Tuledes kabelkiriku vare õhtuhämaras. Foto Hanno Valdmann

Pühapäeval kogunes hulk huvilisi Tõrva kirik-kammersaali kuulama Tartu ülikooli õppejõu, kunsti- ja arhitektuuriloolase Kaur Alttoa loengut, mis keskendus keskaja ehituskunstile Helme kihelkonnas.

Kammersaali juhi Ilmar Kõveriku avasõnade ja Nõo kiriku meesansambli muusikalise sissejuhatuse järel kuulutas Alttoa muhedal moel, et peab publikut kurvastama, kuna keegi täna targemaks ei saa.

Vaeslapse osa

„Kui vaadelda kirjandust Eesti keskaja arhitektuurist, võib tekkida mulje, et Eesti on Põhja-Eesti, Tallinn, Lääne-Eesti ja Saaremaa – ning näpuotsatäis kirjandust leidub ka Lõuna-Eesti kohta,” sõnas ta.

Hõreduse objektiivseks põhjuseks on, et Lõuna-Eestis on keskaegsed ehitised säilinud palju halvemini kui mujal.

Esmalt seetõttu, et Lõuna-Eesti on üle elanud rohkem sõdu. „Tuntud on Liivi ja Põhjasõda, aga kõige hullemad olid 17. sajandi alguses veerand sajandit kestnud Poola ja Rootsi vahelised võitlused,” sedastas lektor. „Just siis tulevad ürikutes järjest teated kirikuist, millest on järel üksnes neli seina.”

Aga mitte üksnes halvad ajad ei hävita pärandit. Sama tegi 19. sajandil laste suremuse järsu kahanemisega kaasnenud rahvaarvu kasv, mistõttu kitsaks jäänud pühakodasid hakati ümber suuremaks ehitama. Näited ümbruskonnast: Halliste, Tarvastu ja Rõngu kirik on kõik tegelikult otsapidi keskajast.

Kindluse rollid

Kuigi Helme ordulinnust on esmakordselt mainitud 1412. aastal, võib selle ehitusaeg ulatuda 13. sajandi teise poolde. Lennukamad ajaloolased on pakkunud, et samas võis paikneda varem eestlaste muinaslinnus (nagu Otepääl), aga Kaur Alttoa seda hästi ei usu.

Keskaja kindlustel võis olla palju ülesandeid: nad olid nii kaitserajatised kui ka võimukeskused ning samas kõrgeltkaitstud aidad ja laod. 15. sajandist on säilinud ordu inventuurid, kus relvade kõrval oli märgitud, palju toidukraami – rukist, kaeru, suitsutatud seakülgi  salvedes varuks oli. Tarvastu, Karksi ja ka Helme linnus olid turvalised hoiupaigad, mille püsimeeskond oli väga väike, kuid samas osutus kants redukohaks, kuhu aadelkond perede ja hobustega hädaohu korral koondus.

Kiriku koht

Arvatavasti 14. sajandist pärinev Maarja kirik paikneb lossist kummaliselt kaugel (mitu kilomeetrit vahet). Põhjuseks ehk toonane (seni hüpoteetiline) asula pühakoja koha läheduses, samas võidi kirik ehitada ka mitte keset küla, vaid sihilikult lageda maa peale.

Väike alev oli samuti keskaja Helmes, ning küsiva asulakohapilguga võib vaadata praeguse Linna küla (Ritsu) suunas.

Kirikust eemal põllul asuv maakivikabel figureerib 16. sajandi alguse ürikutes Püha Ihu või Issanda Ihu kabeli ehk kirikuna. Helme kirik kaotas oma võlvid Põhjasõja-aegses tulekahjus, väikese kabelkiriku süütas omakorda välk aastal 1740.

Kuigi 1944. aasta lahingutandreil kabelimatsu saanud Maarja kiriku varemete konserveerimine tõusis esmakordselt päevakorrale 1971. aastal, pole sõnadest kaugemale jõutud, varikatusega katmisest rääkimata.

Oma silmaga

Helme linnust, Maarja kirikut ja Issanda Ihu kabelit käisid kõik üheskoos vaatamas. Kui kantsi jäänustes tuli tunnistada konservaatorite ebaprofessionaalsust – kokku sobitatud ja mördiga ühendatud kivid on taas laiali vajumas, – siis Maarja kiriku varemeis möönis Kaur Alttoa kibeda üldistusena, et nii hullu olukorda muinsuste alal, kui praeguse valitsuse ajal, pole ta veel näinud.

„Ülanurgas asuv väike maharaiutud nurkadega kivi, millel on väike soon sees, on ainus säilik võlvikapiteelist – ja selle väljapuhastamise 40. aastapäev on paraku juba möödas,” rehmas Alttoa kõrgustesse käega. Ja imestas samas, kust ta toona ülesronimiseks nii pika redeli sai.

Altaripoolses nurgas paikneb omakorda müstiline võlvlaega ruumikene – mis otstarbeks, võib ainult oletada.

Tulemeenutus 270 aastat hiljem

Finaaliks kutsusid kumedad kellalöögid võsast puhastatud ja virvatulukestes plinkivatesse Issanda Ihu kabeli varemetesse – väikese lilleristiga kirikuõpetaja kõige ees ja ülejäänud kogudus punaste laternatega ääristatud põhuteel riburada järel.

Nõo mehed laulsid meieisapalve ja kui pastor Mart Jaanson oli pidanud kokkusobitatud maakivialtari ees lühikese jutluse, süütasid tulehaldjaid etendanud ristikujulised põhuvallid ning vihmasabinas inimesed tundsid hämarduvas õhtus sooja hingust.

Autor: HANNO VALDMANN
Viimati muudetud: 16/09/2010 09:15:14