Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets.

Algus 19. veebruari LõunaLehes.

25. veebruari keskpäeval marssisid Tallinnasse Saksa Põhjakorpuse kolonnid. Eesti valitsus võttis nendega ühendust ja tutvustas muutunud olukorda. Kindral von Seckendorff ütles, et tema kui sõjaväelane ei saa tegelda poliitikaga, kuid kaitseb vägivalla eest kindlalt oma korpuse piirkonna, Põhja-Eesti elanikke.

Seckendorff ei unustanud tõesti Eesti sõjaväelasi. 28. veebruaril teatas ta kirjalikult polkovnik Tõnissonile, 2. polgu ülemale: kogu Eesti diviis on nimetatud ümber Eesti sõjaväeks ja diviisi staap Eesti sõjaväe staabiks. Paremat ei julgenud tahtagi!

Kuid kaks nädalat hiljem tuli käsk: Eesti sõjavägi koju saata, relvad üle anda Saksa sõjaväele. Peaminister Päts arreteeriti ja saadeti Saksamaale vangilaagrisse, Jaan Tõnisson oli Eesti esindajana Rootsis, Laidoner oli läinud läbirääkimisele Põhja-Venemaa valitsuse juurde Arhangelskisse, kus sai suhelda ka Inglise valitsusega.

Kodumaal olid baltisakslased meelestanud Saksa sõjaväelasi eestlaste vastu. Nüüd oli nendel plaanis mitte enam kuuluda otseselt Saksa riigi alla, vaid luua Balti hertsogiriik pealinnaga Riias, mille alla kuuluvad Eesti ja Läti alad. Riigipeaks tuli kutsuda Saksamaalt Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich (1873−1969). Selleks tuli nõusolek saada ka Läti ja Eesti vallavanematelt, sest ajad olid 700 aastaga muutunud. Enam ei võinud otsustada rüütlid ja nende järglased (mõisnikud) üksi.

Riiga hakati jaokaupa kutsuma Läti vallavanemaid. Tundus, et nemad nõustusidki hertsogiriigiga, sest palju rohkem kardeti kommunistide tagasitulekut. Lõpuks jõuti Lõuna-Eesti vallavanemateni. Neid võeti vastu lahkelt, pakuti kohvi, konjakit, sigaretti. Paluti suurde saali, kus istus hulk hiilgavaid ohvitsere ja aadlikke. Seal astus publiku ette Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets (1868-1950) ja luges paberilt saksa keeles, et nad ei taha ühtki teist riiki, vaid seda, mis kuulutati välja 24. veebruaril. Saal vaikis. Kohvi ja konjakit enam ei pakutud, aga mehed võisid vabalt sõita kodumaale ja jätkata oma ametit vallas. Etteloetud kirja oli saatnud vangilaagrist Konstantin Päts, kes ka seal elas kaasa kodumaa sündmustele.

Balti hertsogiriigi loomise mõistis hukka ka baltisaksa tuntuim tegelane, nende ainus filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880−1946). Talle kuulus Läänemaal Raikküla mõis ühe uhkeima klassitsistliku häärberiga. Ta kirjutas: „Juba siis, kui me veel magasime oma õndsas unes, ärkasid meie talupojad eesti ja läti rahvustena ja nõuavad nüüd tagasi oma isade maad.” Sellest tõusis seisusekaaslaste meeletu viha tema vastu. Aga ta elas oma mõisas ja lahkus sakslastega Saksamaale, jättes mõisa Eesti riigile.

Novembris 1918 lõppes esimene maailmasõda ja algas Eesti Vabadussõda. Üsna ruttu oli Eestil jälle koos kuus jalaväepolku sõdurite ja ohvitseridega. Saksa okupatsiooni varjus oli moodustatud ka Kaitseliit 14 500 mehega. 28. novembril ründas punavägi Narvat. Esimene rünnak löödi sakslaste abiga tagasi. Siis sakslased lahkusid, jättes eestlastele relvi ja laskemoona. Relvastust saadi sakslastelt hiljemgi vahetuskaubana toiduainete vastu. Otsest toetust enam ei saadud, nüüd pidid sakslased olema erapooletud selles Eesti-Vene sõjas.

Eesti vägi taganes Tallinna poole, andis iga jõeperve või kiviaia tagant vaenlasele verise löögi ja taganes jälle. Nõnda pidurdati venelaste jõudmist pealinna alla, kus töötasid väsimatult staabid ja töökojad, varustades rinnet uute väeosade ja relvastusega.

Juba 1. detsembril jõudis rindele esimene kodumaine soomusrong, 13. detsembril teine, 22. detsembril kolmas. 10. detsembril jõudsid rindele Eesti ratsaväe I eskadron, 30. detsembril tegid Eesti sõjalaevad dessandi Tsitresse vaenlase tagalasse ja tulistasid suurtükkidest Kolga mõisat. 23. detsembril sai Laidoner vägede ülemjuhatajaks ja sõjaväkke mobiliseeriti mehi kuni 50. eluaastani.

Naabermaades tõusis usk Eesti riigi püsimisse, ka Soomes ja Inglismaal. Detsembri lõpul, mil vaenlane oli 35 kilomeetri kaugusel Tallinnast, tuli sinna 18. novembril iseseisvunud Läti peaminister Ulmanis arutama Pätsiga sõjalise koostöö võimalusi. Lahkudes jättis Tallinnasse Läti ohvitseri sidepidajaks poolte vahel. Punaväe sissetung peatati paar päeva enne aasta lõppu.

1919. aastal läksid Eesti väed vastupealetungile ning vabastasid Põhja-Eesti ühe nädalaga ja Lõuna-Eesti kahe kuuga. Märtsis, aprillis ja mais üritas Lenin veel kolmel korral Eestit vallutada. Punane rinne Baltimaadest Musta mereni seisatus, kõik vabad väed paisati Eesti vastu. Lenin ise tuli Peterburi vaksalisse kommunistlikku sõjakooli saatma − „teie peate tee lahti tegema ühe linna vallutamisega Petseri ja Valga vahel” −, unustades jaama tulles Võru nime. Aga sinna vaenlane selles sõjas ei jõudnudki.

Eesti sõjavägi oli uuel aastal suurenenud ja tugevnenud. Inglise laevastik kaitses Tallinna mere poolt, Soome vabatahtlikud aitasid lühemat aega maa vabastamisel, nii Eesti põhja- kui lõunarindel. Eesti ülemjuhatuse alla oli tulnud Vene valgete Põhjakorpus 6000 mehega ja baltisaksa pataljoniga ning ingeri polk 700 mehega.

Lepingu kohaselt Lätiga põgenesid lätlased punaväe kätte langenud kodumaalt Eestisse, kus neist formeeriti Põhja-Läti brigaad Valmiera ja Cēsise polguga, ratsaeskadron ja kaks patareid. Varustuse said nad Eestist. Nad osalesid sõjategevuses Võrumaal juba punaste sissetungide ajal ja koos Eesti vägedega ka punase võimu alla langenud kodumaal, kus läksid Läti ülemvalitsuse alla.

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 26/02/2026 08:57:18