Põlvamaa ettevõtte Hobbiton Eesti müügijuht ja juhatuse liige Ragner Lõbu kirjutab Eesti metsanduse ajaloos olulist kohta hoidva Järvselja jahilossi loost ning uuesti ülesehitamisest.

Eesti metsanduses on üks koht, mida kõik metsandusega seotud inimesed kindlasti teavad.
Kui öelda „Järvselja jahiloss“, ei mõelda tegelikult ainult hoonet. Mõeldakse põlvkondi metsandusüliõpilasi, praktikalaagreid, õppejõude, lõputuid arutelusid metsa üle ja lugusid, mida on räägitud juba üle saja aasta. Just seetõttu on Järvselja jahilossist saanud omamoodi Eesti metsanduse sümbolhoone.

Uus, vastvalminud jahiloss on ajaloos juba kolmas.

Esimese lasi Selgjärve kaldale ehitada Kastre mõisnik Nikolai von Essen 1912. aastal. Mõne aasta pärast sai sellest Tartu ülikooli metsandusüliõpilaste ja õppejõudude praktikabaas. 1948. aastal hävis hoone tulekahjus. 1980. aastal valmis uus jahiloss, mille ehitamisse panustasid metsamehed üle Eesti.

Minu jaoks algas uue jahilossi lugu päevast, mil mind kutsuti vana hoonet üle vaatama.
Selleks hetkeks oli lammutamine juba alanud. Püsti seisid veel seinad ja katus. Kuna kõik sisemised kihid olid eemaldatud, avanes haruldane võimalus näha maja sellisena, nagu see tegelikult oli.

Maja tegelik seisukord osutus märksa kehvemaks, kui väljast vaadates arvata võis. Kõige suurem üllatus oli katus. Väga loominguliselt ehitatud katusekonstruktsioon tekitas tahtmatult küsimuse, kuidas see kõik ligi 50 aastat püsti oli püsinud. Seinte olukord oli küll mõnevõrra parem, kuid nende suurimaks probleemiks oli kehv ehituskvaliteet. Meenus ühe vana töökaaslase jutt, kes selle maja ehitamisel osales. Tema sõnul tuli tollal paljud lahendused kohapeal välja mõelda. Palkmajaehituse traditsioon oli vahepeal katkenud ning oskused, mis kunagi olid olnud igapäevased, tuli uuesti avastada. Suvemajana oleks vana hoone veel kuidagi hakkama saanud. Aastaringselt kasutatava majana aga mitte.

Õnneks jõudis Eesti Maaülikool samale järeldusele ning otsustas metsandusõppe ühe tähtsama sümbolhoone uuesti üles ehitada. Mõni aeg hiljem selgus, et just Hobbitonil tuleb uue jahiloss palkosa ja katusekonstruktsioonid valmis ehitada.

Uus projekt lähtus mõlemast vanast jahilossist: suurus ja ruumide paigutus jäid enam-vähem samaks. Samas ei olnud eesmärk teha koopiat. Uus loss pidi vastama tänapäeva nõuetele ja vajadustele. Uue maja arhitekt Taavi Kuningas oli hoone kavandatud märksa põnevamaks. Katus oli mitmekülgsem ja keerukam, teise korruse külgedele olid lisandunud otsaseinad, vintskapid olid suuremad ning klassikalise viilkatuse asemel meenutas uus katuselahendus pigem mansardkatust. Tulemuseks oli maja, mis tundus seest oluliselt avaram ja paremini kasutatav. Kui vana maja teine korrus oli minu metsanduse õpingute aegsete mälestuste järgi üsna kitsas ja tagasihoidlik, meenutades pigem pööningut, siis uus lahendus muutis selle avaraks, valgusküllaseks ja hästi liigendatuks.

Palkseinte ehitusmaht oli muljetavaldav – ligikaudu kolm kilomeetrit seinapalki –, kuid peaaegu 30-aastase kogemusega ettevõtte jaoks ei olnud tegemist tehniliselt kõige keerulisema objektiga. Palkosa muutis huvitavamaks asjaolu, et kokku kasutati viit erinevat nurgatappi. Kuna enamus Hobbitoni juhtidest on Järvseljal metsandust õppinud, siis sai austusest uue sümbolhoone vastu välja mõeldud ka täiesti uus palkide omavahel sidumise lahendus – kuuse nurgatapp.

Kogu ehitus kulges harmooniliselt areneva protsessina, kus aeg-ajalt lisandusid ka uued mõtted ja lahendused. Kõige põnevamaks neist kujunes vana jahilossi palkide kasutamine uue hoone sisemise tuulekoja seinas. Otsustasime need ehitada püst-palkseintena, et näidata ka palkehitusviisi, mis oli umbes sada aastat tagasi Eestis üsna laialt levinud. Seega järgisime Eesti vanima puithoone, Ruhnu kiriku ehitajate eeskuju, kes kasutasid uue kiriku rajamisel ka vana kiriku puitu.

Aga katusekonstruktsiooni kohta ei saa kuidagi öelda, et see lihtne oleks olnud. Maja keskel asuva avara ja kõrge ruumi võimalikult õhulisena hoidmine osutus päris tõsiseks väljakutseks. Õnneks võimaldasid kaasaegsed liimpuitkonstruktsioonid leida sobiva lahenduse. Lisaks sellele lisasid omajagu peavalu ja põnevust arvukad katusest välja ulatuvad vintskapid.

Väikesi detaile ja sõlmi oli majal palju ning kõik need pidid lõpuks moodustama ühtse, tugeva ja silmale ilusa terviku. Ehituses joonistub paberil kõik kiiresti valmis, aga praktikas tuleb iga detail päriselt välja mõelda ja kokku panna. Ja nagu ikka tänapäeva ehitustes, moodustavad hoonest olulise visuaalse osa suured klaaspinnad ja terrassid. Kaasaegne inimene hindab ilmselt rohkem võimalust loodust eemalt jälgida – olgu läbi suurte akende või terrassil istudes mööduvaid pilvi vaadates.

Nii nagu 1912. aasta jahiloss oli oma ajastu laps ja nii nagu seda oli 1980. aasta jahiloss, on seda ka tänane hoone. Lugu ise on aga sama – lihtsalt järgmine peatükk. Sama koht, sama mõte ja paljuski sama ilme, kuid uue põlvkonna teadmiste ja oskustega ehitatud. Võib öelda, et tegemist ei ole niivõrd uue hoone, kui ühe vana maja ehitusliku reinkarnatsiooniga. Vana loss ei kadunud päriselt kuhugi – see lihtsalt sündis uuesti.

Mõned Järvselja jahilossi põnevamad arvud ja detailid
* Maja ehituses on kasutatud kokku viit erinevat nurgatappi. Kõik välisnurgad on ehitatud Eesti tuulelukuga järsknurgaga. Siseseintes on kasutatud nelja erinevat palkide sidumise lahendust: Eesti tuulelukuga kalasabatapp, tavaline tuulelukuga puhasnurk, Soome puhasnurk ning spetsiaalselt Järvselja jahilossi jaoks välja töötatud uus puhasnurgatapp – kuusetapp.

* Seintes on kokku ligi kolm kilomeetrit palki ehk umbes 215 tihumeetrit männipalki.

* Laetalade, sarikate ja ülejäänud katusekonstruktsioonide ehitamiseks kulus kokku umbes 110 tihumeetrit puitmaterjali.

* Sarikaotste kuju sai inspiratsiooni Järvselja ürgkvartali hundikujust – väike detail, mis seob maja ümbritseva looduse ja paiga looga.

* Palkosa ja katusekonstruktsiooni ehituseks kulus Hobbitoni meistritel suurusjärgus 6000 töötundi.

* Hoone sisemise tuulekoja seinad on ehitatud vana jahilossi palkidest.

* Lisaks nurgatappidele seovad lossi palke omavahel salapulgad. Neid sai seina kokku ca 700. Paljudele neist on kirjutatud metsandusinimeste ja Järvseljaga seotud inimeste nimed. Ligikaudu sajal inimesel õnnestus oma nimeline salapulk ka ise palgi sisse lüüa. Nii on Järvselja jahilossi seintes lisaks puidule peidus ka killuke nende inimeste lugudest, kes selle paiga kujunemisse on panustanud.

 

Autor: RAGNER LÕBU
Viimati muudetud: 18/06/2026 08:03:53