Õie Rand. Foto: Mari-Anne Leht

Pensionipõlve pidav võrulanna Õie Rand (snd Viilo) veedab kevadest sügiseni ehk soojad kuud suvekodus Võru valla ühes suvilarajoonis, kuid külmal ajal elab linnakorteris. Vaatamata 84 eluaastale saab proua üksi elamisega hakkama, sest ta teab, et vajadusel on talle alati toeks head tuttavad ja naabrid ning Tartus elav poeg.

Aastate lisandudes on paratamatu, et peame oma elukorralduses millestki loobuma ja vajadusel abivahendeidki kasutama. Nii juhtus see tänavu ka üksi elava Õie Ranna elus.

„Tänavu on esimene kevad, kus ma ei istu enam autorooli, kuid veel läinud sügisel sõitsin,” sõnas ta ja lisas, et ka rulaatorit kasutab ta esimest aastat, seda küll vaid õues liikudes.

Kui üle 40 aasta kaasinimeste hambaid ravinud Rand 68-aastaselt pensionile jäi, hakkas ta aktiivselt pensionäride päevakeskuses võimlemas käima ning südamesõprade seltsi ja reumaliidu üritustel osalema. Veel mullu osales ta nende üritustel, kuid juba mõnda aega ei käi ta enam kusagil, sest jõudu napib ja vahel kaob madala vererõhu tõttu ka tasakaal.

„Tartus elav poeg Romet käib korra nädalas mind vaatamas, siis käime temaga poes ja saan nädalaks toiduained valmis osta. Vajadusel käime ka apteegis. Poodides saan hästi toidukäruga liikuda. Teine poeg Üllar elab Saksamaal ja käib mul paar korda aastas külas,” kõneles ta.

Kui aga Romet on vahel pikemalt Tartust ära, ostavad toidu talle nimekirja alusel head naabrid. Viimastele helistab ta ka siis, kui tunneb ennast halvasti, seejärel tulevad naabrid vaatama ja vajadusel kutsuvad kiirabi. Eakas proua märkis, et poja välismaal oleku ajal suhtleb ema temaga Messengeris.

„Kui olen suvilas ja vihma ei saja, jalutan palju aias, kuid peenraid ega kasvuhoones ma enam ei rohi. Televiisorit vaatan õhtuti kaua, kuid mitte ühtegi sõjafilmi, sest maailmas on õudust niigi palju,” kõneles ta. Ajalehtedest käib tal Postimees.

Toetudes ajalehest loetule ja telerist kuuldule ei mõista ta, miks meie erakondade liikmed aina üksteist laimavad selle asemel, et riigi arengu nimel koostööd teha. Teine asi, mis teda muretsema paneb, on töötute suur osakaal. „Riik peab toetama ettevõtteid, mille juhid suudavad töökohti luua,” sõnas ta.

Juba varakult vene keele selgeks saanuna, kuna mängis ja suhtles Petseris vene kodukeelega lastega, on Õie Rannal raske mõista, miks paljud siin pikalt elanud vene emakeelega inimesed ei valda eesti keelt, ammugi siis ei oska nad eesti keeles kirjutada. „Olin 11 aastat vana, kui pidin ühe paberi vene keeles kirjutama, seda küll isa dikteerimise järgi,” tõi ta näite.

Petseris sündinud Rand ei oska küll seto keeles ei rääkida ega kirjutada, kuid oskab võro keelt. „Siis ei tahetud setu olla, justkui häbeneti, aga tänapäeval tahavad setud olla ka need, kes tegelikult setud ei olegi. Mina olen ristitud luterlane, meil oli klassis neli luterlast,” rääkis ta.

Kui korterit sai kirja teel vahetada
Peale ülikooli lõpetamist suunati noor naine hambatohtriks Paidesse, kuid tal on siiani tunne, et järvamaalased ei võtnud teda kui Eesti teisest otsast pärit inimest lõpuni omaks.

Ühel päeval leidis ta Paides ilmunud ajalehest kuulutuse korteri vahetuse sooviga Võrust Paidesse. „Kuna telefoninumbrit ei olnud, kirjutasin soovijale Võrru kirja, et oleme vahetusest huvitatud. Võru on kodukohale Petserile lähemal ja siinsed inimesed avatumad. Vastust ei tulnud, kuid millalgi olid meie korteri ukse taga inimesed, kes sisenedes imestasid, et meil ei olegi veel asjad pakitud. See oli ootamatu, sest ei mina ega abikaasa teadnud veel, kas me Võrus tööd saame. Käisime Võrus ära ja peagi kolisime siia,” meenutas proua Õie aega, kus asju sai ajada posti teel saadetud kirja vahendusel.

Meenutades nõukogudeaegset hambaravi märkis ta, et aparatuur oli väga algeline, ravitoolid ei liikunud nii nagu praegused ning ravimidki olid viletsamad. „Tänapäeval ravitakse hambaid tuimestava süsti järel, kuid nõukogude ajal tuli hambaauke ravida ka süstita,” märkis ta ning lisas, et hambaravi on praegu osale inimestele siiski väga kallis. Õnneks on ravi noortele tasuta, kuid iseküsimus on, kas kõik noored seda võimalust ikka kasutavad. Ta mäletab, et Paides töötamise ajal tuli nii temal kui ka kolleegidel koolides õpilaste hambaid ravimas käia.

Petseris ei ela enam ühtegi tuttavat
Usutletav sündis Petseris 1942. aasta märtsis ja lahkus sealt 18 aastat hiljem, kui asus stomatoloogiat õppima toonase nimega Tartu Riiklikus Ülikoolis. Lahkumine ei tähendanud kaugeltki seda, et ta enam oma sünnilinna ei läinud. Vanemad elasid ju endiselt Petseris.

Vanemate maja müüs tütar alles ema surma järel ära, sest muidu oleks maja laiali tassitud. Tal ei ole seal möödunud sajandi teisel poolel elanud venelastest paraku head mälestused, pigem vastupidi.
„Isa pidi küttepuud meie venelastest üürnike eest keldrisse tassima, sest muidu oleksime neist ilma jäänud. Ka ema peale käisid sealsed venelased miilitsas kaebamas,” märkis Rand.

Olude sunnil tuli tal mõni aeg õppida ka Hanikase koolis, sest elas emapoolsete vanavanemate suures Juusa külas, mis asub Tuderna ja Lepassaare vahel.

„Hanikase koolimajas oli väga suur ahi, mille kõrval kuivasid meie jalanõud, sest kooli jõudmiseks pidime läbima oja. Koolis oli ka üks õpetaja, kes leidis, et laul „Mu isamaa armas” ei sobi kommunistliku kasvatusega lastele ja seetõttu ei tohtinud me seda enam laulda,” meenutas ta.

Õpilasena on ta Petseris teinud ka lihtsat tööd: „Kui ema sai kooli koristajaks, käisin tal abiks.”

Viimast korda oli Õie Rand Petseris 2020. aasta märtsis. „Olin just surnuaiast linna jõudnud, kui Eestist helistati, et siin on koroona, ja avaldati kartust, et kuidas ma tagasi saan. Sain õnneks ruttu koju,” meenutas ta ja lisas, et sealsel kalmistul on tal igavest und puhkavad ema, isa ja isa vanemad.

Praegu ei kujuta ta ennast Petseri elanikuna enam ette, seda enam, et seal ei ole ainsatki tuttavat. „Tartus elav sugulane käib seal surnuaias hauaplatse hooldamas, kuid ka kohalikud ettevõtlikud noored hooldavad eestlaste surnuaeda tasu eest,” teab ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/07/2026 08:30:06