 09:51:05