Maire Udras ja president Alar Karis 14. veebruaril 2026. Foto: Raigo Pajula / VPK

Kohtume Eesti rahvatantsijate ringkonnas hästi tuntud võrulanna Maire Udrasega ühes mõnusas Võru kohvikus kolm päeva enne teenetemärkide kätteandmist Rakveres Ukuaru muusikamajas. Selleks, et kuulda teeneka rahvatantsujuhi ja LõunaLehe ilmumise päevaks juba Valgetähe V klassi teenetemärgiga tänatu teekonda rahvatantsijast Eesti tantsujuhtide tippu, tema mõtteid elust Eestis ja muustki.

Avatud olekuga Maire Udras sõnas kohe, et just kohvikus Pannukas saab ta linna kultuuriinimestega aeg-ajalt kokku, sest koht on hubane. Tantsujuhi aastatele tagasivaatamist alustas ta põhikooliajast, kui veel mängis hoopis korvpalli, kuid 11-aastaselt haigestus ning tervise säästmise nimel tuli pallimäng unustada.

„Tants leidis mind üles neli aastat hiljem, kui 1974. aastal viidi minu Kreutzwaldi kooli kaheksas C-klass Võru 3. kaheksaklassilisse kooli. Võrulased tunnevad seda maja ka hilisema venekeelse koolina. See maja oli Kreutzwaldi koolimajast väiksem, toona hea õhustikuga, turvaline ning see kõik mõjus mulle tervendavalt, kuna suures koolis olin häbelik laps. Väikeses koolimajas avanesin ja seadsin oma esimesed tantsud kaasõpilastele kaheksandas klassis,” meenutas ta tantsu juurde jõudmist ning märkis, et vanas hoones leitud hingusega siirdus Kreutzwaldi koolimajja tagasi, keskkooli. Seal jõudis Maire oma esimese tantsuõpetaja Helju Jäägeri juurde.

Keskkoolis koostas ta luulekavasid, käis deklamaatorite võistlustel ja muidugi tantsis ning kandis endas soovi kooli lõpetamise järel astuda konservatooriumi lavakunstikateedrisse. See soov ei täitunud. Pärast aastat tööpõllul oleks ta hea meelega läinud õppima tantsu erialale, kuid kuna tol aastal vastuvõttu ei olnud, astus tehnikaülikooli, toonase nimega Tallinna Polütehnilisse Instituuti.
Valikus oli oma osa selleski, et keskkoolis õppis ta matemaatika-füüsikaklassis, kus üks õpetajaid oli aines tugev Avo Lind. Mõttes oli aasta õppida ja siis uuesti tantsu erialale sisseastumiseksamitele minna.

Mõtte realiseerimiseni ta ei jõudnudki, sest tehnikakõrgkoolis hakkas Maire tantsima Kuljuses.

„Juhendajad Pill ja Ülo Luht muutsid mu maailma täielikult, sain neilt kuhjaga tarkusi: rahvatantsu õpetaja, metoodika, tehnika, tegevuse eesmärgistamise ja suhtlemise oskusi,” rääkis ta. „Kuljuses tantsimine tasakaalustas õpinguid tehnilisel erialal. Oskuste omandamise kõrval käisime Kuljusega Euroopa riikides esinemas, mis avardas maailmapilti. Mitmed reisid Siberisse jätsid samuti kustumatu mulje.”

Hiljem on ta tantsu erialal ennast koolitanud ja saanud huvihariduse õpetaja kvalifikatsiooni.

Tagasi Võrus ja tänaseni
Keemiainseneri haridusega naise esimene töökoht oli Võrukivis 1984. aastal. Kahtlusteta oleks ta saanud tööd mujalgi, kuid Võrru tagasi tõid teda nii esimene armastus, kiindumus kodulinna kui ka siin elanud vanemad ja õde-vend.

Naasmise järel hakkas Maire alguses tantsima Kandle segarühmas, kuid peagi mõistis ta, et Kuljusest saadud kogemustega saab tantsijatele rohkem tarkusi juhendajana jagada. „Mulle on alati oluline, et tants oleks ilus ja pakuks vaatajate silmadele ilu,” lisas ta. Tänavu täitub tal 40 aastat naisrühma Viire juhendamisest, rühmas on siiani paar naist, kes alustasid juhendajaga ühel ajal.

1987. aastal läks ta tööle oma teise töökohta Võru Soojusesse ja töötab selles firmas nüüdki. Ettevõte kannab küll juba aastaid uut nime AS Danpower Eesti. Maire Udrase põhitööks on soojuse müügi kasvatamine ning klientidega tegelemine.

Suurele tantsuareenile jõudis ta esimest korda 2005. aastal, kui Jaanus Randma kutsus teda Tartus toimunud teisele Eesti-Soome tantsupeole nii lavastama kui ka mitme liigi tantse seadma. Sellest ajast on ta olnud paljude üldtantsupidude lavastusmeeskonnas ning osalenud maakondlike tantsupidude ettevalmistamisel.

„Iga üleriigilise tantsupeo lavastusmeeskond peab enne maha pikad väitlused, vahel tekivad väitlustel ka ebamugavad hetked. Peame arvestama tervikpilti ja igaüks ei saagi seal oma mõtteid realiseerida. Lavastusmeeskond soovib alati parimat ja kuulab kõik ettepanekud ära. Aastatega olen õppinud neil arutlustel rahulikuks jääma,” avas ta veidi üleriigilistele tantsupidudele eelnevat.

Koos mulluse rahvatantsupeoga, kus Maire Udras oli kagukandi tantsurühmade liigijuht, on ta osalenud üleriigilisel rahvatantsupeol kolmel korral liigijuhina ning koos noorte pidudega neli korda assistendina.

Meeldejäävaimaks oli 2014. aasta XIX tantsupidu „Puudutuse aeg“, seal pälvis ta Kristjan Toropi nimelise lavastuspreemia lavastuse „Põlvest põlve” eest, mis valiti peo parimaks. Ise hindas ta kõrgelt samal peol esitatud enda seatud tantsu „Taas koju” kujundite vaheldumist. Maakonna laulu- ja tantsupidudel on ta alates 1988. aastast täitnud kunstilise juhi, rühmaliigi juhi või tantsude lavastaja rolli.

Kui pärin Mairelt, kumb on lihtsam, kas juhendada või tantse seada, vastas ta naeratades, et kummaski ei ole midagi rasket, sest mõlemad on põnevad tegevused. Tantsude loomist on talle vaja, sest see tegevus, nagu ka tantsijate areng, teeb teda õnnelikuks.

„Olen väga emotsionaalne ja rõõmustan siiralt, kui selleks on põhjust, aga kui midagi on väga halvasti, suudan ka vait olla. Kui rühmas mõnel ei tule üks või teine kombinatsioon välja, küsin endalt, mille jätsin tegemata. Ma ei ole kuri, küll aga nõudlik. Olen tantsijad ka kodus tööle pannud ehk soovitanud video vahendusel neil kombinatsioone või samme harjutada ja nad on seda teinud, näen seda järgmises proovis,” arutles tantsujuht ja täpsustas, et rahvatants on pidevas muutumises.

Ammuse tantsijana ja pikaaegse tantsujuhina tunneb ta kodulinnaski just tantsijate keskel ennast kõige mõnusamalt.

Võimleb, tantsib ja loeb
Maire tõuseb hommikul kell kuus ja alustab päeva võimlemisega. „Võimlemine teeb head kehale, tantsimine hingele. Elan nende tegevustega emotsioonid välja. See tähendab vabanemist, millega kaasnevad pisarad ja rõõmuhetked. Kui ma emotsioone välja ei elaks, oleksin juba läbi põlenud,” kõneles Maire ja täpsustas, et neil hommikutel, kui aega on rohkem, tantsib ta kodus üksinda. Ta nimetas seda õnnetoovaks tegevuseks.

Raamatutega on ta ammu-ammu sina peal, viimasel ajal on keele omandamise nimel lisandunud ka ingliskeelsete raamatute lugemine. „Loen mitut, enamasti kolme raamatut, sest kui üks hakkab väsitama, on hea kohe teise või kolmanda lugemist jätkata. Praegu on ingliskeelse raamatu kõrval mu laual Fred Jüssi „Mõttemustrid” ning hispaanlase Hector Garcia, kes elab üle 20 aasta Jaapanis, ja katalaan Francesc Mirallesi „Ikigai − jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused”.

Kuid mõni tuntud teos on talle peale lugemist jätnud justkui õudusunenäo jälje. Raamatuaasta puhul korraldasid Danpoweri töötajad mõni aeg tagasi arutelu loetud raamatutest. Maire luges aruteluks läbi inglase Lewis Carrolli „Alice Imedemaal”, et saada teada, mis on selle raamatu fenomen. „Minule oli see väga õudust tekitava sisuga raamat.”

Heietava sisuga raamatud jätab ta ruttu pooleli, sest nende lugemine väsitab. Raamat peaks midagi andma, mitte võtma.

„Tõnu Õnnepalu filosofeerib ning jagab oma kogemusi ja tundeid, mida on kogenud midagi tehes, nähes või läbi elades, kuid teeb seda kergelt ja köitvalt. Tema raamatuid on hea lugeda ning need avavad uusi vaatenurki ümbritsevale elule,” toob Maire vastupidise näite.

Saavutame edu, kui juhid arvestavad teiste arvamusi
Kuna usutletavale meeldib jälgida meie poliitikas toimuvat, kõneleb ta veidike oma tähelepanekutest. Maire elas oma sügava kriisi läbi koroonaajal, mil teda häiris eelkõige see, et valitsus sundis inimesi vaktsineerima minema.

„Minule tähendab sundimine ebaõiglust ja see tekitab kohe soovi hakata vastu. Olude sunnil tuli lasta üks süst teha. Need, kes ei soovinud ennast vaktsineerida, jäid mõnest olulisest üritusest kõrvale,” meenutas ta ja lisas, et ootab siiani, et valitsus paluks sundimise pärast rahvalt andeks.

Teda häirivad üksteisele ärategemine, valetamine, teiste tühistamine ja autokraatlik juhtimisstiil. Sageli võetakse sihikule mõni opositsiooniga seotud inimene ning otsitakse ettekääne, mille alusel algatada hävitav uurimisprotsess. Isegi õigeksmõistva otsuse korral jätab selline menetlus inimesele ränga jälje ja mõjub kõrvaltvaatajale poliitilise tagakiusuna.

Ta tunneb muret, et kui Eesti jääb poliitilisel maastikul näota ja tegudeta, triivime ise vabatahtlikult suunas, kus domineerivad individualistlik heaolu ja naudingute ületähtsustamine ning kus põhiväärtustel ja vastutusel oma sünnimaa ees enam ruumi ei ole.

Praegu justkui püütakse põhiväärtustest ja vastutusest sünnimaa ees märku anda, ent jääb küsimus, kas sellest ka päriselt järeldusi tehakse. Usutletav on seisukohal, et meie juhid peavad mõtlema eelkõige oma rahva ja riigi peale, mitte võtma kõike Eurooa Liidu poolt pakutavat avasüli vastu. Ühiskond on muutumises ja suur osa vastutusest on meie endi kätes. Valed poliitilised otsused võivad meile valusalt kätte maksta. Paraku kuulatakse liiga vähe oma ala spetsialiste.

See, et valitsus ei arvesta opositsioonierakondade ja spetsialistide seisukohtadega, näitab autokraatset juhtimist, mis ei vii elu Eestis edasi.

„Me saavutame edu, kui võtame teiste arvamusi kuulda ja arvestame otsuseid tehes kõikide arukaid mõtteid, mille rakendamisel on kasu meie inimestele ja meie riigile, sest uisapäisa ainult ühes suunas liikumine viib meid hukule,” sõnas Maire, kes väga soovib, et Eesti jääks kestma. Ka sellepärast, et võõrvõim hukkas tema mõlemad vanaisad ja mõlemad vanemad saadeti lapsena 1941. aastal Siberisse. Tütar peab õigustatult isa Olev Kasakut, kes saab aprilli keskel saja-aastaseks, missioonitundega meheks.

Mida saab tema teha Eesti elu muutmiseks? „Teen seda, mis on minu võimuses nii kultuurivaldkonnas kui ka oma põhitöös soojusettevõttes ja seda polegi nii vähe, kui järele mõelda. Käin alati jaoskonnas hääletamas, sest ei usalda e-hääletust, seda enam, et ükski maailma ega Euroopa demokraatlik riik ei ole seda süsteemi kasutusele võtnud,” sõnas ta.

Teenekas rahvatantsujuht ei ole Eestis toimuva üle siiski kibestunud, sest teab, et maailmas on alati olnud ja on ka praegu palju ebaõiglust.

„Oskan olla õnnelik. Mul on väga vedanud elukaaslase Margusega, kes on minu teekonnal olnud toetav ja hea teekaaslane. Olen kahe lapse ema, tütar Enid elab Harjumaal, poeg Jürgen Võrumaal ja mul on juba üks lapselaps, nendeta oleks elu tühjem.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/02/2026 14:41:17