Valdur Raudvassari ootamatu kohtumine vabanenud Mart Niklusega 7. augustil 1988 Suurel Munamäel taastatud Vabadussõja mälestussamba avamisel. Ta oli vaimustuses eesti rahva ärkamisest. Foto: erakogu

Sünnilt oli Mart Niklus (1934–2025) tartlane nagu ta vanemadki, laialt rakendust leidnud õpetajad – muusikaõpetusest tööõpetuseni, võõrkeelte tunnid sisse arvatud. Raskel nõukogude ajal ehitasid nad kümne aastaga endile elumaja Vikerkaare tänavale. Töötati katkendlikult ehitusmaterjali või raha puuduse tõttu.

Mart oli vahepeal jõudnud Tartu ülikooli, mille loodusteaduskonna ta lõpetas ornitoloogina. Selle kõrval õppis ta ka inglise, saksa, rootsi ja prantsuse keelt. Puhkuseks oli klaver ja klassikaline muusika, järgnes öörahu. Ka külaliste puhul Lätist ja Leedust. „Majas ruumi on. Otsite ise endale aseme.“ Sellist külalislahkust polnud mujal, olgu tulijaid kui palju. Külalised magama ei läinud – ajasime juttu, laulsime kuni hommikuni.

Kiire areng ja väsimatu õppimine kasvatasid temas tahtejõudu ja enesekindlust, aga jätsid ka jälje, mis tõi kannatusi elu lõpuni. Mardil oli palju imetlejaid, kadestajaid, õpilasi ja aatekaaslasi, aga mitte ühtegi püsivat sõpra. Tal oli eeldusi saatust parandada – loomupärane viisakus, külalislahkus, abivalmidus –, kuid peale jäi ikkagi väljakujunenud tugev isiksus ja tingimatud tõekspidamised.

Selliseid isiksusi võime kohata ajaloos, eriti valgustusajal 18. sajandist alates. Tuntuimad on vahest Voltaire ja Rousseau. Mõlemad töötasid ennastsalgavalt tuleviku ja inimkonna hüvanguks, võitlesid riigivõimu ja kiriku õpetuse vastu, kuid polnud kaugeltki sõbrad, vaid otse vaenlased. Voltaire oli mõistuseinimene, ta pidas inimlike pahede allikaks rumalust, millest päästavad vaid haridus ja tsivilisatsiooni areng. Rousseau arvates on areng otse vastupidine: inimene looduse rüpes oli loomult hea nagu loomgi, kuid riigis ja tsivilisatsioonis sai temast kurjategija, kes rõhub oma ligimest, peab veriseid sõdu, seepärast – tagasi looduse rüppe!

Voltaire oma kaine mõistusega kahtles ka inimeste arenguvõimes. „Inimesed on harva väärt ennast valitsema,“ kirjutas ta. Kõige rohkem kartis ta inimkonna tagasilangemist metslusse ja masside mässu. Ta pooldas valgustatud monarhiat, kuid pidi ise istuma kaks korda Bastille’ vanglas, kolmanda ootel põgenes Šveitsi.

Rousseau’d aga peetakse Prantsuse suure revolutsiooni peamiseks ettevalmistajaks, kuigi ta suri 11 aastat enne selle puhkemist (1778).

Mõlemad eluaegsed vaenlased maeti kuningas Louis XVI korraldusel Pariisi panteoni, rahvuslikku pühakotta, kus nende kirstud on kõrvuti. Kuninga koos perekonnaga hukkasid revolutsionäärid aastal 1793.

Mart Niklust kohtasin esimest korda 1962. aasta suvel vangilaagris Mordvamaal, kus elati tollal stalinismi hukkamõistmise järellainetel. Eestlastel oli vangilaagris oma puhkpilliorkester kodumaalt järele saadetud pillidel, seda juhatas Eesti ohvitser Gert Rebovõitra, võidelnud Punaarmee vastu Soome ja Saksa sõjaväes. Veel lubati toona laagris kanda kodust saadetud villaseid riideid, sokke ja kindaid. Peale kaheksatunnist tööd, kordamisi hommikuses, õhtuses ja öises vahetuses, oldi vabad: võis magada, lugeda, palli mängida. Kohustuslik oli küll igakolmapäevane poliittund, aga nooremad ütlesid järele tulnud valvurile, et pole aega, ja kartsa ei pandud.

Niklusel oli voodi juures umbes meetrikõrgune seinariiul tihedalt täis eesti-, inglis-, saksa- ja prantsuskeelset kirjandust. Mäletan vaid üksikuid teoseid: eestikeelne Chopini elulugu Poola autorilt; suureformaadiline saksakeelne Moskva pildiraamat, kus esimene lause tekstis oli „Moskau ist nicht schön“ („Moskva pole ilus” – toim). Raamatus oli leheküljesuurune foto tänaval astuvast kaltsudes vanaeidest, kel ühes jalas saabas, teises kaloss, järel nööri otsas kondine lehm, taustal Moskva ülikooli kõrghoone ja Lenini monument. Teisel suurel fotol olid noored naised mingit reklaami lugemas, seljaga vaataja poole, kelle tähelepanu köidavad pikad saledad sääred siidsukkades, mille õmblusjoon ussina vingerdades kingadesse kaob – korduva nõelumise tulemus.

Oli riiulil teinegi pildiraamat: Soome maast ja rahvast, pühendusega Mart Niklusele prof Kivimiehelt, kellele ta oli saatjaks Tartu reisil ja tõlgiks rootsi keelega, kuna Niklus ei pidanud oma soome keelt küllalt korrektseks. Üllatuseks oli riiulil ka kõhukas taani-eesti sõnaraamat, mida hiljem pole kusagil kohanud. Veel oli seal Voltaire’i ilukirjanduslik teos „Candide“. Küsimusele, millest see kirjutab, lõi Mart käega: igav, ajad on muutunud.

Ometi meenutas Niklus oma olekuga Voltaire’i: haritud, teravmeelne, pilkehimuline, mõistuseinimene. Pidades Voltaire’i kombel inimese suurimaks paheks rumalust, hakkas ta tõlkima eesti keelde ühe valgustusaja mõtleja teost „Arutlus vabatahtlikust orjusest“, põhjendades, et see on väga iseloomulik tänapäevale.

Just tollal olid partei ideoloogid Baltimaades leiutanud uue relva poliitvangide ümberkasvatamiseks. 1963. aasta suvel saabus Mordva 7. laagrisse Eesti NSV kultuuridelegatsioon eeldusel, et enamik poliitvange oli nõukogude elu näinud vaid läbi trellide. Delegatsiooni kuulusid kaks nägusat lauljannat Leida Sibul ja Hilda Koni, ka Eesti leegioni propagandajuht Artur Rinne ja ühe Tallinna tehase rahvatantsurühm. Delegatsiooni juhatas KGB major Kell.

Laagri tohutu söögisaal oli Mordva metsa- ja põllulilledega ehitud. Võeti maha ajutine otsasein, mille taga oli lava ja esinejate ettevalmistusruum. Saal oli pungil täis, üle tuhande vangi, kümme korda rohkem kui eestlastest vange. Kõik tahtsid näha, millise pöörde Venemaa ajalukku oli toonud tsaar Peeter I Tallinna vallutamisega aastal 1710. Lagi värises aplausist, eriti eesti naiste esinemise järel – nähti Euroopat!

Seejärel jäid lavale tõstetud laua taha istuma kõik esinejad, laua otsas major Kell. Laagriülem polkovnik Kolometsev rõhutas oma kõnes, kui kaugele on Eesti kultuur jõudnud nõukogude ajal. Ja et meiegi juures on 10 protsenti eestlasi, kelle töö on hinnatud.

Järgnes aplaus, kuid märksa väiksem. Äkki astus pidulikul sammul lavale Mart Niklus, suur lillekimp süles. Saal jäi vaikseks. Niklus astus otsejoones KGB majori Kella ette, kes kohmetunult kerkis toolilt.

„Kodanik major, täname teid laagri eestlaskonna nimel!“ Major Kell naeratas, võttis lillekimbu ja põrandale prantsatas midagi rasket – roostetanud okastraadist võru, mis lillekimpu koos hoidis.

See polnud kaugeltki esimene ega ka viimane tähelepanu äratanud päev Mart Nikluse tormises elus, millele tavaliselt järgnes nädal kartsaelu vee ja leiva peal. Siis said otsa vangiaastad ja algasid järgmised uued: arreteerimised, ülekuulamised, kohtumised, rongisõidud, vanglad ja vangilaagrid. Kuni punaimpeerium ise kokku varises, olles toonud surma, häda ja viletsust miljonitele inimestele. Aga ka asjatuid ootusi ja lootusi rahvastele, kelleni see võibolla veel ei jõudnud.

Sellepärast ei tohiks me kunagi unustada Mart Niklust. Ega tema aega.

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 15/01/2026 09:12:38