Perestroika tuultes, möödunud sajandi 1980. aastate teises pooles, algas aeg, mil eestlased üha enam julgesid tõsta pead, trotsides võõrast okupatsioonivõimu ja avaldades meelt. Ei olnud vist ühtegi suuremat meeleavaldust, kus poleks nõutud nii suuliselt kui ka plakatile kirjutatuna: „Enn Tarto ja Mart Niklus vabaks!”

Kaks kõige tuntumat poliitvangi, keda hoiti veel Nõukogude jäledates vangilaagrites nende põhimõtete ja eestimeelsuse pärast, olid toonases ühiskonnas vähemalt sama tuntud nimed kui Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel või Ministrite Nõukogu esimees ehk valitsusjuht Indrek Toome – rääkimata teistest punastest juhtfiguuridest.

Kui Niklus 1988. aasta suvel lõpuks vangilaagrist vabanes, oli vanglariietes poliitvangi raekoja platsil vastu võtmas vähemalt 4000 inimest. Nüüd, tagantjärele hinnates, oligi see ehk rahva suurim tunnustus talle, kuigi mitmeid ordeneid Eesti Vabariigilt ta hiljem sai. Samas on kodulinn Tartu keeldunud suurmeest oma aukodanikuks tunnistamast, jagades tunnustust tihtipeale neile, kes okupatsiooniaastatel vooluga kaasa läksid või lausa punaparteilist tegevust harrastasid.

Täpselt ei mäletagi enam, kas meie tutvus kuulsa vabadusvõitlejaga sai alguse Tartus, kus ülikooli ringauditooriumis toimus rahvakoosolek vabanenud Enn Tarto kojujõudmise puhul 1988. aasta sügisel, või sellele järgnenud Võru Muinsuskaitse Noortetoimkonna korraldatud noorte muinsuskaitsjate sügiskoolis Jaani koolimajas, mille korraldamisel ka ise kaasa lõin. Ühel hiljuti avaldatud fotol muinsuskaitse sügiskoolist Võrus istun esinejana kohal viibinud Nikluse kõrval.

Igal juhul saime sel sügisel jutuotsa peale ning nii sõlmus väga erikaaluline tutvus – ühelt poolt Eesti üks tuntumaid vabadusvõitlejaid ja teisalt ajaloohuviline Võru hilisteismeline, kelle senine „vabadusvõitlus” oli piirdunud muinsuskaitseliikumises aktiivse kaasalöömisega ja veelgi varem trotsliku keeldumisega astuda pioneeriorganisatsiooni, kuigi toonased ühiskondlikud normid ja koolisüsteem seda üheselt nõudsid. Eks julgustükk ühelt kolmanda klassi poisilt oli seegi. Vanaemalt sisuliselt sünnist saadik kuuldud tõene info kommunistliku süsteemi kuritegelikkusest ei jätnud teadlikule lapsele teist valikut. Õnneks ei pioneeristunud ka pinginaaber ning nii hakkasime kahekesi süsteemile omal moel vastu.

Vahetasime härra Niklusega kirju ja postkaarte ning seejärel juhtuski selline omapärane lugu, et kui NSV Liit oli mind sõjaväeteenistusse ehk kroonusse kutsunud, tuli legendaarne vabadusvõitleja mind Vilniuses asuvasse sõjaväeossa külastama. Asja paradoksaalsus seisnes selles, et nüüd oli tema vaba mees – sinimustvalge särk kirjaga „Eesti eest” seljas, vaba tulema ja minema –, mina aga olin sunnismaiselt nõukogude väeosas kinni, võõrsümboolikaga munder seljas.

Sellest külaskäigust sündis ka mitu fotot, millest üks leiab siinkohal ruumi ka lehes. Pildil on määrustevastaselt müts peast heidetud, viisnurgaga rihmapannal selja taha keeratud ning nõukogude mundrit ehib uhkelt rinnas sini-must-valge rinnamärk.

Sõjaväelastel, kes Nikluse väeosa territooriumile lubasid, polnud ilmselt aimugi, et nende alale sisenes sinimustvalges ehk rahvusvärvides särgis NSV Liidu kauaaegne meelsusvang ja punarežiimi tuline vastane, kelle rinnale oli kirjutatud „Eesti eest”. Mees, kes oli sunnitud veetma 17 aastat oma elust nõukogude vangilaagrites.

Siinkohal võiks iga lugeja korraks esitada endale küsimuse: kas oleksime valmis oma vabadusaadetele truuks jäämise ja Eesti okupatsioonist vabastamise nimel kannatama aastaid nõukogude kõige jubedamates vangilaagrites ning taluma sealset vintsutamist? Toona selliseid inimesi kuigi palju ei leidunud. Otse öeldes oli sellist põhimõttekindlust ja aateid vaid vähestel. Seda enam ei tohiks neid unustada, sest iga okupeeritud rahvas vajab oma majakaid ja ilmasambaid. Mart Niklus oli kahtlemata üks neist.

Tartu linnapea Urmas Klaas ja volikogu esimees Tõnis Lukas – mõlemad muide ajaloolase haridusega –, andke asjadele selline käik, et Tartu linna üks suuremaid poegi saaks kasvõi postuumselt lõpuks ometi ausalt väljateenitud tunnustuse ka oma kodulinnalt. See oleks õiglane ja väärikas tegu.

Mart Niklus, puhka rahus. Vaba kodumaa tänab ja ei unusta!
 

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 15/01/2026 09:08:49