Treenerite temaatika on nagu puder, mis vahelduva eduga potis podiseb. Aeg ajalt visatakse hagu alla ja tõuseb päevakorrale, siis jälle pikk vaikus. Kui Kersti Kaljulaidi EOK presidendiks kandideerimise kampaania üheks valimisloosungiks oli „treenerikutse väärtustamine“, siis tekkis väike lootusekiir, et midagi hakkab muutuma, aga loosungiks see jäigi. Reaalselt on asjad liikunud hoopis vastassuunas, nõudeid treenerikutsele on karmistatud, riigipoolset treeneritoetust aga vähendatud.

Mida on siis treener riigi arvates väärt?

Haridus- ja teadusministeerium on töötanud välja õpetajate karjäärimudeli, kus töötasu (riigipoolse toetuse) alammääraks:
Alustav õpetaja 1970 EUR
Õpetaja 1970 EUR
Vanemõpetaja 2167 EUR
Meisterõpetaja 2561 EUR.

KM / EOK treenerite karjäärimudel on hetkel selline:
Abitreener (alustav treener) 0 EUR
Nooremtreener 0 EUR
Treener 918 EUR
Vanemtreener 918 EUR
Meistertreener 918 EUR
Eliittreener 918 EUR.

Kas näete erinevust?

Nende arvude põhjal on treeneri (loe treener-õpetaja) väärtus pool kehka õpsi! Lõpetad kõrgkooli, lähed tööle õpetajana, on su väärtus sama haridusega poole suurem, kui minnes tööle treenerina.

Samas näeme, milline on laste kehaline aktiivsus ja valmisolek. Praegust seisu, kus kaitseväe kehalist testi ei tee ära 70% noortest, parandada koolis kahe tunni liikumisõpetusega nädalas, on ainult helesinine unistus, mis kunagi ei täitu. Kui üldse keegi kooli lõpetamisel on võimeline ära tegema NATO testi, siis on need noored, kes käivad kusagil trennis.

Palganumbrite võrdlusega ma ei taha öelda, et õpetajad saavad selle töö eest liiga palju. Vastupidi, nende töötasu tõstmise nõudmised on igati õigustatud. Treenerid on need, kelle häält ei ole üldse kuulda. Rabame mitme koha peal, kirume omaette ja omavahel, aga hääl kaugemale ei jõua. Treenerite eeskõnelejaks aastaid tagasi loodud Eesti Treenerite Liit peale oma sündi koheselt kahjuks ka suri.

Peetakse normaalseks, et treeneri puhul on kõige olulisem pühendumine oma tööle – et seda ei tehta palga pärast. Olen nõus, pühendumine oma õpilaste treenimisele on väga oluline, kuid ajad on muutunud, ainult sellega enam kaugele ei purjeta. Vaja on ka vahendeid selle protsessi jaoks ja treeneril on vaja ka normaalset palka elamisväärseks eluks. See, et pühendumise asemel peab treener kusagil mujal rabama, et omale Eesti keskmise palganumbri lähedase summa kokku saada, ei ole normaalne.

Kui proua president (tänaseks juba endine EOK juht Kersti Kaljulaid – toim) ja proua kultuuriminister väidavad, et treenereid on rohkem väärtustatud, siis see on tagasihoidlikult öeldes lihtsalt häma. Piltlikult öeldes, makstes treenerile kolme tärni töötasu, tahetakse saada viie tärni eest teenust.

Huviharidus on veeretatud kohalike omavalitsuste kanda, vahendeid kaasa andmata. KOV-i tulubaas aga on nii õhuke (välja-arvatud võib-olla Tallinn), et spordikoolidele (eriti eraspordikoolidele) sealt eriti ei jätku.

Praegune olukord treeneritel, kes igapäevaselt lastega tegelevad, pehmelt öeldes ei ole hea. Kui mingi osagi sellest tähelepanust ja aurust, mis EOK-l läheb lihtsalt „liikumisele”, saaksid noortetreenerid, saaks meie spordipüramiid palju tugevamaks.

 

Autor: VELLO KUHI, tennisetreener
Viimati muudetud: 07/05/2026 09:08:12