Tüüpiline Leedu talu palvepostiga, millel päikeserist ja kabeli kujutis.

Algus 19. veebruari LõunaLehes.

Rahvuslikult kõige allasurutumad Balti rahvastest olid 20. sajandi alguses leedulased. Vene tsaarivalitsus tahtis neile justkui kätte maksta, et oli sajandeid Suur-Leedut kartnud; et Leedu piirid ulatusid kord Moskvast kaugemale itta.

1795. aastal Venemaa alla langenud Leedu nimigi taheti maakaardilt kaotada, asemele trükiti lihtsalt Loodekubermang. Koolid, kohtud, vallavalitsused jäid tööle vaid venekeelsetena, pärisorjus kaotati Leedus nagu Venemaalgi alles 1861. aastal. Eestlased ja lätlased vabastati sellest juba 1816–1819.

1863. aastal puhkes Poolas taas ülestõus Vene võimu vastu eesotsas Poola aadliga, mis peaaegu aastaks taastas Poola riigi. Ülestõus levis ka leedu talupoegadele, sest leedu aadel oli juba 18. sajandil poolastunud. Ometi ei põletatud Leedus mõisaid ega surmatud saksu, ei aetud ka pappe kotti. Talupojad ründasid Vene sõjaväge, politseid, ametnikke. Ülestõus suruti veriselt maha, nagu Poolaski. Vabadusvõitlejaid jälitati, põletati külad, saeti maha Leedu metsad. Kümned tuhanded põgenesid üle piiri Ida-Preisimaale ja sealt läände.

Kuid ilmselt oli ka tsaarivalitsuses mehi, kes märkasid, et endistviisi jätkata enam ei saa. Leedus vabastati keelust ladina tähestik, taastati emakeelsed koolid, leedukeelne kirjasõna. 1863. aastal algas Leedu ärkamisaeg. Pool sajandit hiljem Lätist ja Eestist, aga jõulisemalt ja järjekindlamalt. Kodumaale naasid leedu teadlased, kõrgharitlased, literaadid, keda 1850. aasta paiku lätlastel kuskilt loota polnud, eestlastel vaid mõned soomlased ärkamise innustajatena.

Leedu rahvuslusel oli kindel aluspõhi: jõukas talupoegkond ja haritud katoliku vaimulikkond, kes hoidis ja arendas leedu keelt, mida vajas igapäevases töös. Ka kõige raskematel aegadel töötasid vaimulikud seminarid, toetades rahvuslikku olelusvõitlust, kuid Leedu igapäevane elu ja tulevikuvaade oli sünge: poliitiline võim – kohtud, politsei, omavalitsused – oli venelaste käes, kultuurielu ja ajakirjandus poolakate käes, majandus sakslaste ja lätlaste käes, ärindus juutide käes. Nõnda kirjeldab olukorda 20. sajandi algul põlvalane Johann Semmiste (1882–1942), kes aastaid töötas Kaunases ühe sakslase firma raamatupidajana.

Ka 1905. aasta revolutsioon Leedus puhastas õhku, aga ei puudutanud kirikut ja mõisaid. Koolidest ja vallamajadest aeti minema õpetajad ja vallakirjutajad, kes ei osanud leedu keelt. Aeti laiali ka politsei, asendati leedulastest omakaitsega. Paiguti visati minema Vene kahepäine kotkas, asendati muistse ratsanikuga.

1905. aasta detsembris kutsuti Vilniuses kokku suur maapäev 2000 rahvaesindajaga üle maa. Otsustati jääda Vene riigi koosseisu, kuid Leedu rahvusliku autonoomiana, koondada kõik leedulastega asustatud maakonnad selle alla, kehtestada leedu keel ametlikuks keeleks autonoomia piirides.

Revolutsiooni surus tsaarivalitsus maha, nii nagu kogu Vene riigis, ka Leedus. Siiagi saabusid arveid õiendama karistussalgad, aga mitte nii veriselt kui Lätis ja Eestis. Ka Leedust põgenes välismaale poliitilisi aktiviste ja juhte, nagu Antanas Šmetona, Augustinas Voldemaras, Lätist Ulmanis ja Eestist Päts kaasvõitlejatega. Need mehed olid juba võitlust alustanud oma rahva eluõiguse eest ja viisid selle lõpuni Balti riikide loomisega. Üheks erandiks oli Vincas Mickevičius-Kapsukas, kes jäi teistest maha ja jõudis kodumaale 50 aastat hiljem Vene seltsimeeste püstitatud monumendina. 20. sajand algas kevadtormina liites ja lahutades inimesi.

1905. aasta revolutsiooni omapäraks sai poliitilise mõtlemise toomine rahva sekka. Tekkisid poliitilised parteid. Seniste erinevuste kajastusena sündis Tallinnas radikaal-rahvuslik Maaliit Pätsi ja Tartus konservatiivne-rahvuslik Eduerakond Jaan Tõnissoni juhtimisel. Tartus loodi ka Sotsiaal-Demokraatlik Tööliste Ühisus ajalehe Uudised toimetaja Peeter Speegi algatusel. Selle ideoloogiks kujunes Mihkel Martna, iseõppimisega kõrgele tõusnud tööline, kes oli tutvunud ka Saksamaa sotsialistide liidri August Bebeliga. Hiljem erakondade nimed muutusid, kuid sisu ja ideoloogia jäid.

Lätis olid poliitilised põhivoolud samad. Rahvuslust esindas Põllumeeste Liit Karlis Ulmanise juhtimisel, kes ise oli Saksamaal, Šveitsis ja Ameerikas õppinud agronoom. Erakond toetus Läti tugevale ja jõukale talurahvale, mille osa oli Lätis suurem kui Eestis. Tugevaks vastukaaluks rahvuslusele oli Läti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Kuigi marksistlik, kuid tõesti demokraatlik ja alalises vaenus kommunistidega. Partei juhiks oli pikemat aega Margers Skujenieks, kelle vennapoja Knuts Skujenieksiga olin koos vangilaagris 1962–1967. Viimane tõusis hiljem Lätis üheks mõjukaimaks kirjanikuks. Oli varem seotud Eestiga: naine oli Alūksne eestlane ning Moskva kirjandusinstituudi ajast oli koolivend ja sõber Mats Traat.

Erinevalt Eestist oli Lätis kaalukeeleks suhteliselt väike Demokraatlik Keskerakond, milleta ei saanud valitsust moodustada rahvuslased ega sotsialistid.

Tunduvalt erinev oli Leedu poliitiline maastik. Siin moodustas rahva põhiosa talupoegkond. Kui põllumajandusega tegeles Eestis 58,8 protsenti rahvast, Lätist 66,2%, siis Leedus 79%, seega peaaegu kogu leedu rahvas, kuna siin elas ka rohkelt muulasi. Aga peale rahvustunde ühendas leedulasi nendesse sügavalt juurdunud katoliku usk, mille tähistuseks olid pühad päikeseristid taluõuedel, põldudel, sügavatel ojavõrendikel, mäekinkudel. Leedu rahvas ja katoliku kirik on lahutamatud. Sellepärast olid siin kõik erakonnad rahvuslik-klerikaalsed. Ühe parteiga leedulased ei leppinud. Üks sai olla vaid kuningas ja usk, inimesi pidi aga valima ümber niipea, kui nende olemus oli selgunud. Nii tekkis Leeduski hulk erakondi: Kristlik Demokraatlik, Kristlik Sotsiaalne, koguni üks Rahvussotsialistlik Partei, vist esimene Euroopas.

Pikapeale poliitiline olemus selgines ja püsima jäid vabadusvõitluse ja iseseisvuse väljakuulutajate, põllumeestel tuginev Antanas Smetona (1874–1944) ja Augustinas Voldemaras (1874–1952) erakond. Kuid neilgi puhkesid tülid omavahel. Voldemaras tahtis kukutada seaduslikku võimu – nagu põlvkond noorem Artur Sirk Eestis. Ta mõisteti vangi, kuid vabastati peagi presidendi amnestiaga, mille järel asus Lõuna-Prantsusmaale. Naasis Leetu 1940. aastal, vangistati venelaste poolt ja suri Moskvas Butõrka vanglas.

Leedus algas Vabadussõda samal ajal kui Eestis. Novembris 1918 kuulutati välja mobilisatsioon Leedu armeesse. Ohtralt relvi ja laskemoona saadi Leedust rahulepinguga lahkuvalt Saksa sõjaväelt. Eestis olid sakslased relvadega kitsid. Sakslaste järel tungisid Leetu, nagu Eestissegi, punaarmee kolonnid. Narva lahingus 28. novembril 1918 aitas vallutajaid tagasi lüüa Saksa soomusrong kahuritulega. Lahkudes jätsid sakslased eestlastele osa relvi ja laskemoona.

Leedut ründas punavägi korraga idast ja läänest, mis tegi olukorra eriti raskeks. Läände tulid punaväed Läti kaudu, lootes saavutada kiiret võitu. Nad tungisid edasi kahes kolonnis Kaunase poole, lootes linna sisse piirata ja hävitada sinna kuhjunud väed koos Leedu valitsusega.

Laial idarindel liikus punaarmee edasi peaaegu takistamatult, hõivates Vilniuse. Leedu valitsus oli siirdunud Kaunasesse, mida Leedu väed otsustavalt kaitsesid, toetudes maailmasõja ajal ehitatud tugevale kaitsevööndile. Jaanuaris 1919 olid punaväed nii Leedus kui Eestis oma lootuse tipul. Kuid juba jaanuaris oli koondunud ja kasvanud Leedu sõjavägi asunud vastupealetungile ja vabastas kodumaa augustis 1919. Vabadussõda oli Leedus ootamatult äratanud esiisade vapruse vaimu.

Vabadussõda sellega veel ei lõppenud. Oktoobris tungis üle Läti-Leedu läänepiiri 40 000-meheline Bermondt-Avalovi armee. Saanud Riia all tugeva vastulöögi, koondas Bermondt oma jõu sissetungiks Leetu. Kiirelt langesid tema kätte Šiauliai, Panevežys, Ukmurge, Telšiai ... Leedus on linnu tihedamalt kui Lätis ja Eestis. Kedainiai juures 21.–22. novembri lahinguga Bermondt-Avalovi pealetung peatati. Nüüd ilmus vahekohtule Inglise-Prantsuse missioon ja Bermondt-Avolovil tuli Leedust 15. detsembriks lahkuda. Tollased sõjad, nii valgete kui punaste sissetungijatega, peeti kõik kohalike elanike röövimiste-riisumiste kulul. Oma majanduslikku baasi sissetungijail polnud.

5.–6. jaanuaril 1920 tungis Nõukogude punaarmee taas laial rindel üle Leedu idapiiri ning hõivas Vilniuse. Kuid seekord oli eesmärgiks vaid jõudemonstratsioon, mitte edasitungi jätkamine.

Lenin oli Peterburist, mida 1919. aasta lõpul ähvardas sissepiiramine, vaikselt tsaaride pealinna Moskvasse kolinud. Siin oli kindlam olla – Venemaa valged armeed olid kõik punaarmeel purustatud, kodanlike riikide Eesti ja Soome piirid jäid kümme korda kaugemale, ka koondusid Moskvasse kõik Venemaa raudteed.

Lenin sai Moskvas rahuneda, keskenduda olukorrale. Suure Venemaa ainuvalitsejana tuli hakata tal mõtlema riigimehelikult. Eelkõige tuli peast heita nooruses tekkinud kinnisidee maailmarevolutsioonist. Seega ka tsaaridelt päritud mõte „akna raiumisest Euroopasse“ – Balti riikidega tuli kohe rahu teha.

Eelkõige kinnistus Nõukogu diplomaatia tähelepanu tüütule Eesti Vabariigile ja selle suurele jonnakale sõjaväele, kes oli korduvalt tunginud sügavale Venemaale, kaks korda Peterburi alla ja kord kaugele Pihkva taha.

Eesti tegi soodsa rahu Nõukogude Venemaaga Tartus 2. veebruaril 1920. Eesti pindala kasvas Setomaa ja Narva jõe taguse sugulusrahva ingerlaste alaga. Eesti oli ainuke Nõukogude Venemaaga sõdinud riik, kellele maksti ka kompensatsiooni Eesti pinnal tehtud kahjustuste eest – 15 miljonit rubla kullas, mis sai aluseks Eesti riigipanga loomisele. Järgnevad Tartu rahulepingu sätted Eestile lubatud Venemaa metsarikkuse arvelt, samuti Eestimaalt röövitud kultuurivarade tagastamine on tänini ellu viimata. Tartu rahu jäi siiski ka õnnestunuimaks saavutuseks Eesti diplomaatias.

Järgnevalt oli plaanis rahu meie lõunanaabri Lätiga. Seda taheti kohe sõlmida, kuigi Venemaa alla oli jäänud neljandik osa Lätist, Latgale. See lubati tagastada rahulepingu järel. Kuid Läti valitsus oli valmis Latgale vabastamiseks sõda jätkama.

Nüüd jäi Leninile rahu võimalus kolmanda Balti riigi Leeduga. See püsis sõjas bolševikega vaid oma iidse pealinna Vilniuse pärast, mis oli langenud nüüd venelastelt poolakate kätte. Lenin tegi targa otsuse: aidaku Leedu armee Vene punaarmeel Vilniust vabastada, ta kingib selle Leedule, või lubagu Leedu valitsus oma territoorium punaarmee läbimarsiks Vilniuse alla. Leedu „lubas“ viimast – sest Poolaga sõdimine polnud Venemaale enam jõukohane.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 19/03/2026 08:23:56