„Nagu pereliikmed võeti ära,” kurvastab eakas Põlvamaa naine. Koduõuele tulnud rebane surmas kaks aastaid üksikule inimesele seltsiliseks olnud kassi ning vedas ühe neist veel endale toidukski.

79-aastane proua Tiiu Põlvamaalt Pragi külast jagab LõunaLehega lugu, millel ilmselt moraali eriti polegi – kui ehk see, et maal looduse keskel elades võib kurb vahejuhtum toimuda koduõues päise päeva ajal. Või ehk see, et kui võimalik, siis tasuks lemmikloomadel võimalikult palju silma peal hoida, eriti kui tegu vanemate ja töntsimaks muutunud meeltega loomakestega.

„Olen siin taluperenaine, 79-aastane, ja juhtus niisugune lugu, et päeval kella kolme ajal tuli rebane ja surmas mul kaks kassi ära,” meenutab Tiiu. „Üks oli õuekass ja teine toakass. Võttis mõlemad kinni. Ühe kägistas ära, selle sain maha matta. Aga teise viis minema. Et niisugune halb juhus. Olen nii vana, nii kaua siin ära elanud, aga niisugust juhust ei ole varem olnud.”

Üks kurb, aga mitte nii sünge lugu meenus prouale siiski lähiajast veel: mullu sügisel viisid rebased ära kaks kanakest, kes olid tal endal tibust üles kasvatatud. Seekordne õnnetus vapustas teda aga rohkem, sest rebane tuli koduhoovile kasse murdma päise päeva ajal.

„Õuekass käis mul siin lävel, sinna panin talle söögi. Teine oli toakass, käis siin puukuuri hädale. Et tegi häda ära, siis koputas akna peale ja tuli sisse tagasi. Lasin kassi välja. Hiljem vaatasin, et lasen ta sisse. Nägin õue peal korraks teise kassi saba ja jälge, aga toakassi ei kuskil. Siis helistasin, tütretütar tuli vaatama. Too leidis, et toakass oli kuuri all, ära murtud, sain õnneks ära matta. Teist ei kusagil. No midagi teha ei ole, niisugune juhus mul oli, jah,” kirjeldas Tiiu.

Pärast juhtunut pöördus proua kohaliku jahimehe poole, et ehk saaks vähemalt jultunud rebase tulevastele tegudele piiri ette tõmmata. Jahimees pani rebase püüdmiseks üles püünispuuri, aga see jäi tühjaks. Hiljem helistas Tiiule ka naabrinaine teatega, et temalgi kass kadunud.

„Äkki võttis tolle ka ära,” hindas proua, et reinuvaderi hingel võis olla lausa kolm ohvrit.

Tiiu rääkis, et ta tunneb alati lehte lugedes kaasa inimestele, kelle koera on hundid ära murdnud, aga tõdes oma loo põhjal, et kaitstud pole kassidki ja mitte ainult hundid ei tee metsalähedastes taludes pahandust.

„Nii kahju on. Olen siin nüüd nii üksida. Nagu sõbrad võeti ära, pereliikmed. 15 aastat olime kõigiga kolmekesi koos, mina oma kahe kassiga. Aga nüüd ei ole kedagi, kaks kana on ainult, rohkem mul ei ole,” ütles proua lõpetuseks.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 19/03/2026 09:07:29