Võidujooks: kes jõuab esimesena vette. Foto: erakogu

Lõuna-Eesti pealinnas Tartus elav kontoritöötaja Kairi ei pea end sugugi tavaliseks pakettreisijaks. Looduskeskse ja keskkonnateadliku inimesena otsib ta reisides pigem kogemusi, mis avardavad silmaringi ja panevad maailma teise nurga alt nägema. Just sellise eesmärgiga viis tee ta sügisel Mehhikosse – riiki, mis üllatas nii oma vastuolude, loodusliku võimsuse kui ka inimeste pühendumusega looduse kaitsmisele. Reisikaaslaseks sai Helve, kes reisist kuuldes tahtis Kairiga kindlasti kaasa minna.

Reisi üheks peamiseks põhjuseks oli osalemine rahvusvahelises merikilpkonnade kaitselaagris Vaikse ookeani rannikul Rincón de Guayabitose lähistel. 13-päevane vabatahtlik töölaager keskendus ridli merikilpkonna (Lepidochelys olivacea) – liigi, kelle arvukus oli veel mõni aeg tagasi sealses piirkonnas langustrendis – kaitsele.

Miks merikilpkonni üldse aidata?
Inimtegevus on merikilpkonnadele osutunud halastamatuks. Inimtegevuse tulemusel on loomade elukeskkond halvenenud, näiteks kinnisvaraarenduse ja turismi tõttu on rannad ülerahvastatud, kaasnevad keskkonna- ja plastireostus. Lisaks tarvitavad merikilpkonnade mune toiduks nii inimesed kui röövloomad. Kairi sõnul sai laagris kiiresti selgeks, et kilpkonnade kaitsmine ei ole romantiline loodusfilm, vaid järjepidev ja vahel ka füüsiline töö.

Laagri esimestel päevadel tutvuti ümbruskonna ja töökorraldusega. Vabatahtlikke oli neli: kaks eestlannat, itaallanna ja hiinlanna. Eestlaste rohkus sellistes laagrites ei ole juhus, vaid pigem tavapärane nähtus. Igal aastal toimub perioodil augustist jaanuarini kümme laagrit ja peaaegu alati on kambas ka vähemalt üks eestlane.

Tuhanded väikesed sammud ookeani poole
Laagri igapäevane rütm oli konkreetne. Hommikuti puhastati nn pesi – liivaga täidetud ämbreid, kuhu rannast leitud munad olid ümber paigutatud.

„Pesade puhustamine tähendas seda, et kui peale koorumist oli juba paras hulk merikilpkonni ämbritest liiva peale roninud, siis tuli selle ämbri sisu ära sorteerida ehk korjata välja terved, nõrgad ja surnud isendid ning mõned haudumata munad. Poegade koorumiseks kulub üle 40 päeva. Haudumistemperatuurist sõltub, kas koorunud isendid on emased või isased. Temperatuuril +31-32˚C on peamiselt emased, +30˚C segapesakonnad ja madalamal temperatuuril on ülekaalus isased. Temperatuuril +22˚C on aga olukord juba kriitiline, haudeprotsess võib katkeda. Haudejaamas üritatakse temperatuuri hoida stabiilselt +30˚C. Haudejaamas koorunud terved kilpkonnapojad pannakse vette ning seejärel, kui nad on n-ö ujuma õppinud, ootab neid ees vabastamine ookeani,” kirjeldas Kairi täpselt keerukana tunduvat protseduuri.

Kilpkonnapojad lastakse rannal vabaks umbes 15 meetrit enne vett, et nad tajuksid enne vette jõudmist selle ranna lõhna ja saaksid tulevikus samasse randa tagasi munema tulla.

Mõnel päeval vabastati tuhandeid loomi. Teisel laagripäeval jõudis merre koguni 2400 ja kolmandal päeval veel üle tuhande kilpkonnapoja. „Seda vaatepilti, kuidas nad üksteise järel vee poole liiguvad ja lained nad endaga kaasa viivad, võibki vaatama jääda,“ kirjeldas Kairi oma muljeid.

Töö ei piirdunud vaid merikilpkonnadega. Randades oli nii suurt kui pisikest plastprügi, mida linnud ja loomad sageli toiduks peavad. Ka rannakoristused kuulusid vabatahtlike igapäevatöö hulka – väike, kuid vajalik panus keskkonna heaks.

Öine patrull ja eriline hetk
Üheks reisi emotsionaalsemaks hetkeks kujunes öine patrull koos kohaliku bioloogi Armandoga. Kuigi munemishooaeg on tavaliselt augustist oktoobrini ja lootust eriti ei antud, nägid vabatahtlikud oma silmaga, kuidas üks merikilpkonn pimedas rannaliival munade jaoks auku kaevas ja sinna munes.

Vaikus, punane valgus ja ettevaatlik liikumine olid hädavajalikud – loom ei tohi ehmuda. Kui merikilpkonn oli oma 104 muna liiva alla peitnud ja ookeani naasnud, korjati munad üles ning viidi haudejaama. „Paljud vabatahtlikud ei näe seda protsessi kunagi. Meil oli tõesti erakordne õnn,“ tunnistas Kairi.

Kaitse, teadlikkus ja küsimused
Laagri töö taustal on nutikas süsteem: kohalik organisatsioon maksab munakurnade leidjatele rohkem, kui nad saaksid munade eest mustal turul. Nii hoitakse munade salaküttide ja ka röövloomade saagiks langemine kontrolli all ja antakse merikilpkonnadele suurem võimalus ookeani jõuda.

Kairi jaoks tekitas siiski ka kõhklusi see, et kilpkonnade vabastamine on sageli korraldatud rahvarohke üritusena hotellide külastajatele. Ühest küljest toob see organisatsioonile raha kaitsetöödeks ja tõstab inimeste teadlikkust (enne vabastamist toimub hotellikülastajatele väike loeng, miks seda üldse tehakse), teisest küljest jääb küsimus, kas loomadele ei oleks rahulikum kohe vabadusse pääseda.

Pärast laagrit: kanjonid ja kontrastid
Pärast kilpkonnalaagrit jätkus reis Mehhiko sisealadel. Lend Puerto Vallartast Chihuahuasse ja sealt bussiga Creeli viis hoopis teistsugusesse maailma. Viimane on väikelinn, kus elavad peamiselt rarámuri etnilise rühma põlisameeriklased, kelle päritolu on lähedane kuulsate asteekidega.

Kahepäevane kanjonituur Vasekanjoni piirkonnas pakkus hingematvaid vaateid, matku Raramuride aladel, rippsildu ja adrenaliinirohkeid trossisõite. Maailma pikim ja kiireim trossirada pakkus elamuse, mida Kairi sõnul on sõnades raske edasi anda.

Seiklusi paljudele loomasõpradele tuttava nimega linnas kirjeldab Kairi nii: „Chihuahua, linn, kust pärineb koeratõug chihuahua, on samuti omapärane, kust tegelikult soovitatakse kõrge kuritegevuse tõttu turistidel üldse eemale hoida. Ohtlikke olukordi otseselt ei esinenud, kuigi üks taksojuht keeldus lennujaama sõitmast, kuna tal olevat probleeme maffiaga ja ta kartis, et politsei võtab ta lennujaama lähedal kinni. Lennujaam asub keskusest umbes 17 km eemal. Seetõttu tuli umbes 3 km enne lennujaama uus takso tellida. Põhimõtteliselt olime keset maanteed ja väljas hakkas juba hämaraks kiskuma. Õnneks saime mõningase ootamise peale uue takso ja jõudsime õnnelikult lennujaama. Chihuahuas paistis erit tugevalt silma, et Uberi taksosid lennujaamale lähemale kui 500 meetrit ei lasta, st neil ei lubatud seal peatuda, kui just reisijateks ei olnud taksojuhi enda sugulased, kes lähevad või tulevad lennukilt. Kui seda nüanssi ei tea, siis võib lennujaama ees nii mõnigi tellitud takso (Uber) sinust lihtsalt peatumata mööda sõita, nagu meil kolm korda järjest juhtus”.

Mehhiko jäi südamesse
Reis algas ja lõppes Mexico Citys – linnas, mis on samaaegselt kaootiline ja võluv. „Mehhiko on omapärane maa, oma veidruste ja võludega. Midagi jäi kindlasti ka avastamata,“ võttis Kairi reisi kokku.

Koju naastes jäi kaasa teadmine, et ka üks inimene saab midagi muuta – olgu see siis rannalt korjatud plastitükk, kaitstud kilpkonnamuna või lugu, mis jõuab ajalehe veergudele ja paneb lugeja korraks peatuma ning mõtlema.

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 05/02/2026 13:20:04