Annemarie Gerassimov. Foto: Valga gümnaasium

Markus Kärner Tallinna ringkonnakohtust korraldas kohtute aastaraamatu tarbeks vestlusringi kolme erineva piirkonna kohtunikega ning päris neilt alaealiste pattude lahendamise kohta. LõunaLeht avaldab pikast ja põhjalikust vestlusest Tartu maakohtu Valga kohtuniku Annemarie Gerassimovi vastused.

Kuidas on alaealiste süütegude menetlemine Teie maakohtus korraldatud?
Tartu maakohtus lahendatakse alaealiste süüasju nii, et igas kohtumajas on üks süüteoasju lahendav kohtunik, kes arutabki oma teeninduspiirkonnas alaealiste sooritatud süütegusid. Tartu kohtumajas on alaealistele spetsialiseerunud kohtunikke kaks. See, et igas kohtumajas on alaealistele spetsialiseerunud kohtunik, tagab, et noor ja tema perekonnaliige (seaduslik esindaja) ei pea kulutama aega ja raha, et sõita teise kohtumajja, ning saab lahenduse oma elukohale lähimast kohtumajast. Teisalt tagab selline korraldus ka kohtusüsteemis endas piisava paindlikkuse juhuks, kui mõnel spetsialiseerunud kohtunikul on mingi pikemaajaline takistus alaealise õigusrikkuja süüasja kiireks lahendamiseks. Samuti on sel moel optimeeritud kohtusüsteemi enda ressursikasutus (näiteks kohtuniku teise kohtumajja sõitmiseks kuluv aeg).

Kuidas sattusid alaealistega tegelema?
Keegi peab nende teemadega tegelema. Seni, kuni kohtutes spetsialiseerumist ei nõutud, lahendasid süüteokohtunikud alaealiste asju muu töö hulgas. Pärast spetsialiseerumist määrati igas Tartu maakohtu kohtumajas vähemalt üks kohtunik just alaealiste asjadega tegelema. Kuna Valgas olen ma ainus süüteokohtunik, oli minu spetsialiseerumine loomulik. Olen ka varem meeleldi tutvustanud kohtu tööd kohtus õppekäigul käinud lastele ja noortele. Paremale kontakti saavutamisele ning laste murede ja rõõmude mõistmisele on aidanud kaasa pikaajaline kogemus põhikooli hoolekogus ja gümnaasiumis abiturientide õpetamine.

Kui asusin 2001. aasta suvel kohtunikuna ametisse, siis selleks ajaks oli alaealise mõjutusvahendite seadus kehtinud juba ligi kolm aastat. See seadus oli kujundanud ootuse, et alaealiste õigusrikkumistele tuleks võimalusel reageerida teisiti kui täiskasvanute puhul. Juba siis oli tajutav, et tegemist on valdkonnaga, kus õigusnormide, institutsioonide ja ühiskondlike ootuste vaheline tasakaal on habras ja iga reform jätab endast maha nii lahendatud kui ka uusi küsimusi. Vaadates täna sellele veerandsajandile tagasi, näen ma teed, mis on kulgenud administratiivsetest komisjonidest prokuratuuri juhitud taastava õiguseni. Kohtu ette jõuab praegu võrreldes 2001. aastaga alaealisi harva.

2001. aastal kehtinud alaealise mõjutusvahendite seaduse keskne mõte oli, et alaealiste õigusrikkumistele tuleb reageerida esmajärjekorras kasvatuslikult ja sotsiaalselt, mitte karistuslikult. Kohalike omavalitsuste juurde moodustati alaealiste komisjonid, kes said pädevuse kohaldada mõjutusvahendeid nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise korral. Praktikas tähendas see, et mingi osa alaealiste õigusrikkumistest, näiteks alkoholi tarvitamine, pisivargused, koolikohustuse rikkumisega seotud juhtumid, ei jõudnud üldse kohtusse, vaid lahendati komisjonides, kasutades erinevaid mõjutusvahendeid hoiatusest kuni käenduse ja üldkasuliku tööni. Erikooli suunamiseks tuli siiski kohtu poole pöörduda. Nii püüti vältida alaealiste varajast sattumist kriminaal- või väärteomenetlusse, kuid tõsisemate kuritegude korral kohtulikust sekkumisest ei pääsenud.

Väärtegude puhul sõltus reageerimine suuresti piirkondlikust praktikast ja õiguskaitseasutuste otsustest. Karistusseadustiku jõustumine 2002. aastal ja kriminaalmenetluse seadustiku jõustumine 2004. aastal tugevdasid oluliselt prokuratuuri rolli kriminaalmenetluse juhina. Nii oli see ka alaealiste asjades. Samas ei toonud need reformid kaasa alaealiste komisjonide kadumist.

Väärtegude menetlemine jäi valdavalt politsei ja alaealiste komisjonide pädevusse. Kuritegude menetlemine jäi aga prokuratuuri ja kohtu pärusmaaks. Niisiis ei muutunud kriminaal- ja väärteomenetluse vaheline seos selgemaks. Praktikas kujunesid välja paralleelsed süsteemid, mis omakorda tähendas seda, et noore jaoks ei olnud alati selge, millal ja miks tema käitumine toob kaasa tõsisema reageeringu, sest süsteem sõltus suurel määral üksikjuhtumite käsitlusest.

Kokkuvõttes sain ma lahendada kolmelt eri menetlejalt saabunud alaealiste süüasju. Politsei taotles üsnagi sageli korduvalt õigust rikkunud noorele väärteo eest aresti kohaldamist. Prokuratuurist saadeti kohtusse menetlemiseks alaealiste toime pandud kuriteod ning alaealiste komisjon taotles kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamist.

Mis alaealistega töötamise juures motiveerib?
Noorte puhul on alati lootust, et just konkreetne kohtuasi annab tõuke muudatusteks nende elus ja väärtushinnangutes. Kuna noorte minevikutaak on üldjuhul väike, on neid võimalik õiguspärasele teele suunata lihtsamini kui täiskasvanuid. Selleks tuleb negatiivset kogemust (süütegu) ära kasutada positiivseks mõjutamiseks, tegutsedes kiiresti, rangelt, kuid samas toetavalt.

Kogemuslugu: mis senisest praktikast meelde on jäänud ning mida jagada?
Õnneks pole mul ei varasemal perioodil ega ka pärast 2018. aasta radikaalset reformi tulnud arutada väga raskete tagajärgedega süütegusid sageli. Valdavalt on alaealiste süüteod olnud seotud avaliku korra rikkumiste, varguste, ärandamiste, kehaliste väärkohtlemistega, sekka ka liiklusalaseid rikkumisi. Minu kohtunikuna töötamise veerandsaja sisse jääb kaks rasket alaealise toime pandud kuritegu. Neis asjades erinesid süüdistatavad oma mineviku ja tausta poolest kardinaalselt.

Ühel juhul põhjustas gümnaasiumis headele ja väga headele tulemustele õppiv ja ülipositiivselt iseloomustatud noor inimene jaaniööl autot juhtimisõiguseta ja joobes olles juhtides ning kiirust ületades liiklusõnnetuse, mille tulemusena sai surma tema enda klassikaaslasest sõber ja kaks hääletajat ning vähem või rohkem vigastada veel kolm noort inimest. Selle noore puhul ei ennustanud mitte miski tema varasemast käitumisest ega perekondlikust taustast, et ta võiks toime panna nii raskete tagajärgedega teo. Kooli lõpetas ta juba vangistuses. Oma elu on ta siiski jätkanud õiguspäraselt ja edukalt.

Teises asjas seisnes menetluse esemeks olev tegu selles, et mõned kuud enne täisealiseks saamist põhjustas nooruk pubi ees ühe rusikalöögiga pereisa surma. Tema taust oli hoopis teistsugune. See noor oli jätnud õpingud pooleli ja „harrastas” täiskasvanu eluviise, tal oli varasemalt kokkupuuteid nii politsei, prokuratuuri kui ka kohtuga ning teda iseloomustas õigusrikkumiste järjekindel toimepanemine. Arusaadavalt raskendas tema toimetulekut perekondlik olukord ning isa oli selgelt negatiivseks eeskujuks. Toimikusse sisse vaadates oli selge, et oli ainult aja küsimus, millal see noor inimene raske kuriteo sooritab. Kahjuks tuleb nentida, et mõistetud vangistus ja selle kandmiselt ennetähtaegne vabastamine soovitud mõju ei avaldanud: tänase seisuga on tema vabadust piiratud juba uute kuritegude eest.

Mis on alaealiste õigusrikkumiste juurpõhjused ning praeguse süsteemi kitsaskohad?
Praegusajal käsitleme alaealise õigusrikkumist eeskätt lapse abivajaduse indikaatorina ja rõhk on liikunud taastavale õigusele – konfliktivahendusele, lepitusele, sotsiaalprogrammidele jms.
Statistika järgi on see edulugu, sest alaealiste registreeritud kuritegevus on teinud läbi drastilise languse ning vanglas on vaid üksikud lapsed. Karistuse (sh vangla) asemel püütakse iga hinna eest leida lahendus, kus noor võtab vastutuse ja heastab kahju (taastav õigus). Isoleerimist (kinnine asutus) kasutatakse vaid äärmisel vajadusel ja see on sisult rohkem sotsiaalteenus kui karistus.

Aga võimalik, et sellise statistika taga on üksnes silmapete. Näiteks, praegune süsteem soosib menetluse lõpetamist. Kui 2001. aastal võis alaealise (poe)vargus või kehaline väärkohtlemine lõppeda kohtuotsuse ja ühtlasi kriminaalkaristuse statistikaga, siis nüüd lõpetab prokurör valdavalt menetluse, suunab noore sotsiaalprogrammi ja statistiliselt süüdimõistetut ei teki. See parandab riiklikku kriminaalstatistikat, kuigi tegu ise toimus. Seega paljud teod, mis 2001. aastal oleksid toonud kaasa süüdimõistva kohtuotsuse, lahendatakse praegu sotsiaalsüsteemis. Positiivne on, et see on päästnud paljud ühekordsed eksijad kurjategija märgist, mis ongi ainuõige tee. Nad ei vaja karistust, vaid suunamist ning kvaliteetne sotsiaalne sekkumine on vaieldamatult parem kui kong.

Kuid varjuküljena oleme loonud süsteemi, mis on teatud rühma jaoks liiga aeglane ja hambutu.
Viimase aja ajakirjanduses avaldatud intervjuude põhjal on väike grupp noori – nn süsteemsed rikkujad – õppinud praeguse süsteemiga manipuleerima. Omast kogemusest või sõpruskonnas kuuldu põhjal on nad järeldanud, et tagajärjed piirduvad vestlusega noorsoopolitseiniku või sotsiaaltöötajaga. Teoreetiliselt suunatakse edasi teraapiasse või mõnda programmi – kuid spetsialistide nappuse ja pikkade järjekordade tõttu võib teo ja tegeliku sekkumise vahele jääda mitu kuud. Selleks ajaks on seos teo ja tagajärje vahel noore jaoks hajunud. Veelgi enam: pikk ebaselge ootejärjekord, mil noor on formaalselt küll menetluses, kuid temaga sisuliselt ei tegeleta, võib olla kahjulikum kui kiire ja selge reaktsioon. Noor kannab pahategija silti, süsteem paistab talle jõuetuna – ja õigusrikkuja identiteet saab kinnitust just seal, kus sekkumine oleks pidanud selle katkestama.

Praeguse süsteemi nõrgaks kohaks on kahtlemata ka lastekaitsetöötajate nappus ja pidev vaheldumine. Viimased peaksid olema need, kes tunnevad kõige paremini noore lugu, kuid kui n-ö süsteemis olev noor näeb kahe aasta jooksul nelja erinevat ametnikku, ei saa tekkida usalduslikku suhet, mis on taastava õiguse eeldus. On eluliselt usutav, et nii vaimse tervise probleemide kui ka eluliste murede kütkeis olev mistahes vanuses inimene ei soovi rääkida oma muredest jälle ja jälle uuele ametnikule. Seega teeb ametkond oma järeldused valdavalt formaalselt toimiku pinnalt ja mitte alaealise õiguserikkuja tegelikest vajadustest lähtuvalt. Ette võib tulla sedagi, et mõjutusvahendite valik võib sõltuda hoopiski kohaliku omavalitsuse rahakotist.

Minu arvates on praegune süsteem just keerulist kontingenti silmas pidades kiiruse arvel menetluslike garantiide poole kaldu. Seadusbaas nõuab põhjalikku menetlust, kaitseõiguse tagamist ja ärakuulamist, alaealise psühholoogia ja kogukonna turvalisus aga kohest reageerimist.

Mis on noorte õigusrikkumiste ennetamisel ja neile reageerimisel kõige tulemuslikum?
Vaadates tagasi 25 aastale, on selge, et me ei tohi naasta varasema karistusel põhineva süsteemi juurde, kuid praegu on pendel liikunud liiga kaugele teise äärmusse – tagajärjetusse. Seega tuleks süsteemi korrigeerida selliseks, et see on enamiku alaealiste õigusrikkujate jaoks toetav ja suunav, kuid seda vajava vähemuse suhtes piisavalt kiire ja otsustav, et peatada süvenev õigusvastasus veel enne, kui see noore käitumise normiks saab. Kiiret reageerimist vajavaks alaealiseks õigusrikkujaks võiks lugeda lapse, kes on läbinud juba ühe või maksimaalselt kaks pehme sekkumise ringi, kuid jätkab rikkumisi sisuliselt kohe pärast uksest väljumist. Sama kehtib juhul, kui noor paneb toime uue rikkumise ajal, kui eelmine menetlus või sotsiaalprogramm alles kestab. Selline käitumine näitab, et tal puudub austus ühiskonnas kehtivate reeglite ja kokkulepete vastu.

Kiiret reageerimist vajab lõpuks seegi, kui alaealine jõuab isikuvastaste süütegude toimepanemiseni ning tegemist pole pelgalt patsist sikutamise või omavahelise kähmlusega, vaid peksmise vms brutaalse käitumisega, ja toimepanija ei tunne süüd ega kahetsust ning hoopiski õigustab oma tegu.

Samuti tuleks kiiresti ja otsustavalt reageerida, kui lühikese aja (näiteks 3–6 kuu) jooksul registreeritakse teatud arv õigusrikkumisi. Sellisel juhul pole tegemist ju enam õnnetu juhuse, vaid elustiiliga. Selliste noorte inimeste puhul ei tohiks jääda lootma illusioonile, et küll ta kasvab oma praegusest käitumisest välja.

On miljoni dollari küsimus, milliseid meetmeid kirjeldatud noorte suhtes kasutada, et need ka mõju avaldaksid. Ilmselt ongi võtmetähtsusega kiirus ning igasuguse viivituse vältimine. Vältimaks karistamatuse tunde tekkimist, võiks ja peaks reaktsioon toimepandule järgnema 24–72 tunni jooksul. Võib-olla tasuks kaaluda elektroonilise järelevalve laialdast kasutamist nii, et noor saaks koolis õppida ja end huviringis arendada, kuid peaks ülejäänud aja olema kodus.

Reeglite rikkumine peaks tooma kaasa koheselt kinnisesse lasteasutusse paigutamise. Ehk võiks kinnistes lasteasutustes olla omakorda kõrgendatud turvariskiga noorte jaoks osakond, kus tegeletakse tavapärase õppetöö kõrval süvitsi viha-, sõltuvus- vms raviga. Et sellise noore probleemide põhjused peituvad pea alati koduses keskkonnas (vanem(ad) on järeleandlik(ud), hoolimatu(d), hõivatud iseenda tegemistega või on ise probleemse käitumisega) ja noor jääb ühel või teisel viisil oma perega seotuks, siis võiks vanemaidki kohustada mingisugust asjakohast programmi läbima ja elukorralduses muudatusi tegema.

Kõik see nõuab loomulikult kõikvõimalikku ressurssi, mida meil niigi napib. Aga äkki on see puudujääk siiski illusoorne ning asjatute korduvate kulutuste asemel kallistele teraapiatele tasuks proovida ressursside koondamist ja mõtestatumat rakendamist. On ju, kelle nimel seda teha.

 

Autor: Küsis MARKUS KÄRNER (Tallinna ringkonnakohtu kohtunik)
Viimati muudetud: 07/05/2026 09:16:36