Foto küüditamisvagunist. Aprill 1949, vagun nr 45 Uurali taga Võru, Valga, Tartu ja Pärnu inimestega.

Eeloleval kolmapäeval meenutatakse Eestimaal taas neid, kes siit märtsis 1949. aastal Siberi poole saadeti. Alljärgnevalt toome lugejate ette Eesti Mälu Instituudi poolt 2019. aastal välja antud artiklite ja dokumentide kogumikust „Toimik „Priboi”” väljavõtteid, kuidas Moskvas märtsiküüditamist kavandati.

Lõplik otsus elanikkonna massilise väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest langetati Moskvas 1949. aasta 18. jaanuari hilisõhtul, kus Stalini kabinetis tema ja teiste kõrgete parteitöötajate kõrval osalesid ka Leedu, Läti ja Eesti NSV kompartei esimene sekretär, Eestist Nikolai Karotamm.

29. jaanuari määrusega määrati kindlaks väljasaadetavate arv ja kategooriad. Eestist tuli välja saata 7500 perekonda, kokku 22 500 inimest.

Moskva määras veebruari lõpus kolme liiduvabariigi peale ühe üldjuhi, samuti saadeti liiduvabariikidesse ja ka maakondadesse tööd korraldama riikliku julgeoleku ministeeriumi (MGB) volinikud.

Nõukogude Liidu ministrite nõukogu määruse järgi pidi väljasaatmise aluseks olema natsionalisti või bandiidi olemasolu peres või kuulumine kulaklike perede hulka. Kui natsionalistid, bandiidid ja kulakud olid välja selgitatud, tuli varjatult kindlaks teha, kes on nende küüditamisele kuuluvad pereliikmed, kus nad elavad ja milline on nende majanduslik olukord.

MGB suhtus väljasaadetavate kindlaks tegemisse bürokraatliku formalismiga, peaeesmärk oli õigeks ajaks valmis saada nõutud hulk arvestustoimikuid perekondade kohta. Inimeste tegevus, meelsus, suhted karistatud pereliikmetega ei olnud olulised. Isegi kuulumist omaenda agentuuri ei kontrollitud või ei peetud oluliseks.

Seetõttu ei olegi üllatav, et küüditati ka neid, kellel ei olnud mingit süüd: lapsi, naisi, vanureid ja mõned nõukogude aktivistid.

Kui toimikute vormistamine hakkas lõpule jõudma, hakati kavandama operatsiooni läbiviimist. 8. märtsil saadeti maakondadesse korraldus tegevusplaanide koostamiseks.

Viimane koosnes neljast osast. Esimeses osa kajastati väljasaatmiseks vajaminevaid inimesi, nagu sõjaväe ja vastuluure töötajad, aktivistid jt. Teine osa hõlmas transporti, kolmas sidevahendeid ja neljandas pidi operatsiooni läbiviimist kirjeldama, nagu kuidas ja mis ettekäändel kutsutakse aktiiv kokku ja saadakse kokku transport jne.

Küüditamist valmistati ette range saladuskatte varjus
Sest ainult niimoodi võis ära hoida inimeste peituminekut ja relvastatud ründeid kinnivõetute vabastamiseks.

Märtsi alguseni teadsid Eestis küüditamisest vaid valitud inimesed EK(b)P Keskkomitee juhtkonnast, küüditamisega seotud MGB töötajad, Eesti NSV prokurör ja MVD ehk siseministeeriumi juhtkond. Maakondade partei- ja täitevkomitee ning MVD töötajad hoiti peaaegu operatsiooni alguseni teadmatuses.

Toonaste vallaametnike ja aktiivi tunnistuste kohaselt said nad küüditamisest teada alles 24. märtsil kokku kutsutud koosolekutel ja operatiivgrupid moodustati sama päeva õhtul. Aktiiv tähendas valla tegusamaid inimesi. Juhtus, et kohaletulnute seas oli neidki, kes kuulusid väljasaatmisele.

Sama päeva hilisõhtul koguti kokku operatiivgruppide juhtideks määratud MVD ja sõjaväe operatiivkoosseis. Iga grupi juht sai allkirja vastu paki, mille peal oli vallamaja nimi, kuhu peab sõitma, ja kasutatava auto number. Enne sihtpunkti ei tohtinud peatuda ega autojuhiga rääkida. Pakki ei tohtinud enne sihtpunkti jõudmist avada. Sihtpunktis ootas aktiiv.

Siis võeti hoone valve alla ja teatati kohaletulnutele, et nad peavad bandiitide käsilaste ja kulakute väljasaatmisel abiks olema. Aktivistid jaotati gruppidesse piirkonna tundmise alusel, sest juhid olid enamasti mujalt.

Grupi juht võis nüüd avada ümbriku, kus olid tema grupi poolt kodust äratoodavate perekondade nimed. Üks grupp pidi käima neljas kodus.

Vastavalt plaanile tuli Eestist välja saata 22 500 inimest, kuid operatsiooni lõppedes saadeti välja 20 600 – 20 700 inimest. Eestis osales küüditamisel 20 250 inimest ehk pea sama palju, kui oli küüditatavaid.

Juba operatsiooni käivitamise ööl vastu 25. märtsi selgus kiiresti, et planeeritud arvu ei saa täis ja asi hakkas venima. Järgmisel päeval anti korraldus reservi kinnivõtmiseks, see tähendas, et rong ei lahku enne, kui planeeritud arv on täis. Perekondade osas plaani täideti, kuid inimeste osas mitte. Ettevalmistavas faasis oli küüditatavate väljaselgitamisel palju praaki, mis tuli välja operatsiooni käigus: MGB vormistatud paberid olid ebatäpsed, nimed ja aadressid valesti kirjutatud jne.

77 aastat tagasi liikus märtsi viimastel päevadel Eestist ida poole 19 eriešeloni, 10 neist sõitis Narva, üheksa Petseri kaudu.

Sama aasta 24. veebruaril oli Moskvas paika pandud juhised väljasaadetute vastuvõtmiseks, sõiduks Siberi rongijaamast elukohta ja elama paigutamise kohta. Nende ja muudegi ülesannete tarvis otsiti Moskvas inimesi, keda kohtadele ettevalmistusi tegema saata.

Võrumaal väljasaatmiseks 180 operatiivgruppi
Raamatu teises osas on dokumendid ja aruanded igas toonases maakonnas toimunud „Priboist”.
Plaani kohaselt oli Võrumaale kinnitatud 720 majapidamist. Kokku oli maakonnas kindlaks tehtud ja vormistatud arvestustoimikud 854 majapidamise kohta (neist oli reservis 134), kus oli loendatud 2738 inimest.

Nimetatud arvu perede äratoomiseks ehk 180 operatiivgruppi oli vaja 2000 inimest, kellest 1100 moodustas nõukogude ja parteiaktiiv, sõdureid oli 360, sama palju ka rahvakaitse võitlejaid ning operatiivkoosseisu kuulus 180 inimest. Neile lisaks veel staabi ja pealelaadimispunktide inimesed ning relvastatud jõud.

Operatsioonipäeva eelõhtul kutsuti Võru linnas ja valdades kokku nõukogude ja parteiaktiiv arutama kevadkülvi plaane ja kolhoosiehituse tempo kiirendamist. Kui valdades oli piisavalt partei ja nõukogude aktiivi liikmeid, teatati neile, et nad on mobiliseeritud eriülesandeks ega lubatud ruumist lahkuda.
Maakonna territooriumile kästi moodustada kaheksa valdadevahelist koondamispunkti – Räpinasse, Rõugesse, Lepistusse, Vastseliina, Kanepisse, Oravale, Linnamäele ja Põlva asulasse – ning kaks pealelaadimispunkti – Võru ja Veriora raudteejaama.

Vastavalt Eesti NSV julgeoleku ministeeriumist tulnud korraldusele algas väljasaadetavate kodust äratoomine hommikul kell 6.00, Võru linnas tund varem.

Lõppkokkuvõtte dokumendis on Võru maakonna kohta kirjas, et siit saadeti välja 1731 inimest, kellele lisandusid Veriora raudteejaama koondatud 407 inimest.

 

Autor: Toimikust „Priboi” tegi väljavõtteid MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 19/03/2026 08:32:58