Valik veebruarikuu lõpu ja märtsi alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Revolvri sünd
190 aastat tagasi, 25. veebruaril 1836 sai relvatööstur Samuel Colt USA patendi oma revolvrile Colt Paterson, mis oli maailma esimene tööstuslikult toodetud pöörleva trumliga relv. Kokku toodeti kuue aasta jooksul umbes 2800 seda tüüpi relva, mille konstruktsioon pani aluse kõikidele hilisematele revolvritele.

NASA katsetus pani aluse Kuu-lennule
60 aastat tagasi, 26. veebruaril 1966 startis USA rahvusliku kosmoseagentuuri NASA mehitamata suborbitaalne missioon AS-201, mille ülesandeks oli katsetada eelseiva Kuu-lennu peamiste komponentide toimimiskõlbulikkust. Tegu oli kanderaketi Saturn IB esmastardiga ning samuti Apollo erinevate moodulite katsetustega, kas need on võimelised probleemideta minema orbiidile ning Maa atmosfääri naasmisel on maandusmooduli kuumakaitse piisav, et võiks kaitsta selles Maale naasvaid astronaute. Kuigi AS-201 lend kestis kokku vaid 37 minutit, suudeti kõik katsed edukalt läbi viia, maandumismoodul laskus lõppkokkuvõttes õnnestunult ja plaanitult Atlandi ookeani lõunaossa. Nii sai NASA mehitatud Kuu-lendu edasi plaanida ning kolme ja poole aasta pärast – 20. juulil 1969 – saigi see teoks.

Võrdluseks: N. Liidu Kuu-missiooni sarnased katsed nurjusid, kuna nemad ei saanudki oma keerukat raketti N1 toimima. N1 esmalennul 1969. aasta veebruaris tekkis tulekahju ning rakett hävis. N1 teisel lennukatsel 3. juulil 1969 üks N1 30 väikesest mootorist lausa plahvatas, misjärel kukkus hetk tagasi startinud rakett stardiplatvormile tagasi ja plahvatas juba tervikuna, hävitades muuhulgas kogu stardiplatvormi. Kuna see katastroof toimus kõigest kaks ja pool nädalat enne ameeriklaste edukat mehitatud Kuu-lendu, oligi N. Liit selle võidujooksu kaotanud.

Lahesõja lõpp
35 aastat tagasi, 26. veebruaril 1991 teatas Iraagi president Saddam Hussein oma vägede väljatõmbamisest Kuveidist. Selleks ajaks oli juba 41 päeva operatsioon Kõrbetorm ehk konflikti sekkunud ÜRO mandaadi saanud USA vägede poolne sekkumine. 38 päeva oli USA lakkamatult pommitanud Iraagi sõjalisi objekte, mille järel sisenes 23. veebruaril Iraaki ka maavägedega, kui Iraagi vägedest ja sõjalisest taristust olid alles vaid haledad riismed. Nii polnud Iraagil muud teha, kui Kuveidist oma veel terveks jäänud üksustega taanduda. USA jätkas ka nende väeriismete armutut hävitamist. Hiljem on Kuveidist Iraagis asuva Basra suunas viinud maanteed nimetatud ka Surmamaanteeks (Highway of Death) – kogu selle tee äär oli täis hukkunud Iraagi sõdureid ja purustatud Iraagi sõjatehnikat. Kaks päeva hiljem – 28. veebruaril 1991 – oli kõik läbi, Kuveit oli Iraagi okupatsioonist vaba ning Iraak oli USAle alistunud ehk nii operatsioon Kõrbetorm kui ka Lahesõda ise lõppenud.

Kroonlinna mäss
105 aastat tagasi, 28. veebruaril 1921 algas Peterburi lähedases Kroonlinna mereväebaasis mereväelaste tõsine mäss bolševike ülemvõimu vastu, mis kestis kolm nädalat. Mässu „sütikuks” olid neli päeva varem, 24. veebruaril 1921 Peterburis alanud tööliste streigid nigelate majandusolude vastu. Kui Peterburis õnnestus bolševikel need vastuhakud sõjaseisukorra kehtestamise ja sõjaväega tehaste ümberpiiramisega lõpetada ning „präänikute” sisseviimise tulemusena vast isegi ilma (märgatavate) inimohvriteta, siis üsna pea levisid vastuhakumeeleolud Kroonlinna, kus tööliste ja madruste seisukord oli Peterburist veel palju hullem.

105 aastat tagasi hakkasidki Kroonlinna mereväelased üsna kindlalt nõudma nii paremaid (vähegi inimväärsemaid) elutingimusi kui ka ühtlasi nõukogusid ilma bolševiketa, st selgelt bolševike ainuvõimu kukutamist. Üsna pea levis vastuhakk üle kogu Kroonlinna, st sellest võttis osa ligi 15 000 inimest. Bolševikud reageerisid sellele karmilt, teades, et mässajate käes on tugev Balti laevastiku tulejõud ja tegevusetuse korral võib see süüdata uue kodusõja ning viia hullemal juhul bolševike võimu kadumiselegi. Kuni 7. märtsini koondati Trotski ja Tuhhatševski eestvõtmisel rünnakuks bolševikele ustavaid vägesid, keda saadi kokku umbes 25 000. 7. märtsil 1921 asusid bolševikud üle merejää pealetungile, mida toetas mandri suurtükipatareide tuli, mis suunati samuti Kroonlinnale. Vaatamata suurele massile, lõid Kroonlinna kaitsjad esimese rünnaku tagasi. Teist rünnakut alustati 16. märtsil ja siis saadi kavalusega enda poolele mõned ülestõusnute valduses olnud sõjalaevad, mis määraski suuresti Kroonlinna saatuse.

Verised tänavalahingud kestsid Kroonlinnas neli päeva ning alles 20. märtsil suutsid bolševikud selle tähtsa mereväebaasi vallutada. Hukkunute täpne arv pole teada: tõenäoliselt oli neid Kroonlinna kaitsjate poolel 700-1000 ning bolševike poolel umbes samapalju. Ehk kokku oli hukkunuid umbes siis 1500-2000, mis annab kaliibri poolest välja ühe väikese sõja mõõdu. Umbes viis kuni kaheksa tuhat Kroonlinna kaitsjat põgenes üle merejää Soome, kust valdav enamik neist naases 1924. aastal antud amnestiaga koju. Peale Venemaa Kodusõja oluliste sündmuste lõppemist 1920. aastal Krimmis oli see kuni Teise maailmasõja puhkemiseni tõsiseim relvakonflikt bolševike valitsetaval Venemaal.

40 aastat Palme mõrvast
40 aastat tagasi, 28. veebruaril 1986 tapeti Stockholmi tänaval Rootsi peaminister Olof Palme. Pikka aega oli Palme mõrv lahendamata, kuigi kahtlustatavaid oli mitmeid ning politsei koondas kõik jõud, et leida tõe jälile. Alles 34 aastat hiljem teatas Rootsi peaprokurör, et väga suure tõenäosusega oli Palme mõrvariks hoopiski Stig Engström, kes oli aga juba 2000. aastal enesetapu soortanud. Sellega Palme mõrvaasi suleti, lõplikult jäidki mõrva motiivid selgusetuks. Väidetavalt olid need poliitilised, segunedes Engströmi segiläinud psüühikaga – ehk tõenäoliselt tappis ta Engström Olof Palme seepärast, et tema poliitika oli talle vastuvõetamatu.

Molekulaarbioloogia sünd
28. veebruari võib pidada molekulaarbioloogia auväärseks 75. sünnipäevaks. Nimelt kirjutas USA biokeemik Linus Pauling 75 aastat tagasi, 28. veebruaril 1951 oma koostööpartneritele Robert Corey'le ja Herman Bransonile, et ta on valgust avastanud keerdja molekulistruktuuri, nn alfaheeliksi. See sündmus sai omalaadseks „avapauguks” elusaine uurimisele molekulide tasemel ehk molekulaarbioloogiale, kus Linus Paulingit tuleb lugeda üheks oluliseks loojaks. Igatahes kaks aastat hiljem, 1953. aastal avastasid Inglise biokeemikud James Watson ja Francis Crick suuresti just sellele Linus Paulingi avastusele tuginedes keerdja DNA ehk desoksüribonukleiinhappe, mis sai hiljem kogu geneetika üheks oluliseks tugisambaks.

Linus Pauling sai muide selle põhjapaneva avastuse eest kolm aastat hiljem, 1954. aastal Nobeli keemiapreemia. Muuseas on Linus Pauling üks neist neljast inimesest, kes on saanud oma elu jooksul kaks Nobeli preemiat – teine oli rahupreemia, mille ta sai 1962. aastal, sest hiljem hakkas ta maailma rahu eest võitlevaks aktivistiks.

Venera jõudis Veenuse pinnale
60 aastat tagasi, 1. märtsil 1966 jõudis N. Liidu kosmosesond Venera-3 Veenuse pinnale, olles maailma esimene inimkätega loodud objekt, mis on puudutanud mingi Maast erineva teise planeedi pinda. „Jõudis Veenuse pinnale” on küll veidi ilustatud väljend, sest Venera-3 jõudis Veenuse pinnani suurel kiirusel ja purunes sellega põrkumisel, tekitades sellega Veenuse pinnale ühe uue kraatri. Nii oli tegelikult algselt mõeldudki, tollane tehnika lihtsalt ei võimaldanud teisel planeedil (veel) pehmet maandumist korraldada. Ehk siis Venera-3-le oli arvutatud deterministlik lennutrajektoor, mis pidi korraldama (ja korraldaski) sondi põrkumise Veenusega.

Tegelikult ei täitnud Venera-3 sugugi ka kõiki talle pandud lootusi. Enne põrkumist Veenusega pidi see saatma Veenuse lähedusest ning ka Veenuse atmosfäärist Maale palju väärtuslikke andmeid, kuid selleks ajaks oli see juba rikki läinud – st raadiosaatja oli lakanud töötamast. Küll aga saatis Venera-3 palju teadusele väärtuslikke andmeid planeetidevahelisest ruumist enne Veenuse lähedusse jõudmist, mil ta aparatuur veel töötas.

Lühiajalise Texase vabariigi sünd
190 aastat tagasi, 1. märtsil 1836 kuulutas Texas end Mehhikost sõltumatuks iseseisvaks Texase Vabariigiks. Texase iseseisvussõda Mehhiko ülemvõimu alt vabanemiseks oli alanud aasta varem, 1835, mil piirkonnas algasid iseseisvuspüüdlused. Iseseisvuse pooldajad olid vahepeal valinud esinduskogu, mis kogunes 190 aastat tagasi Washington-on-the-Brazos'es, kuulutades avaistungil Texase iseseisvaks. Mehhiko seda deklaratsiooni küll ei tunnistanud ning Texase iseseisvussõda (Texase-Mehhiko sõda) jätkus, kuigi varasemast palju väiksema intensiivsusega. Nii Texase iseseisvusele kui ka Texase-Mehhiko sõjale tegid 1845. aastal lõpu Ameerika Ühendriigid, kes annekteerisid Texase, kuulutades ta seejärel USA 29. osariigiks. Nii kestis Texase iseseisvus vaid napp üheksa aastat.

Eestis taastati politsei tegevus
35 aastat tagasi, 1. märtsil 1991 alustas Eestis N. Liidu miilitsa asemel tegevust politsei – õigemini taastati politsei tegevus, mis oli katkenud seoses Eesti inkorporeerimisega N. Liitu 1940. aastal. Toona oli uus Eesti NSV Ülemnõukogu juba aastapäevad tagasi deklareerinud, et alustab üleminekuprotsessi Eesti Vabariigi taastamiseks ning mais 1990 oli ka riigi (ametlikult veel liiduvabariigi) nimest kaotatud sõnad „nõukogude sotsialistlik“, st naastud okupatsioonieelse nimekuju Eesti Vabariik juurde. Sellega seoses püüti kõik võimalikud eluvaldkonnad taastatava riigi Eesti Vabariigi vaimus ümber kujundada, kui see oli võimalik. Üllatuslikult oli N. Liidu tollane siseminister Vadim Bakatin nõus siseministeeriumi andmisega Eesti alluvusse, millega seoses sõlmiti 1. augustil 1990 ka vastav leping Vadim Bakatini ja Eesti siseministri Edgar Savisaare vahel.

Selle lepinguga algasidki nõukogude miilitsa ümberkujundamistööd Eesti politseiks. Loomulikult ei toimunud see päevapealt, vaid sammhaaval, sest nõukogude miilitsa tegevuses oli palju sellist, mida ei saanud üle võtta, st mis tuli paratamatult saata ajaloo prügikasti. 20. septembril 1990 võeti ülemnõukogus vastu politseiseadus ning kaks kuud hiljem – 20. novembril 1990 – ka Politseiamet ning mõned päevad hiljem ka prefektuurid. Tasapisi saadi endale ka varem N. Liidu miilitsa käes olnud hooned ja varustust. 1. märtsiks 1991 olidki need protsessi jõudnud niikaugele, et miilitsa tegevuse Eestis võis lõpetada ning selle asemel hakkas tegutsema Eesti Vabariigi politsei, kelle jaoks oli kogu vajalik tugistruktuur loodud.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 05/03/2026 08:42:16