Peeter Pirn.

Kavatsesin ülemöödunud LõunaLehes kirjutatuga Mart Nikluse mälestamise lõpetada. Aga lindude lennud taeva all, loomade jäljed värskel lumel meenutasid teda rohkemgi kui varem. Siis ilmus samas, 15. jaanuari lehes „NATO kütusetanker põrutas Võru teel kraavi“.

Meenus samasugune avarii samal teel 1980. aastal. Nõukogude armee kütusetanker sõitis kraavi ja kütust voolas maha. Auto pidi jõudma paari kilomeetri kaugusele Nursipalu raketibaasi, kus paiknesid Läände sihitud tuumapeadega raketid. Metsast ilmusid kaks meest, võtsid pudelisse kraavipõhja valgunud vedelikku ja kadusid tagasi metsa.

Ajalehes sellest midagi ei ilmunud. Milleks paberit raisata. Nõukogude võim oli harjunud oma rahvaga otse suhtlema.

Tulin hommikul bussiga Võrru. Peatuses seisis koolivend, salajase Kolme Lõvi Ühingu kaaslane Tõnu Taimsaar. Eile oli tema korteris olnud läbiotsimine, kestnud kaheksa tundi. Olid hommikul tööle minekul, kui uksest paiskus tuppa neli julgeolekumeest. „Sina tööle ei lähe, sinna me juba teatasime.“ Naine võis minna, aga pidi toimunust vaikima.

Korteris keerati kõik pahupidi. Kapist kisti välja, sõrmitseti läbi ning visati põrandale mehe ja naise ihupesu. Lauale laoti ükshaaval lahtimonteeritud raadio ja omatehtud ultralühilaineaparaadi detailid. „Näete, see pole Nõukogude toode!“ Tõnu seletas, et selle aparaadi konstrueeris ta tõesti ise, sest selline oli nõue amatööride ühingusse astujale, aga kõik detailid ostis ühingult.

Kõigest rääkides viskas ta aeg-ajalt pilgu selja taha. Äkki hüüdis: „Näe, kõnnibki järel! Püüab laternaposti taha peituda, aga on liialt paks.“ Vaatasin minagi – isegi venelase laiad lõuad ei jäänud posti varju. Ometi saatis ta mind edasi pritsimajani ja kadus siis ettekannet kirjutama.

Istusime kahe kolleegiga teise korruse toas, kui uks läks kärinal lahti, nagu oleks kass selle taga. Aga seal seisis KGB major Meos, kujutlematult rumal Venemaa eestlane. Seisab ja vaikib, nagu oleks keel kurgulakke kuivanud. Küsisin: „Tulid mulle järele?“ Naeratas rõõmsalt: „Jajah, tulge hetkeks välja.“

Läksime trepist alla välisukseni. Mees pöördus minu poole, nägu tõmbles närviliselt: „Tead, sa ei tohi nädal otsa tööpiirkonnast lahkuda, arreteerime!“ Mõistsin, et neil oli tõesti midagi erakordset käsil.

Sõitsin öise bussiga Tartusse ja hommikusega Võrru tagasi. Enn Tarto oli EKE Projekti katlamajas kütja ja tööl just öises vahetuses. Arvas ka, et see on meilegi tähtis, kuigi midagi ei tea. Järgmisel päeval jõudis meie sõnum Tallinna. Seal oli vangilaagrikaaslane Valdo Reinart saanud Moskva Lääne-Saksamaa saatkonna telefoninumbri, proovinud ja saatkond oli teises otsas, mitte KGB.

Paari nädala pärast tuli mulle kutse Võru miilitsasse, ühe Antsla tulekahju pärast. Eestoas istus venelanna, küsis: „Kuidas deje nimi?“ Võttis telefoni, helistas, kuulatas, teatas: „Teine korrus tuba nr ...“

Läksin trepist üles aeglasel sammul. Teisel korrusel oli KGB. Toas istus KGB major Ots Tallinnast, märksa ärksam mees kui major Meos Võrust. Asus kohe asja juurde: kuidas ma tunnen Peeter Pirni ja Jaan Kasakut? Vastasin: „Ei tunnegi, nimed meenutavad tegelasi August Kitzbergi näidendist.“ Lõi rusikaga vastu lauda: „Tulete siia nalja tegema või!“

Pani suhu sigareti, süütas selle, rahunes. Ütles nagu ükskõikselt: „Nemad tunnevad teid.“ Seletasin, et olen tuletõrjes olnud juba 20 aastat, pidanud suhtlema sadade inimestega ja mõnigi võib mind ka mäletada.

Vaidlesime ja tülitsesime paar tundi, siis ütles major Ots käskivalt: „Võite minna!“ Oleksin peaaegu küsinud: kuhu? Esimesel korral, 1961. aastal võisin siit korruselt lahkuda vaid kolme majori saatel: Tremppi, Tõnisson, Barkov. Veel trepist alla minnes mõtlesin lustakalt, kas KGBs ongi ainult majorid ... aga nägin Randmaad siin alampolkovniku (kolonelleitnandi) pagunitega, sama kõrges auastmes oli ka Heldur Lenk, kuid siis oli vana kaardivägi pensionile läinud ja Võru KGB ülemaks sai Venemaa eestlane major Ervin Oras. Tookord jõudsin koju alles kuue aasta pärast.

Järgmise kutse miilitsasse sain alles suve teisel poolel. Aimasin, et taas teisele korrusele. Seal istuski jälle major Ots. Küsis: „Millest tookord Taimsaare sünnipäeval Pirn ja Kasak rääkisid?” Vastasin, et ei mäleta, olime väga purjus, rääkisime läbisegi, lõime klaase kokku ja laulsime. Ots oleks nagu lootuse kaotanud, ei küsinud isegi, et mida laulsime.

Aga lahkudes ütles: „Sõber Taimsaar ootab tagahoovis, lubas seni suitsu teha, kuni tuled.“ Tõnu oligi seal, juba enne mind üle kuulatud, siis kõrvaltoas valve all olnud, kuni minu ülekuulamine lõppes.

Oli kuum suvepäev. Miilitsamaja ülemise korruse üks aken oli lahti. Tõnu pani käe endale suu ette, sosistas: „Katsetavad ka oma aparaati, et millest räägime.“ Ei rääkinud me millestki, lahkusime miilitsamaja hoovist sõnatult.

Detsembri keskel vabastati süüdistuste puudumisel Peeter Pirn ja Jaan Kasak. Pirni kohtasin peagi. Ta elas mu koduteel linnast väljas. Peeter jutustas, et märtsi algul sai ta käsu sõita Tallinna tsiviilkaitsekursusele. Läks Võru jaamast kesköisele rongile. Üks purjus venelane magas jaama trepil. Rong jõudis Tallinna hommikul. Jaamahoone poole rutates märkas, et sama venelane kõndis kannul. Jaama ees seisis auto, mitu KGB meest ka. Venelane näitas käega tema poole ja kadus.

Tallinnas kuulati Peeter üle lühidalt ja sõidutati järele jõudnud Jaan Kasakuga Riiga, kus asus Nõukogude armee Balti sõjaväeringkonna staap. Poisid majutati Riia vanglasse, sissejuhatuseks öeldi: olete välismaa luurevõrku kukkunud, jälgisime teid ammu. Surmamõistmisest pääsete ainult meie abil ja avameelse ülestunnistusega. Poisid tunnistasid: neid pole kunagi luurevõrku värvatud. Vastati, et on piisavalt andmeid.

Suve tulekul toodi nad tagasi Tallinna kuulsasse Patarei vanglasse. Äkki viidi kongidest ära vangla haiglasse. Peetri kõrvalvoodis oli samuti vang, kes tundis huvi, mille pärast ta siin on. Mehe välimus äratas usaldust ja Peeter rääkis talle, et tahavad teda kui spiooni surma mõista. Mees julgustas: ära võta omaks! Peeter seletas, et ta sõber võttis omaks, siis pääseb surmast pikema vangistusega. Mees läks ägedaks, kordas: sina ära võta omaks, ütle, et võite mind tappa, aga mina valet ei tunnista!

Haiglas möödus suvi, enam üle ei kuulatud. KGB-l oli niigi tegemist. Moskvas toimusid olümpiamängud ja Tallinnas selle osana purjespordivõistlused. Rahvas tormas sinna, et lääne inimesi kordki näha ja nendega rääkida. Sellepärast oligi osa vange haiglasse paigutatud, et oleks vanglas tulnukaile ruumi.

Sügisel ülekuulamisel imestas ülekuulaja: „Mis teiega on vahepeal juhtunud, vastate nüüd vaid lühidalt küsimustele?” Aga vahepeal oli Peeter näinud Mart Niklust, suurte kogemustega poliitvangi ja tõsist loodusteadlast.

 

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 29/01/2026 09:14:32