Klaasi õppetoas ei olnud kellelgi aega silmigi tõsta. Foto: Mari-Anne Leht

Läinud kesknädalal said Orava maanaiste seltsi liikmed Pärnus Maarja Magdaleena gildi majas vasest prossi ja klaasist kaussi valmistada ning väikest märkmikku köita, linna lähedal Tamme talus lõhna-, maitse- ja ravimtaimeaeda uudistada ning omale maitseainete segu valmistada, Põhja-Pärnumaal Mahlametsa osaühingus aga kuulda kodujäätise tegemisest ja seda ise teha.

Orava maanaiste seltsi juhatuse liige ja õppereisi organiseerija Aino Suurmann oli 27-liikmelise rühma juba kodus vastuvõtjate-juhendajate soovil kolme väiksemasse õpperühma jaganud.

Maarja Magdaleena gildi majas on ligi 20 erinevat, enamasti väikeses ruumis tegutsevat koda, mis kõik kannavad juhendaja nime, nagu „Kati heegeldab” jne.

Jane vasetöötoas valmistas iga osaleja geomeetrilise mustri järgi vasest prossi, mis nõudis kannatlikkust ja teravat silma. „Pisikestest vasest spiraalidest tuli villane lõng läbi ajada, mis oli väga keeruline, kuna spiraalid olid eri pikkusega, ja seejärel neist peen muster kokku sättida,” rääkis Helle, kes vaseliste töötoas valmistas endale ehte.

Ta lisas, et vasest ehetel on iidsete ehete muster. Kõige rohkem on vasest ehteid Eestis väljakaevamistel leitud Misso kandist Siksalist. Leiud pärinevad kolmandast sajandist.

Leili klaasikojas osalejad liimisid tahkest klaasist alusele erineva suurusega klaasikillud, mis hiljem asetatakse vormiga ahju nii, et killud jäävad kausi välisseinu kaunistama. Killud ei olnud teravad.

„Siin saime klaasist kausside ja suveniiride tegemise tehnoloogia selgeks. Seltsil on vannitäis klaasikilde ja põletusahi olemas, liim ja aluseks tahke klaas tuleb osta ja seejärel saamegi tegema hakata,” tõi Suurmann välja õpitoa kasulikkuse.

Signe köitekojas osalejate ees laual olid papitükk, käärid ja naaskel. Juhendaja Signe andis väikese ristkülikukujulise aukudega nahatüki, märkmepaberid, niidi ja nõela. Osalejatel tuli murtud märkmepaberi keskele naaskliga augud teha ja seejärel märkmepaber osade kaupa niidi ja nõelaga nahast kaanele kinnitada. Soovi korral sai pisikese, 7 x 5 sentimeetri suuruse märkmiku kaane kaunistada.

„Saan märkmikku kirjutada olulised tsitaadid ja tõeterad,” sõnas Kaire Hakk. Ega minagi oska sinna muud kirjutada.

MTÜ Maarja Magdaleena Gild moodustati 2007. aasta septembris, et panna alus linnas tegutsevale rakenduskunstnikke ja käsitöölisi ühendavale loomekeskusele. Gild sai nime Pärnus ammusel ajal tegutsenud ja senini teadaolevalt vanima käsitööliste gildi järgi.

Peagi mõisteti, et edukaks tegutsemiseks on vaja omale maja, ning varsti asus gild Uuele tänavale kahekorruselisse majja.

„Maja kuulub linnale ja linnavalitsus toetab meid sellega, et ei võta renti,” ütles Kati nukukojast. Ta lisas, et majas tehakse vaipu, rahvariideid, muidugi nukkusid, keraamikat, erinevaid ehteid, kudumeid ja muud põnevat. Majas on ka pood, kust saab osta kohapeal tehtud käsitööd.

Ühtedel meist rinnas vasest pross, teistel kotis pisike märkmik, kolmandatel teadmine, et põletusahjust võtmise järel saavad nad Pärnust kausid kätte, alustasime sõitu Tamme tallu.

Tamme talus kasvab pool tuhat erinevat taime
Osa neist on alustel avaras kasvuhoones, osa selle kõrval avamaal. Kes olid talus varem käinud, ütlesid, et on põnev tuntud talu arengut näha.

Taimede maailm, kus minul kui sellest suhteliselt kaugelt mööda käinul, võttis nii kasvuhoones kui ka avamaal uudistades silmad kirjuks. Ikkagi pool tuhat eri liiki.

Perenaine Heli Viedehof ütles, et talus on nii maitse-, lõhna- kui ka ravimtaimi maailma eri paikadest: „Läikiv peiulill ja nii roheline kui ka lillakas jänesekapas on pärit Lõuna-Ameerikast, kuid meil on taimi ka Aasiast ja muidugi Euroopast.”

Mõlemad jänesekapsad maitsesid nagu meiegi omad, kuid olid poole suuremad. Püha basiilik ehk tulsi sobib hästi teeks, Tamme talus on see taim „Hea tuju tees”. Harilik nööpkakar on pisut kibe ja tegi suu tuimaks.

Magusatest taimedest jäi meelde magus lippia, mis olla suhkrustki magusam. Lehed on igal juhul väga magusad. Rohkem tuntud steevia nii magus ei ole.

Tunnid Tamme talus lõpetas õpituba, kus igaüks sai valmistada endale maitseainete segu. Valikus oli kaheksa ürti, nende hulgas tüümian, porru, petersell, küüslauk jne, lisaks tšillipipar ja meresool.

„Üle nelja ürdi ei tasu kokku segada, nii jääb iseloomulik maitse alles,” kõlas perenaise soovitus. Kas läks lugemine sassi või arvasin, et küll ei tee küllale liiga, igatahes sai mul klaasi viis ürti, lisaks meresool.

Tamme talu alustas 2001. aastal väikselt, täna on see Eestis tuntud talu, kus koos perenaise ja peretütrega töötab veel kolm naist. Kiiremad kuud on mai ja detsember, esimesel on palju istutamist, jõulukuul ostetakse ja tellitakse kingitusi.

„Iga huviline leiab meilt midagi, mullu oli populaarne harilik mungapipar, tänavu kreeka haavarohi,” sõnas Räpina aianduskooli lõpetanud Viedehof.

Orava naised ostsid talust peamiselt erinevaid taimi, üksikud ka teepakke. Suurmann märkis, et tema teada on Tamme talu suurima ürdiaiaga talu Eestis.

Jäätisemaja ja selle toimekas perenaine
Põhja-Pärnumaal Kõnnu külas asuva Mahlametsa osaühingu tegemiste vastu oli huvi mõistagi suur, sest neid, kes jäätist küll ajakohases, kuid ikkagi väikeses ruumis müügiks valmistavad, ei ole Eestis vist kuigi palju. Mõnelgi Orava naisel mõlkus juba enne mõte hakata kodus jäätist tegema, kuid vaja oli näha ja kuulda, kuidas tehakse maitsvat jäätist.

„Tooraine peab kvaliteetne olema, suhkrut ei tohi palju panna ning me ei kasuta ka lisaaineid,” tutvustas perenaine Terje Mitev oma põhireegleid ja lisas, et tema kasutab erinevaid siirupeid, püreesid ja rafineerimata pruuni suhkrut. Toorainete valik sõltub sordist: kamajäätist maasikatükkidega ei saa kuidagi kamajahu ja maasikateta teha.

Meie kuus rühma tegid valmispandud toorainest perenaise näpunäidete järgi segu, mis läks vormides külmutusse.

Üks näide. Vaarika-koorejäätise valmistamiseks tuleb vaarikapüree segada pruuni suhkruga, lisada mõned pakid vahukoort ja pisut sidrunimahla, segada ja seejärel kallata vormidesse. Soovi korral raputada pisut riivitud šokolaadi peale ning seejärel külmkambrisse panna. 45 minuti järel on jäätis valmis pakendamiseks.

Majas valmistatakse rohkem kui 20 maitsega koore- ja mahlajäätist ning müüakse neid pulgajäätisena.

Pärnumaa juurtega perenaine läks õppima Tallinna, sealt siirdus tööle kruiisilaevale ning seejärel otsustas juba pereinimesena endale töökoha kodukanti luua.

„Alustasin mahlade tegemisega kümme aastat tagasi, neid teeme praegugi. Mahlametsal on 11-hektarine õunaaed, marju ostame erinevatest kohtadest ja mahlades me lisaaineid ei kasuta,” kõneles ta ja lisas, et eri maitsete proovimise eesmärgil on ta teinud mahla ka nurmenukkudest, melissist ja muustki, kuid inimesed eelistavad ikkagi osta traditsioonilisi mahlu.

Kui poed ei taha plekilisi puuvilju või on laos üleküpsenud eksootilised puuviljad, nagu ananassid, mandariinid ja teised, ostab ta neid mahla tegemiseks.

Terje Mitev märkis, et jäätis leidis tema: „2000. aastani tehti käsitööjäätist Pärnus Rosenberry kaubamärgi all, kuid nemad lõpetasid ja müüsid kaubamärgi mulle.” Jäätise tuleku ajaks valmis ka uus tootmishoone, mille teisel korrusel on degusteerimisruum, kus meiegi proovisime mahlu ja jäätisi.

Perenaise sõnul käib palju huvilisi: „Kevadeti ja sügiseti lasteaiarühmad, suvel erinevad grupid, palju uudistajaid üle Eesti tuleb avatud talude päeval ning suvel astuvad ka Pärnu-Jaagupi–Rapla maanteel sõitjad sisse.”

„Sain siin lisateadmisi kodus jäätise tegemisest ja viin kaasa mitu jäätiseretsepti, nagu mahlajäätis vaarikatega ja mango-vaarikajäätis. Tahan neid kindlasti kodus teha,” kõneles Aile Mällo.

„Piusal käib suviti palju rahvast ja arukas oleks seal kodujäätist müüa, siin nägime jäätise tegemise ära ja veendusime, et see ei olegi raske,” rääkis Suurmann ja lisas, et tubli kokkaja Aile (Mällo – toim) võib sellega vabalt tegelema hakata.

Orava naistel on kõigil oma aiad, kus kasvab mitmesuguseid marju ja igaüks saab nähtu-kuuldu toel endale ja lastele-lastelastele kodus jäätist teha.

Suurmanni sõnul oli õppereis nii motivatsiooniks kui ka uute ideede kogumiseks: „Kasulik on ka enda tegemisi kaugemalt vaadata. Naastes oled laetud ja mõtled, mida võiks teisiti teha.”

Reis sai teoks osalejate, seltsi ja Võru vallavalitsuse rahalisel toel. Orava maanaiste selts teeb igal aastal ühe õppereisi maakonnast välja, tänavune sõit Pärnumaale oli 15. kaugeim reis.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/07/2026 08:00:00