Valik jaanuari lõpupoole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

100 aastat lennunduspioneeri traagilisest õnnetusest
100 aastat tagasi, 24. jaanuaril 1926, toimus Tallinnas lennuõnnetus, milles kukkus alla Tallinna kohal huvilende teinud Aeronaudi lennuk. Lennuki üheks reisijaks oli ülikooli diplomit huvilennuga tähistanud Jakob Tillo (pildil vasakult kolmas), kes polnud end vaevunud rihmadega kinnitama ning sai ainsana padalonutest raskelt viga; nädal hiljem aga suri nendesse vigastustesse. Jakob Tillo oli muuseas legendaarne Eesti lennunduspioneer ja meie esimese tõsisema rahvusliku lennufirma – Aeronaudi – looja ning juht. On vägagi tõenäoline, et just see traagiline sündmus määras ära Aeronaudi kui Eesti esimese lennufirma lõpu, mis juhtus aastapäevad hiljem, 1927. aasta aprillis. Oli ju lennufirma looja ja selles kasutatud Sablatnigi lennukite ehitamise üks energiline eestvedaja hukkunud.

Selle traagilise õnnetuse järel läksid meie siinsed lennuliinid välismaiste lennufirmade (Soome Aero OÜ, Poola LOTi, Saksamaa ja N Liidu ühisfirma Deruluft) kätte. Alles 13 aastat hiljem, 1939 asutati taas Eesti oma lennukompanii AGO, kuid see sai Eesti okupeerimise ja annekteerimise ning alanud sõja tõttu tegutseda vaid aastapäevad. On vägagi usutav, et ilma selle traagilise õnnetuseta oleks Aeronaudi kui Eesti rahvusliku lennufirma edulugu jätkunud ning vähemalt osa lennuühendusi naaberriikidega oleksid tema kätte jäänud.

Õnnetus pillutas vesinikpommid põllule
65 aastat tagasi, 24. jaanuaril 1961, purunes USA Põhja-Carolina osariigis Goldsboro lähedal õhus kahte termotuuma- ehk vesinikupommi vedav pommituslennuk B-52. Kaheksast meeskonnaliikmest kuuel õnnestus purunevast lennukist katapulteeruda, neist viis jõudis edukalt maale, kuues aga hukkus. Kaks meeskonnaliiget jäi purunevasse lennukisse ja hukkus koos lennukiga. Umbes kilomeetri kõrgusel purunes lõpuks pöörisesse läinud lennuk mitmeks osaks ning pillutas mõlemad vesinikupommid välja.

Neist ühel pommil käivitus langevari ja see leiti peaaegu tervena ühe puu otsast, teine pomm kukkus aga põllule ja purunes paljudeks tükkideks, mis tungisid pehmes paksus mullakihis kuni mitmekümne meetri sügavusele maa sisse. Kuigi suur hulk pommi osi saadi kaevamistööde järel kätte, oli pommi „tuum” tunginud nii sügavale porisesse pinnasese, et selle väljavõtmisest loobuti ning see on tänini seal. Teatavasti kasutatakse termotuuma- ehk vesinikupommis tuumana ehk „sütikuna” tavalist tuumapommi. Hiljem on palju polemiseeritud selle üle, kas pommid oleksid võinud purunevast lennukist väljapudenemisel või purunemisel iseeneslikult plahvatada. Õnneks seda ei juhtunud, pommidesse sisse ehitatud blokeersüsteemid jäid toimima. Maa sisse jäänud pommiosadega maatükil Goldsboro jäeti aga põllupidamine katki ja seda märgistab nüüd võsatukk.

Poola ülestõusu tipphetk
195 aastat tagasi, 25. jaanuaril 1831 kukutas Poola seim Venemaa keisri Nikolai I Poola kuninga kohalt. Tegu oli kaks kuud varem, 1830. aasta novembris alanud Poola ülestõusu ühe võtmemomendiga, kus Poola rahva esindusena valitus seim kuulutas end sõnaselgelt Venemaast sõltumatuks. Samuti käivitas see deklaratsioon Poola (ülestõusnute) ja Venemaa vahelise täiemõõdulise sõja. Poolteist nädalat hiljem, 5. veebruaril 1831 ületas Poola piiri suurearvuline Vene sõjavägi, mille suurus oli koos hiljem juurde toodutega umbes 200 000. Kuigi Poola ülestõusnuid oli ka umbes 150 000, jäid nad jõus siiski venelastele alla. Septembris 1831 langes Vene vägede kätte pealinn Varssavi ja kuu aega hiljem oli ülestõus sõjaliselt maha surutud. Kaheksa kuud kestnud sõja tulemusena oli hukkunuid oli Vene poolel umbes 15-20 000, Poola poolel aga hinnanguliselt 40-50 000.

Mahasurutud ülestõusu tulemusena taganes Venemaa Viini kongressil 1815. aastal antud lubadustest Poola staatuse osas. Formaalselt jäi Poola endiselt omaette kuningriigiks ning Venemaa keiser jäi Poola kuningaks, kuid täielikult likvideeriti Poola siseriiklik korraldus. Täpsemalt kaotati iseseisev Poola sõjavägi, laiali saadeti seim ning reaalset Poola elu hakkas juhtima Venemaa määratud kindralkuberner. Samuti likvideeriti poola kultuuri ja vaimsuse üheks keskuseks olnud Vilniuse ülikool ning kogu õppetöö nii gümnaasiumites kui ka ülikoolides tehti venekeelseks. Umbes 80 000 poolakat küüditati Siberisse, kümne tuhande jagu emigreerus aga Lääne-Euroopasse. Loomulikult tõusis Poola nende tagasilöökide järel uuesti, kuid seda alles Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal.

Algas vesilennunduse buum
Mõningate hinnangute kohaselt oli edukal vesilennul auväärne 115. aasta juubel. Nimelt, 115 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1911, tegi Ameerika aviaator (lennunduspioneer) Glen Curtiss väidetavalt esimese eduka vesilennu, st tõusis oma lennukiga õhku veepinnalt ja ka maandus sinna ilma suuremate probleemideta. Vastavaid katseid olid aasta-paar varem mitu aviaatorit teinud ka Euroopas (nt prantslane Henri Fabre 28. märtsil 1910), kuid neil polnud see vast kõikides detailides õnnestunud, st nende lennud ei veennud pealtvaatajaid ja teisi aviaatoreid, et edasistel vesilendudel on tulevikku. Glen Curtissi 115 aasta tagune lend (ja selle kordamine mitmed korrad ilma viperusteta) sellise kindluse andsid, kuigi Fabre samuti startis veepinnalt ja maandus sellele 10 kuud varem.

Nii loetakse paljude poolt Henri Fabre 10 kuud varem sooritatud lennu asemel hoopiski ameeriklase Glen Curtissi lendu esimeseks edukaks vesilennuks maailmas. Just Curtissi lennu järel algas kogu maailmas tohutu vesilennunduse buum, mis kestis enam kui kaks aastakümmet kuni 1930. aastate esimese pooleni või isegi keskpaigani. Nii näiteks ehitati Eesti aladele Esimese maailmasõja ajal mitmeid vesilennukite sadamaid, Tallinnas kerkisid 1916 (kõigest viis aastat pärast Glen Curtissi lendu!) lausa spetsiaalsed vesilennukite angaarid haruldaste raudbetoonist koorikehitistena (kaasajal Meremuuseum). Ning 1920. aastatel ja veel 1930. aastate alguspoolelgi polnud täpselt veel teada, kas lennunduses „jääb peale“ maapinnalt või veepinnalt startimine. Igatahes, kui Tallinnas valiti 1930. aastatel uuele lennuväljale asukohta, sai praegune Lennart Meri lennujaama asukoht valituks just seepärast, et seal sai teha mõlemat – startida nii maapinnalt stardirajalt kui ka teiselt poolt Tartu maanteed Ülemiste järve pinnalt.

Rooma sai pealinnaks
155 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1871, kuulutati „igavene linn” Rooma ametlikult Itaalia Kuningriigi pealinnaks. Kuni 1870. aasta sügiseni oli Rooma olnud Itaalia „saapa” keskosa hõlmanud Kirikuriigi pealinn, mille monarhiks oli Rooma paavst. Eelkõige toetus Kirikuriik Prantsuse diplomaatilisele ja sõjalisele toele. Kui aga Prantsusmaa 1870. aasta möllanud Preisi-Prantsuse sõjas põrmu langes, leidis Itaalia kuningas Vittorio Emanuele koos Giuseppe Garibaldiga olevat õige aeg Kirikuriik likvideerida ning ka need itaallastega asustatud alad ühtsesse Itaaliasse hõlmata, mis oli loodud kümme aastat varem, 1861. aastal.

1870. aasta septembris alistuski Rooma Itaalia sõjaväele ja seda vaatamata paavsti tugevale vastuseisule. Kuna Rooma paavstile ei meeldinud mitte üks põrm see, et Itaalia Kuningriik Rooma temalt sõjaliselt vallutas, viibis seetõttu ka linna Itaalia pealinnaks kuulutamine mõned kuud. Vastasseis ja paavsti võimalikud ambitsioonid Rooma linna omamise osas jäid aga siis tegelikult kõik lahtiseks ja seda veel järgmiseks 58 aastaks, kui alles Mussolini ajal loodi Vatikani kääbusriik, mis hõlmas vaid paavsti mõnekümne hektari suurust residentskindlust – praktiliselt ühte suurt linnakvartalit.

Eesti Vabariigi tunnustamine
105 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1921 tunnustas Antant'i kõrgeim nõukogu ehk Inglismaa ja Prantsusmaa de jure Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki. Selleks ajaks olid nad arvatavasti aru saanud, et bolševike võim Venemaal jääb kahjuks paratamatult püsima, st neil ei ole jõudu panustada selle kukutamisse ning mingi bolševike-eelse Venemaa (keisririigi või vabariigi) taastamisse. Kuni selle ajani hoidusid Inglismaa ja Prantsusmaa Eestit de jure riigina tunnustamast, kinnitades, et Eesti küsimus tuleb lahendada koos muu Venemaa küsimusega ja soovitavalt Venemaa Asutava Kogu poolt või kaasamisel, mille kui demokraatlikult valitud seadustandva Venemaa võimuorgani bolševikud 1918. aasta jaanuaris brutaalselt relva jõus laiali ajasid.

Kuna kodusõda Venemaal oli lõppenud bolševike võiduga ning bolševikud olid aastapäevad varem teinud Eesti Vabariigiga rahu (et saada vabad käed Poola kaudu Saksamaale tungimiseks), siis nüüd oli olukord muutunud ja bolševike poolt valdavas enamikus vallutatud Venemaal polnud enam mingit lootustki Asutava Kogu kokkukutsumiseks. Seega leidis Antant lõpuks, et peab ikka tunnustama Eesti (ja ka Läti ning Leedu) iseseisvust, et vähemalt need piirkonnad jääks läänelikeks. Iseäranis Prantsusmaa tegi seda väga „pika hambaga”, sest Venemaa oli paljus Prantsusmaale võlgu ning tõenäoliselt iga teine Venemaa valitsus peale bolševike oleks neid võlgu ka tunnistanud ja tagasi maksnud. Fotol Eesti Londoni saatkonna töötajad aasta varem, 1920. aastal.

Võimas maavärin Lissabonis
495 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1531 toimus Portugali pealinnas Lissabonis maavärin, mille hinnanguline võimsus oli 6,5 kuni 7 magnituudi. Nii maavärin kui ka selle tekitatud hiidlaine tsunami põhjustasid üheskoos hinnanguliselt 30 000 hukkunut. Kuna 224 aastat hiljem – 1755 – toimus Lissabonis hulga laastavam maavärin, varjutasid selle mälestused 1531. aasta maavärina omad ning kuni 20. sajandini polnud teave 1531. aasta maavärinast kuigi laialdaselt levinud. Siiski on säilinud mõned ürikud, mis võimaldavad tollaseid traagilisi sündmusi taastada ning selle purustuste suurust ja ohvrite arvu kaudselt hinnata.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 29/01/2026 09:05:05