Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) asekantsler Kairi Kaldoja möönab hiljutises arvamusloos, et teadusliku käsitluse järgi moodustavad võru, seto, mulgi ja tartu keel eraldi keelerühma – lõunaeesti keele. Samas leiab ta, et riiklikus poliitikas ei ole võimalik sellest arusaamast lähtuda – seisukoht, mis tekitab nõutust. Riik tugineb oma otsustes pidevalt teaduslikele teadmistele ja ekspertanalüüsidele – olgu teemaks rahvatervis, liikuvus, julgeolek või keskkond. Keeleküsimustes näib aga teadusliku teadmise rakendamine äkitselt võimatu. Raske on mõista, miks peaks keelepoliitikas emotsioon kaaluma üles teadmispõhise lähenemise.

Lõunaeesti keele eest seisvad organisatsioonid ei ole kunagi taotlenud sellele teise riigikeele staatust. Võrokeste Kongressi Vanemate Kogu, mulgid ja setod esitasid keeleseaduse täiendamisettepanekutes lõunaeesti keelte määratlemiseks põlise piirkonnakeele mõiste. See ei sea kahtluse alla eesti keele rolli riigikeelena ega ole rakendatav võõrkeeltele nagu vene keel. Samamoodi ei lahuta see määratlus lõunaeestlasi Eesti riigist ja rahvast.

Rahvuslikul ärkamisajal oli toonaste juhtivate jõudude meelest oluline lõunaeesti keel kõrvale lükata ning murdekeeleks taandada, et nii justkui ühtsemana edasi minna. Kas taoline ränk ohverdus tõesti tingimata vajalik oli, on omaette küsimus, kuid süübimatagi on selge tollase ühiskondliku konteksti radikaalne erinevus tänapäevast – Eesti ala oli hõlmatud võõra riigi alla ning siinset elu juhtis võõrkeelne ja -meelne väikesearvuline eliit, kelle hulka etnilistel eestlastel pääseda ei võimaldatud. Ilmselt ei osatud tolle aja maailmas rahvuse arengut teistmoodi hästi ette kujutada. Üksikuid vastupidiseid näiteid ajaloost siiski leiab, näiteks Norras arendati teadlikult välja kaks riigikeelt, bokmål ja nynorsk, mis on mõlemad tänini Norra ametlikud kirjakeeled.

Meil aga läks teisiti ning lõunaeesti kirja ja kõnet on üle saja aasta püütud välja juurida ja põhjaeestilise (kuigi teatud lõunaeesti mõjuga) eesti keelega asendada. Sellega on saavutatud olukord, et lõunaeesti keeled on nüüd tõsiselt ohustatud keeled. Siiski on need tänini alles ning eeskätt võru ja seto, aga ka mulgi keelt on Eesti riigi mõõdukal toel viimastel aastakümnetel päästa ja arendada püütud. Seejuures on lõunaeesti kogukondade identiteet vägagi mitmetahuline – näiteks võru ja eesti identiteedi koos eksisteerimine on paljude inimeste jaoks loomulik ja kogukondi iseloomustab võru-eesti kakskeelsus. See kakskeelsus pole aga kahjuks kaugeltki võrdne, vaid nõrgemaks ja ohustatuks pooleks on tänapäeval just võru keel ja identiteet.

Lõunaeesti keel on eraldiseisev keel eesti keele kõrval, kasutusel kindlas piirkonnas ning rõhutatult põline ehk mitte võõrkeel. Tänapäeval saab seda pidada keelerühmaks, millesse kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keel. Edasistes aruteludes võru, seto, mulgi ja tartu keele üle võib kaaluda enam nende määratlemist lõunaeesti keelerühmana, kui juriidikas tekitab segadust „keeled keelte sees” konstruktsioon. Samamoodi on keelerühm ka saami keeled, mis ei takista Soomet saami keeleseaduses seda tunnustamast saami keelena (ainsuses), tuues välja, et selle all mõistetakse erinevaid keeli: nii põhjasaami, inarisaami kui koltasaami keelt.

Lõunaeesti keel ei ole ei keeleteadusliku käsitluse ega ka kõnelejate enesemääratluse järgi eesti keele murre, vaid omaette keel või keelerühm. Just see eristabki seda eesti keele murretest nagu kihnu, muhu, kodavere või saare murre. Samamoodi ei peeta saami ega karjala keeli soome keele murreteks, vaid eraldi keelteks. Küsimus ei ole selles, et võrokesed ja setod ei sooviks Eesti teiste piirkondade keele- ja pärimuskultuuri hoidjatega koostööd teha. Vastupidi – koostöö on loomulik ja vajalik. Küsimus on selles, et ajalooliselt kuulume me teise keelerühma ning olemegi mõistnud ja arendanud oma keelt eraldi keele, mitte murdena. Soovime, et ka riik seda tunnustaks. Seda toetavad lõunaeesti kirjakeele pikk traditsioon, võru keeles tehtav teadus ja arendatav keeletehnoloogia ning seto sügavalt omapärane keele- ja kultuuripärand. Sama tahet kinnitavad kõnelejate identiteet ning paljude inimeste kogemus, et nende oma keelt on koolis halvustatud ja peetud vähemväärtuslikuks.

Eesti rahvus on seniajani vastu pidanud, läbi erinevate võimude, koloniseerijate ja muu. Millest ikka veel see hirm, et just lõunaeesti keel seda lammutama asub? Iseenda pisendamine, arvamine, et miljon inimest millegagi hakkama ei saa, on see, mis tegelikult riiki õõnestab. Setod ja võrokesed on leidnud oma piiratud võimalustega kogukondades viise keele ja kultuuri õpetamiseks. Vastab tõele, et rohujuuretasandi töö kannab enim vilja; et tugev kohapealne töö on see, mis keele säilimist enim aitab. Keeleõpetajad ei tööta aga eraldiseisvas mullis – ka nende tööd mõjutavad otsustajate seisukohad ning pidev võitlus haridusasutuste direktorite, pidajate ja palgajagajatega tõestamaks oma töö väärtust. Margit Sutrop viitas 17. juunil riigikogu kõnes, et õpetajad ei vaidle keele staatuse üle, üritades seeläbi kogu lõunaeesti keele staatuse küsimust pisendada. Esiteks polegi kooliõpetajate ülesanne astuda kõneisiku rolli ning teha oma elu poliitilistes vaidlustes otsese osalemisega veelgi keerulisemaks. Selle asemel toetavad paljud õpetajad võrokeste ja setode esinduskogusid, kes neil teemadel räägivad. Teiseks on see väide osaliselt vale – ka lõunaeesti keele poliitilise staatuse nõudjate seas on neid, kes lisaks võru keele igapäevaselt oma perega kõnelemisele ka õpetavad seda ülikoolis, erinevail keelekursustel ja keelekohvikutes.

Lõunaeesti keeltele kindla riikliku tunnustuse andmine ning eesti keele kõrval õppekeelena ning muudel elualadel laiemalt kasutamine tõstaks meie ohustatud keelte prestiiži, aitaks riigikeele ja võõrkeelte varjust välja ja annaks päriselt elusate keeltena säilimiseks nondega pisutki võrdsemad võimalused. See ei tähenda, et võru keelt oskav osa ühiskonnast eesti keele oskamisest ja kasutamisest irdub.

Praegune olukord, kus Eesti riik kasutab UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluvat seto leelot ja Vana-Võromaa suitsusaunakombeid aktiivselt riigi mainekujunduses, kuid eirab samal ajal nende samade kogukondade aastakümneid kestnud palveid oma keskse identiteedimarkeri – keele – tunnustamiseks, on sügavalt kahepalgeline ja meenutab kohati ajalooliste koloniaalimpeeriumide praktikaid. Asi on seda kurvem, et seejuures ei mõisteta, et nõnda nagu kirev materiaalne kultuur, on ka põliskeeleline mitmekesisus tegelikkuses väärtus ja Eesti unikaalsuse suurepärane näide. Välisturunduse kõrval lubaks terviklik lähenemine lõunaeesti keelele ja kultuurile ka siseriiklikult esile tõsta linnastumisega paratamatult varju jäänud Lõuna- ja Kagu-Eesti ääremaid, elavdades ühest küljest siseturismi, kuid veelgi enam – vähendades piirkondlikku ebavõrdsust, alaväärsustunnet ja aidates tagada mtte üksnes maaelu (vt Sandra Saar, „Doktoritöö: inimesi meelitavad maale elukeskkond ja kogukond, mitte teenused”, ERR, 15.01.2026), vaid ka eelmainitud rahvusvaheliselt hinnatud kultuuritraditsioonide jätkusuutlikkust.

Kairi Kaldoja toob Eesti Vabariigile seadusloome eeskujuks Hiina – kommunistliku autoritaarse riigi, kelle poliitika vähemusrahvaste, -keelte ja inimõiguste suunal on rahvusvaheliselt pälvinud laialdast hukkamõistu ja kriitikat. Miks peaks selline riik olema Eestile mingikski eeskujuks? Miks eirab Kaldoja näited demokraatia ja inimõiguste indeksite tipus olevatest Põhjamaadest, kus kohalikele põliskeeltele on antud nii selge õiguslik staatus kui sisuline tugi. Eesti pürgimine muu Euroopa liidu ja eriti Põhjamaadega sarnasesse väärtusruumi on see, millest annab eeskuju võtta ka lõunaeesti keele küsimuse puhul. Haridusministeeriumil ja huvilistel soovitame tutvuda sellega, kuidas koheldakse põliseid omamaiseid keeli Põhjamaades (saami, karjala, kveeni, mea, nynorsk) või mujal Euroopas (nt galeegi, katalaani, friisi).

Äsja hääletas riigikogu maha keeleseaduse muudatusettepaneku, mis oleks lõunaeesti keelt tunnustanud „eesti keele piirkonnakeelena“. Tegemist ei olnud enam võrokeste, setode, keeleteadlaste ja teiste taotletud põlise piirkonnakeele mõistega, vaid sellest juba märksa tagasihoidlikuma kompromisslahendusega. Kuid isegi see ei leidnud riigikogus piisavat toetust. Nii kukkus läbi ka see kõige tagasihoidlikum lahendus ning lõunaeesti keeled jäid seaduses taas õigusliku tunnustuseta.

Oleme omalt poolt kindlasti ka edasiseks aruteluks avatud. Oma seminaridele oleme varemgi ministeeriumi ametnikke kutsunud, kuid siiani on neile kutsetele kahjuks järgnenud vaikus või viimasel hetkel äraütlemine. Samas saab positiivse poole pealt ära märkida, et HTMi lubatud tulevane tihedam koostöö põliste keelte kogukondadega pärimuskultuuri, murrete ja piirkonnakeele õpetamisel on kindlasti kiiduväärt. Ootame huviga, milliseks see uus toetusprogramm kujuneb. Samm õiges suunas on ka HTMi ettepanek lubada võru keelt õppida B-keelena.

See, et HTM peab tähtsaks senisest veelgi suuremat ühiskondlikku arutelu lõunaeesti keele küsimuse lahkamiseks, on hea, sest teadmatus, ükskõiksus, süvenematus ja vääritimõistmine, mis sellel teemal praegu valitseb, on päris suur. Nii paljude riigikogu liikmete kui ametnike sõnavõttudest kumab ikka veel läbi ignorantsus keele ajaloo, tänase olukorra, kodanike nõudmiste ja eelkõige kogu küsimuse tuuma osas. Selle osas, et asi ei ole ühe murdekeele eelistamises teistele, samuti mitte mingis ohus Eestile ega toes venelastele, vaid Eesti oma põliste ohustatud keelte tunnustamises ja toetamises. Küsimuse tuum on lõunaeesti keeltele piisava tunnustuse ja toe pakkumine, et need meie põlised keeled võiksid saavutada ühiskonnas sellise prestiiži, kasutusulatuse ja -kindluse, et jõuaksid taas suure osa lõunaeestlaste lastega kõneldavaiks kodukeelteks.

Lõunaeesti keelte tulevik sõltub eelkõige kogukondadest, kes neid keeli iga päev kasutavad. Kuid kogukonnad ei tegutse vaakumis. Riigi seadused ja sõnumid mõjutavad seda, kas oma keelt peetakse väärtuseks või takistuseks. Seetõttu ei ole lõunaeesti keelte seaduslik tunnustamine pelgalt juriidiline küsimus, vaid otsus selle kohta, millist keelelist ja kultuurilist Eestit me soovime.

Vt ka „RAINER KUUBA: kuidas riigikogu salgab järjekordselt maha võrokeste ja setode põlise keele” 4. juuni ja „KAIRI KALDOJA: lõunaeesti keelele annab elujõu kogukond, mitte seadus” 11. juuni LõunaLehest.

 

Autor: HIPP SAAR, SULEV IVA, Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogo liikmed
Viimati muudetud: 02/07/2026 08:47:15