Valik kesksuve sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Punaste tules hävis Tartu Maarja kirik
85 aastat tagasi, 12. juulil 1941, põles Tartus sõjategevuses maha Eesti koguduse Maarja kirik, millest jäid alles ainult müürid. Toona oli Tartu rindelinn – Punaarmee (bolševikud) oli juba 9. juulil taganenud jõe vasakkaldale Ülejõele ja Saksa väed jõudnud juba linna põhiossa, kuid bolševikud lootsid jõe joonel rinnet vähemalt mõned ajad hoida, sest kõrgemalt poolt oli antud käsk takistada Balti laevastiku peabaasiks olnud Tallinna langemist sakslaste kätte. Nii tulistaski Punaarmee veel kahe nädala jooksul sakslaste käest olevat teist jõekallast aeg-ajalt suurtükkidest, millest puhkes palju tulekahjusid, milledest üks hävitas ka Maarja kiriku.

Klassitsistlik Maarja kirik oli valminud täpselt sajand varem, 1841. aastal, kuigi sisse pühitseti ta aasta hiljem 1842. aastal. Varasem (keskaegne) Maarja kirik oli asunud Tartu ülikooli praeguse peahoone (ja selle taga oleva ülikooli kiriku) kohal ja see hävis 1708. aastal, kui taganevad Vene väed põletasid Tartu süstemaatiliselt maha. Õigemini: Põhjasõja järel olid keskaegsest Maarja kirikust jäänud alles müürid, mida tõenäoliselt plaaniti 18. sajandil ka taastada, kuid tegudeni siiski ei jõutud. Kui Tartu muudeti 1801 taas ülikoolilinnaks, siis võeti aga vastu otsus Maarja kiriku varemed lammutada ning selle asemele ehitada ülikooli peahoone. See tähendas aga uue Maarja kiriku ehitamist, milleni jõuti alles 1830. aastatel. Valmimise järel 1841 asus Maarja kirik muide Viljandist lähtuva (kaug)maantee sihis, mille „müüris kinni” Tartusse 1876. aasta jõudnud raudtee ja varasemale Viljandi maantee sihile ette ehitatud raudteejaam.

 

Saksa ajal mahapõlenud Maarja kiriku taastamiseni ei jõutud – teha oli palju muud ja suur osa linna oli varemeis. Ka nõukogude ajal selle varemeid (arvatavasti legendaarse linnaarhitekti Arnold Matteuse eestkostel) õnneks ei lammutatud, vaid need taastati 1956-61 EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia, praeguse Maaülikooli eelkäija) võimlaks, lammutades maha vaid torniosa (kaks torni kivikorrust). Alates 2009. aastast on hoone taas koguduse käes ning 2021-22 taastati ka algsel kujul kiriku torn (nii kivikorrused kui ka tornikiiver) kui Tartu jaoks oluline maamärk. Nii on kirikule väliskujul antud nüüdseks üsnagi algne välimus.

Punaarmee peatas Lääne-Eestis sakslaste edasitungi, hävis Märjamaa kirik
85 aastat tagasi, 11. juulil 1941, algas neli päeva kestnud Märjamaa lahing, mille käigus panid bolševike Punaarmee üksused Saksa vägede edasitungi Tallinna suunas seisma ja asusid järgnevatel päevadel vastupealetungile, mille käigus vallutati järgneva nädala jooksul sakslastelt tagasi juba hulk hõivatud alasid, sh Lihula ja Virtsu. See juhtus põhjusel, et Saksa vägede jaoks oli Eesti (Venemaa sõjatandri kõrval) lihtsalt teisejärguline kõrvalsuund, mida esialgu saadeti hõivama vaid kaks diviisi. Sakslased ei arvestanud, et Tallinna kui tollase Balti laevastiku peabaasi ümbrust kaitsevad märkimisväärsed Punaarmee väeosad ning esialgu bolševikud isegi mitte ei mõtle laevastiku taganemisele, vaid siiski Tallinna hoidmisele.

Nii tuli Eesti suunale vägesid juurde tuua, aga senikaua võttis initsiatiivi enda kätte Punaarmee. Nii Märjamaa kandis juhtuski ja Lääne-Eestis punaste üleüldise taganemise foonil vastupidine – juba sakslaste kätte langenud Lihula ja Virtsu langesid 18. juulil taas punaste kätte, sest punased soovisid Põhja-Eestis veel kindlalt enda käes hoides kindlasti taastada maismaaühenduse Saaremaaga, mis kulges sealtkaudu. Saksa väed vallutasid Lihula-Virtsu ümbruse taaskordselt alles augusti lõpul, pärast Tallinna langemist.

Mis aga puudutab Märjamaa lahingut, siis selles hävis nii mitmeid hooneid, sh ka mitmeid kultuuriväärtusi. Lahingu teisel päeval, 12. juulil 1941, põles müürideni paljaks Märjamaa kirik, kus hävis hulk kunstiväärtusi, sh 17. sajandist pärinev nikerdatud altar. Punased olid nimelt arvanud, et Saksa suurtükitule juhtimispunkt on kirikutornis ja lasid kiriku põlema. Lisaks kirikule põles lahingu käigus maha ka Märjamaalt mõni kilomeeter Tallinna pool asunud klassitsistlik Orgita mõisahoone, kus asus 1920.-30. aastatel kodumajanduskool. Kui kirik taastati 1950. aastatel (torn 1990. aastal), siis Orgita mõisahoonet ei taastatud ja selle viimased varemed lammutati 1972. aastal, kui samasse kohta alustati majandikontori ehitamist.

Sündis lühiajaline Reini Liit
220 aastat tagasi, 12. juulil 1806, lõi Napoleon endale allutatud ning sellega Püha Saksa Rooma Riigist eraldatud saksa riigikestest uue liidu – Reini Liidu. Reini Liitu kuulus kokku üle 40 saksa riigikese ja võrrelduna varasema Püha Saksa Rooma Riigiga jäid Reini Liidust välja vaid von Habsburgide Austria, von Hohenzollernite Preisimaa ning lisaks veel Pommerimaa, Holstein ja Erfurt. Faktiliselt tähendas Reini Liidu loomine seega Püha Saksa Rooma Riigi lõppu, kuigi see eksisteeris (varasemast väga palju väiksemana) juriidiliselt formaalselt edasi veel kuu aega 1806. aasta augustini.

Reini Liidul kui Napoleoni poolt loodud moodustisel oli määratud püsida muidugi vaid niikaua, kui need alad jäid Napoleoni võimu alla. Täpsemalt – seitse aastat kuni 1813. aastani, mil Venemaal tugevalt lüüa saanud Napoleoni väed taandusid Venemaalt välja ning järgnenud koalitsioonisõdades kaotasid seejärel ka oma saksa alad. Napoleoni järgse Euroopa korralduse paika pannud Viini Kongressil loodi 1815. aastal Püha Saksa Rooma Riigi eeskujul varasemast palju lõdvem Saksa Liit, mis kestis kuni Saksa (kodu)sõjani 1866. aastani.

Merepiirileping lõpetas „räimesõja”
30 aastat tagasi, 12. juulil 1996, sõlmisid Eesti ja Läti merepiirilepingu, mis fikseeris Eesti ja Läti vahelise merepiiri veidi teisiti, suuremate jõnksudega, kui oli olnud üldtunnustatud ja kaartidele kantud merepiir nõukogude ajal liiduvabariikide vahel ja ka enne Teist maailmasõda.

Põhjuseks oli asjaolu, et rahvusvahelises meretavas oli vahepealse poole sajandi jooksul muutunud merepiiri üldkäsitlus. Nimelt oli 1920.-30. aastatel üldiselt tavaks kehtestada merepiiri laiuseks kolm meremiili, mille olid Liivi lahel aluseks võtnud ka Eesti ja Läti. Selle kontseptsiooni kohaselt oli suur osa Liivi lahest rahvusvaheliste vete staatuses. 1982. aastal – Eesti ja Läti vaates aga sügaval okupatsiooniajal – võeti rahvusvahelises merepraktikas ÜRO uue mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) kohaselt aga uueks tavaks 12 meremiili laiune merepiir. Eesti võttis 12-miilise merepiiri tava üle kaks aastat pärast taasiseseisvumist 1993. aastal – seda Liivi lahel aga ühepoolselt ja Lätiga kooskõlastamata, mistõttu varasemad lätlaste poolt kasutada tavatsetud kalastusalad jäid Ruhnu saare rannikust arvestatuna selle 12 meremiili sisse. Nii oligi Eesti ja Läti vahel vaja neil merealadel uut kokkulepet.

14. aprillil kohtusidki selles küsimuses Vilniuses Eesti peaminister Tiit Vähi ning Läti peaminister Andris Škele ja leppisid kokku, et aktsepteerivad Ruhnu ümbruses Eesti poolt kehtestatud 12-meremiilist territoriaalmerd, kuid lubavad vanadele tavadele tuginedes seal Läti kalalaevadel kuni 1. augustini kala püüda. Samuti leppisid nad kokku, et riikide vahel sõlmitakse spetsiaalne merepiirileping, mis reguleerib valdkonna ka juriidiliselt ja ilma segadusi tekitamata. Enne niisuguseid kokkuleppeid oli Eesti ja Läti vahel väikeseid arusaamatusi kalapüügilaevadega, kes vahel püüdsid teise osapoole arvates „valedest” vetest, st teise riigi majandusvööndist.

Merepiirileppe leppe sõlmimise järel see segadus kadus, sest piir oli fikseeritud. Lepe ratifitseeriti mõlema riigi parlamendis – Läti Seimis ja meie riigikogus – poolteist kuud hiljem, 22. augustil 1996.

James Cooki viimane merereis
250 aastat tagasi, 12. juulil 1776, alustas James Cook oma kolmandat maadeavastamisretke laevaga HMS Resolution, mis oli ühtlasi tal viimane. Retke peaeesmärk oli tal leida Loodeväil ehk meretee Vaikse ookeani põhjaosast Atlandi ookeani, kuid reis viis ta ka uuesti Vaikse ookeani saartele ning lõppes Cooki surmaga Hawaiil.

Teine laev, HMS Discovery, kapteniks Charles Clerke, liitus temaga hiljem. Reis algas ajal, mil Ameerika iseseisvussõda oli juba puhkenud, kuid Cooki ekspeditsioonile anti teadusliku iseloomu tõttu teatav eristaatus. Cooki teekond viis esmalt Hea Lootuse neeme kaudu India ookeani ja sealt Vaikse ookeani lõunaossa. Cook külastas taas mitmeid Polüneesia alasid, sealhulgas Tonga ja Tahiti piirkonda. Üks ülesanne oli ka viia kodumaale tagasi Tahitilt pärit mees Omai, kes oli varem Euroopasse toodud.

Kõige kuulsam osa James Cooki kolmandast maadeavastusretkest oli Hawaii saarte euroopalik „avastamine”. Cook jõudis Hawaiile jaanuaris 1778 ning nimetas need saared Sandwichi saarteks tollase Admiraliteedi esimese lordi, Sandwichi krahvi järgi. Tegelikult olid saared muidugi kohalikele elanikele ammu teada ja asustatud. Seejärel purjetas Cook Põhja-Ameerika looderannikule. Ta uuris Vancouveri saare, tänapäeva Briti Columbia, Alaska ja Aleuudi saarte piirkonda. Ekspeditsioon liikus põhja poole kuni Beringi väinani, püüdes leida läbipääsu Põhja-Jäämere kaudu. Jääolud tegid selle võimatuks, misjärel pidi Cook lõuna poole tagasi pöörduma. Nii mindi talveks mindi taas Hawaiile. Seal halvenesid suhted kohalikega.

Pärast ühe paadi vargust üritas Cook võtta Hawaii pealiku pantvangi, nagu ta oli mõnes varasemas olukorras teinud. Seekord puhkes konflikt ning 14. veebruaril 1779 tapeti James Cook Kealakekua lahes. Pärast Cooki surma võttis ekspeditsiooni juhtimise üle Charles Clerke, kes üritas veel kord Beringi väina kaudu põhja poole liikuda, kuid suri ise 1779. aastal tuberkuloosi. Seejärel juhtis tagasiteed John Gore. Ekspeditsioon jõudis Inglismaale tagasi 1780. aasta oktoobris.

James Cooki kolmanda maadeavastusretke tähtsus oli suur. Cook ei leidnud Loodeväila, kuid tema reis andis eurooplastele palju täpsemaid teadmisi Vaikse ookeani põhjaosast, Alaska rannikust, Beringi väinast ja Hawaiist. Samas tähistas see ka Vaikse ookeani uurimisloos uut ajajärku: Cooki surm näitas, et Euroopa maadeavastajate ja kohalike ühiskondade suhted ei olnud ainult teaduslikud või rahumeelsed, vaid seotud võimu, konfliktide ja kultuuriliste arusaamatustega.

Nõukogude Palee jäi kiriku asemele sündimata
95 aastat tagasi 13. juulil 1931, toimus Moskvas Mihhail Kalinini juhtimisel N. Liidu Kesktäitevkomitee istung, kus otsustati Moskva peakirik – 1860. aastal valminud suursugune Kristuse Päästja katedraal – lammutada ja selle asemele ehitada Nõukogude Palee, mis näitaks oma suusugususe ja pompöössusega N. Liidu võimsust. Partei poliitbüroo oli sarnase otsuse vastu võtnud juba kuu aega varem, 5. juunil 1931, aga kuna partei formaalselt riiki ei juhtinud, pidi poliitbüroo otsuse kinnitama formaalne riigi juhtorgan Kesktäitevkomitee (mille roll oli midagi valitsuse taolist).

Selsamal 1931. aastal katedraal ka lammutati, 5. detsembril 1931 lasti selle põhiosa õhku. Nõukogude Paleed aga mitmetel põhjustel selle asemele ei ehitatudki, selle valminud keldriseinte vahel oli sõjajärgsel ajal Moskva ainus küttega välibassein (kus ka talvel sai ujuda). Et Kristuse Päästja katedraal oli ühtlasi ka Venemaa 1812. aasta Isamaasõja olulisim mälestusmärk, oli selle õhkulaskmine bolševike suur kuritegu Vene rahva ja tema kultuuri ning ajaloo vastu. Muuseas N. Liidu kadudes ajaloo prügikasti 1991. aastal otsustati katedraal koopiana taastada ning aastail 1992-2000 see taastatigi. Fotol katedraali õhkulaskmine 5. detsembril 1931.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 16/07/2026 07:35:16