Limatünnik- Foto: Wikimedia Commons

Detsembris toimunud Eesti looduseuurijate seltsi mükoloogiaühingu aastakoosolekul valiti seitsme kandidaadi seast 2026. aasta seeneks limatünnik.

Limatünnik (Sarcosoma globosum) on huvitava väljanägemisega kottseente hõimkonda kuuluv seen: selle viljakehad on pruuni värvi ning ümara kuju ja kortsulise pinnaga. Kõige tõenäolisemalt võib neid leida paksu kõdukihiga kuusemetsadest, kus nende peidus olev niidistik tegutseb lagundajana.

Limatünniku kandidatuuri esitas mükoloog Indrek Sell, kelle sõnul on tegemist ühega uhkematest ja erilisematest seentest. „Limatünnik on ka laiemale avalikkusele paremini tutvustatavamaid ning loodushuviliste hulgas üks tähelepanu köitvamaid seeni. Tema viljakehad tekivad sageli varakevadel, ent viimastel aastatel ka soojadel talvedel, mil pole just klassikaline seenelkäimise hooaeg. Küll aga on tegemist I kaitsekategooriasse kuuluva looduskaitse all oleva liigiga.“ Sell – keda vastavas teates nimetatakse ka aasta seene eestkõnelejaks – lisas, et limatünnik on ka looduskaitse sümbol, millel on ka kultuurilooline väärtus.

2026. aasta seene kandidaatideks olid austerservik, kevadkogrits, jänesvaabik, kännupess, harunev korallnarmik, luiteseen ja limatünnik. Nendest viimane sai valimisel kõige enam poolthääli (34%). Mükoloogid on valinud aasta seent iga-aastaselt viimase kümne aasta vältel.

2024. aasta aprillis teatas RMK, et Põlvamaal Räpina vallas asuvast riigimetsast tuvastati haruldase limatünniku rekordiline leiukoht.

„Uudise limatünniku rohkearvulisest leiust tõi esmalt piirkonna metsakorraldusjuht Tauno Piho. Koha kaardistamisel avanes uhke vaatepilt – sadade kaupa šokolaadipruune viljakehasid. Loenduse tulemused kinnitasid, et uus Eesti rekord on sündinud. Seni suurim arvukus registreeriti 2005. aastal, kui Kaagvere kandis hinnangu järgi kasvas kokku tuhat limatünnikut. Vastses leiukohas kasvab aga lausa 1766 seent,” märkis RMK looduskaitseosakonna keskkonnamõju spetsialist Toomas Hirse.

Hirse sõnul on tgemist tähelepanuväärse sündmusega, sest hoolimata viimase aja arvukuse kasvutrendist on limatünnik jätkuvalt hävimisohus liik, kuuludes looduskaitseliste liikide I kategooriasse. Euroopa riikidest on seda alles jäänud osadesse Skandinaaviamaadesse ja Balti riikidesse. Hiljutise seisuga oli keskkonnaameti registrisse kantud 198 limatünniku leiukohta, viimatine avastus kergitab numbri ühe võrra kõrgemaks.

Tegu on kevadseenega, mida näeb märtsist maini, kuid soojema talve korral ilmuvad seened ka varem. See, kui palju väikeseid tünnikesi samblast välja kerkib, on aastati erinev, nii võib mõnel aastal päris rikkalik seenekoht järgmisel aastal hoopis väheste viljakehadega olla. Nimi pole limatünnikul just ülearu atraktiivne, kuid kirjeldab see-eest täpselt seene välimust. Limatünniku vaadikujuline viljakeha on täidetud värvusetu sültja kuni vesise massiga ning kaanetatud kausja tumepruuni kuni mustjaspruuni eoslavaga, millelt seen eoseid õhku paiskab. Limatünniku viljakeha välispind on pruun ja sametine, sile kuni kortsuline. Tänu tünnis olevatele veevarudele võib limatünnik elada ja eoseid toota nädalaid. Kui veereservuaar ammendub, vajub seen üha rohkem kokku ning muutub väljast kortsuliseks ja madalaks, kirjutab oma kodulehel Eesti Loodusmuuseum.

Selles, et limatünnikut on viimastel aastatel enam leitud, mängib rolli teadlikkuse kasv. Inimesed oskavad seda haruldast seent ära tunda. Korjata limatünnikut ei tohi ja ega olegi tegu söögiseenega. Küll aga tasub limatünniku kasvukohast informeerida keskkonnaametit või sisestada leid Loodusvaatluste andmebaasi.

***
Aasta tegelased on ka siil, piiritaja, haab ja lest
Eesti Terioloogia Selts kuulutas koostöös partneritega 2026. aasta loomaks siili – täpsemalt siilid, sest Eestis elab kaks liiki siile.

Siilid on loomad, keda paljud peavad iseenesestmõistetavaks aialoomaks, kuid kelle eluviis, roll ökosüsteemis ja ohud on sageli vähetuntud. Paljud ei tea ka, et väikeses Eestis on lausa kahte liiki siile. Just seetõttu otsustati 2026. aastal tuua fookusesse siil – loom, kes elab inimese läheduses ja peegeldab seetõttu hästi ka meie endi igapäevase elukeskkonna korraldust.

„Siilide käekäik näitab hästi, kuidas me saame oma elukeskkonda kujundades jätta eluvõimaluse ka teistele liikidele meie ümber ja seeläbi tegelikult ka ise võidame. Siilid elavad koos meiega aedades, asulate rohealadel, aga ka loodusmaastikel väljaspool asulaid ja sõltuvad otseselt sellest millisena me neid alasid hoiame. Samuti mõjutavad neid meie liikumisharjumused ehk teedevõrk asulates ja nende vahel,“ sõnas siiliaasta üks eestvedajatest, Eesti Terioloogia Seltsi juhatuse liige Lauri Klein.

„Kui siilil läheb halvasti, annab see märku laiematest probleemidest keskkonnas ja varem või hiljem hakkab siis ka inimesel halvasti minema.“

Pealiskaudsel vaatlusel on meie kaks siililiiki, harilik siil (Erinaceus europaeus) ja kaelussiil (E. Roumanicus), väga sarnased. Neid hakati geneetiliste uuringute ja liikide erinevate väliste tunnuste põhjal kaheks eraldi liigiks pidama alles sajandivahetuse paiku. Kui aga lähemalt vaadelda nende loomade näopiirkonda, siis kaelussiili nägu on ühtlaselt hall ning nagu nimigi ütleb, on tal justkui hele kaelus, mille moodustavad muust karvastikust heledamad kael ja rindmik. Hariliku siili tunneb ära heledama näo ja koonust silmadeni ulatuva tumeda vöödi järgi.

Kuigi siilid on praegu veel meie asulates suhteliselt tavalised elanikud, on nad ohustatud muu hulgas elupaikade kadumise ja killustumise tõttu. Just seetõttu on oluline nendega arvestada (linna)keskkonda või suuremaid taristuprojekte planeerides. Lisaks elupaikade killustumisele ja liiklusele mõjutab neid ka nt aedade intensiivne hooldus, eriti muru niitmine, kulu ning oksahunnikute põletamine ja agressiivsed koerad.

Eesti Ornitoloogiaühing valis 2026. aasta linnuks piiritaja, kes valdava osa elust veedab õhus ning pesitseb inimeste läheduses. Suvel iseloomuliku häälitsuse ja lennuga tähelepanu köitva linnu käekäik pole siiski kiita, sest sobivaid elupaiku hoonete õõnsustes jääb järjest vähemaks.

Piiritaja on lind, kes veedab suure osa oma elust õhus, püüdes seal putukaid, paaritudes ja magades. Tema tillukesed jalad puudutavad pinda ainult pesitsuse ajal, kui on vaja pesaõõnsuses askelda, mune haududa ja poegi toita. Pideva lendamise tõttu levis arusaam, et piiritajal ei ole jalgu ning sellest on tulnud ka liigi teaduslik nimi Apus apus, mis tähendab jalutut.

Ehkki välimuselt meenutab pruunikasmusta sulestiku ja sirpjate tiibadega piiritaja pääsukest, ei ole nad lähisugulased. Eestis on piiritaja lähim sugulane hoopis öösorr. Seepärast on piiritaja rahvapärane nimi – piirpääsuke – eksitav.

Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on piiritaja on meie asulates tavaline lind, kes kunagi elas hoopis metsades, kuid sealsete elupaikade kadudes asus pesitsema hoonete õõnsustes. „Täna on märgata piiritaja arvukuse langust kõikjal Euroopas, seda eelkõige sobivate pesitsuspaikade kadumise tõttu: hoonete renoveerimisel suletakse praod ja õõnsused, modernsed ehitised enamasti aga kujutavadki endast siledaid suletud kaste. Piiritaja arvukust mõjutab ka põllumajandusmürkide liigne tarvitamine, mis vähendab linnu toiduks olevate putukate arvukust,” selgitas Võhandu piiritajaga seotud murekohti.

Ajakiri Eesti Loodus valis 2026. aasta puuks hariliku haava (Populus tremula), mis on üks Eesti tavalisemaid metsapuid. Haab oli aasta puu ka 20 aastat tagasi, 2005. aastal.

Haab on meie tuntuim puuliik, keda teatakse iseloomulike värisevate lehtede järgi. Arvatakse, et haava kiirele kasvule aitab kaasa hea lehtede valgustatus ja gaasivahetus. Juurevõsude abil levib haab jõudsalt, olles pioneerliik raiesmikel ja metsapõlendikel, aga ka hooldamata niitudel. Vanad haavad ja haavikud on silmapaistvalt elurikkad: haab loob elupaiku ja võimalusi rohketele seene-, taime- ja loomaliikidele. Ka inimene oskab haaba ja haavapuitu mitmeti hinnata.

Ajakirja Kalastaja eestvedamisel ning väljaande kodulehel toimunud rahvahääletuse tulemusena valiti 2026. aasta kalaks lest.

„Lest sai 2026. aasta kalaks võrdlemisi napi edumaaga, tema poolt oli 35,4% hääletanutest. Teiseks tulnud latikas (32,4%) võttis hääletuse lõppjärgus lestale kõvasti järgi, aga jäi viimaks ikkagi alla,“ ütles ajakirja Kalastaja vastutav väljaandja Rain Väät.

Kui kunagi visati nalja, et lestavõrgu võib vabalt ka kahe männi vahele panna, ju ikka kala täis lööb, siis täna on lestaasurkondade seisund Läänemeres kehv ning suve teises pooles, mil puhkajate seas valitseb suitsulesta järele suur nõudlus, on saagid pigem tagasihoidlikud. Aastaid peaaegu prügikala staatuses olnud kalale on hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka kalateadlased. Näiteks 2019. aastal selgus, et Läänemeres elab kaks äravahetamiseni sarnast lestaliiki, läänemere lest (Platichthys solemdali) ja euroopa lest (Platichthys flesus), keda eristatakse kudemisstrateegiate põhjal.

Lestavaru vähenemisel on mitmeid põhjuseid. „Lestavaru ei majandata täna analüütiliselt, looduslik kisklussurve lestale on suurenenud (nii hallhülge kui kormorani asurkonnad on tublisti kasvanud) ning Läänemeres on laienenud hapnikuta põhjaalad. Kui 10–15 aastat tagasi ulatusid need vaevalt Soome lahe suudmeni, siis täna on Läänemeres 70 meetrist sügavamal hapnikku leida vaid üksikutes kohtades. Selline olukord võib soodustada endeemselt madalasse rannikuvette kudevat Läänemere lesta, kes 1980ndatel aastatel moodustas Läänemere lestasaakidest vaid 20%, praegu aga kuni 90%. Varem lestasaakides domineerinud Euroopa lest, kes koeb sügavas vees, on tänaseks oma tähtsuse püügikalana peaaegu et minetanud,“ ütles Tartu ülikooli Eesti Mereinstituudi kaasprofessor ning Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli nooremteadur Lauri Saks.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 16/01/2026 08:01:43