Mart Timmi oma Võru Katariina tänava kodus. Laual seisab kuju, mis kaasnes 2009. aastal Eesti aasta põllumehe tiitliga. Foto: erakogu

Ühena esimeste seas juba enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist talu rajanud ja nüüdseks kogu Võrumaad ning ülejäänud Eestitki liha ja köögiviljaga varustava Jaagumäe talu vanaperemees Mart Timmi jõuab 11. jaanuaril oma elu 80. verstapostini. Timmi ei ole pika jutu mees, kogu tema elu on kulgenud põllumajanduses, mis on olnud ühtaegu nii töö kui ka hobi.

Mart Timmi sündis kohe pärast sõda, kui elu oli ääretult vaene ja riiki alles hakati üles ehitama. Ilmavalgust nägi ta Räpina rajoonis Võiardi külas Sireli popsitalu saunas pere neljanda ja noorima pojana. Vanemad olid pärit mujalt – isa talust, millest on nüüdseks hargnenud Kriisa orelitalu, ja ema Kasaritsa kandist –, kuid elu sundis maa vähesuse tõttu mujale kolima.

Nende kodus oli kuue pereliikme peale ainult 25 ruutmeetrit elamiskõlblikku pinda ja neli hektarit maad, mis kattis hädavaevu pere vajadused. Isal tuli ihuüksinda kirve, kirka ja labidaga kahehektarine haavamets põllumaaks harida, et pere toidu lauale saaks. Sealt on pärit ka Marti kogu elu saatnud suur austus põllumaa vastu. Kui lapsed küsisid, mis süüa on, oli sageli vastuseks, et leiba ja piima – maitsesid väga hästi. Et vanemad tõrkusid paar aastat kolhoosi astumast, muutis süsteem nad puruvaeseks. Ometigi oli väikese Mardi jaoks lapsepõlv ilus aeg.

Karjaskäimine oli romantika
„Eks lapsena on kogu elu ilus,“ sõnab ta. „Mänguasjad tuli ise teha. Isetegemine ja inspiratsioon olid rõõm. Palju mängiti mänge. Küla oli siis ju lapsi täis. Lapsed olid ikka maa kandev jõud tollel ajal. Karjaskäimine oli romantika. Meil oli ühiskarjamaa, kus lähinaabrite kolm-neli poissi koos olid.“

Peagi pärast pesamuna sündi algas küüditamiste laine. Tema pere jäi sellest puutumata, aga ajad olid sellised, et kui täiskasvanud omavahel rääkisid, ei lubatud lastel vestlusringiga ühineda.

„See ühiskond tugines koputajatele,“ meenutab Mart. „Kui tulid külalised, siis lapsed kamandati kohe teise tuppa.“

Mardi esimeseks kooliks sai Ruusa kool, mis asus kodust pooleteise kilomeetri kaugusel. Kooli minnes ei osanud väike Mart veel ühtegi numbrit ega tähte. Kool oli sisse seatud ühe küüditatu 200-ruutmeetrisesse majja ning 80−90 õpilast ja direktori ametikorter pidid sinna ära mahtuma. Kooliajast on kõige meeldejäävam see, et 4. klassis hakkas koolitädi sooja teed pakkuma. Ainult teed. Võileivad või ajalehepaberisse keeratud praetud muna tuli ise kodust kaasa võtta.

Mart oli üks viimaseid, kelle jaoks tänapäeva mõistes põhikool lõppes seitsmenda klassiga. Natuke hiljem lõpetas ta 8. klassi Põlva kaugõppekeskkoolis ja edasi tuli juba Väimela näidissovhoostehnikum. Ka vanemad leidsid tolleks ajaks omale sobilikuma kodu Võru külje all Loosu külas.

Väimela tehnikum andis tugeva põhja
Edasi kulges Mart Timmi elu juba mööda põllumajanduse radu. Väimelas õppis ta neli ja pool aastat agronoomiks. Hiljem sai temast töö kõrvalt Eesti põllumajanduse akadeemias kaugõppes õppides kõrgharitud agronoom. Väimelast saadud haridus oli niivõrd heal tasemel, et EPAs häbenema ei pidanud ja kohati oli teadmisi vahetamiseks isegi EPA õppejõududega.

Pärast tehnikumi asus noor spetsialist Navil Kalevipoja kolhoosis tööle seemnekasvatusagronoomina koos Ivari Padari isaga, kes oli peaagronoomi ametis. Kui 1970ndatel hakati majandeid liitma, püüti küll selle vastu seista, aga kuna liitumise takistajate „kraanid“ keerati kinni, näiteks võeti väetised ära, ühines Kalevipoja kolhoos siiski Väimela näidissovhoostehnikumiga, kus Mardist sai kõigepealt osakonnajuhataja, seejärel peaagronoom.

60 traktoristi pidid igal hommikul ülesanded kätte saama
Kui keegi arvab, et peaagronoom oli justkui bossi amet, kus tuli ainult laua all jalgu kõlgutada, siis ta eksib. Tänapäeval käib nii, et tööjuhised antakse kätte kogu päeva jooksul ja neid saab telefoni teel korrigeerida, aga tollal tuli kohe hommikul 60 traktoristile tööd kätte jagada, sest sidepidamisvahendid puudusid. Nädala- või kuuplaane ei saanud ette teha, sest neid tegi ja teeb põllumajanduses teatavasti ilm.

„Põllumajandus on üks huvitav teadus,“ nendib Mart Timmi. „Ilm sunnib rongi iga päev õigetele rööbastele panema. Igav ei hakka kunagi.“

Nõukogude aja üks suuri plusse oli Mart Timmi jaoks see, et põllumaad olid üsna rangelt arvel. Traditsiooniline maaviljelus oli au sees, põllumaa kuulus harimisele. Valitses tohutu toidupuudus ja parteiline tähelepanu põllumajandusele oli ülisuur, ehkki võimalused olid väikesed.

1989. aastal oli aru saada, et revolutsioon on tulemas – Mart töötas toona Võru ATK (agrotööstuskoondis) peaagronoomina Võrus Liiva tänavas – ja taluseadusega tekkis võimalus omale maad soetada. Esimesed 12 hektarit maad eraldas Võru täitevkomitee tulevasele Jaagumäe talule Elmar Tiit oma allkirjaga.

Paraku jäi sellesse aega ka Mardi esimese abikaasa Viigi haigestumine vähki ja surm. Mees jäi poegade Tarmo ja Taimariga üksinda. Peagi tuli tema ellu praegune abikaasa Urve koos oma kahe tütrega. Nüüdseks on Mardil 11 lapselast ja kaks lapselapselast.

Talu loomine kujunes keeruliseks. Soomest toodi palju kasutatud põllumajandustehnikat. Algul kasvatati köögivilja, peamiselt kartulit. 1990ndate algul oli nõudlus selle järele suur, müüdi otse kauplustesse. Palju kaupa läks Tallinnasse, mingil määral alguses ka Venemaale. Praegu on tootmises kõige raskem siseneda turule, toona seda probleemi ei olnud, sest letid olid tühjad.

35 aastaga on jõutud nüüdseks nii kaugele, et talu harib praegu 2100 hektarit maad (osa on rendimaad) ning ehitatud on 35 põllumajandus- ja kümme muud hoonet.

„Ikka üks ehitamine ja ehitamine,“ sõnab Mart. „Ega veel päris otsa näe. Elu ei tammu paigal.“

5000 siga Võrumaa toidulauale
Võrumaale – Navile ja Võru linna – on rajatud viis toidupoodi ja neis müüakse võrulastele aasta jooksul 5000 sealt saadud liha. Sead kasvatatakse ise põrsastest üles ja poelettidele jõuab liha oma tapamaja kaudu. Köögivilja ja kartulit kasvatatakse kumbagi 130 hektaril ja kombainipinda on 1800 hektarit, sest ise toodetakse ka vajalik loomasööt. Poed ja talu annavad tööd 230 inimesele.

Mart Timmi tunnistab, et praegusel ajal on paljude põllumeeste probleemiks see, et ei ole töö edasiviijat. Ta ise saab olla õnnelik, et mõlemad tema pojad on jäänud pereärisse. Poeg Tarmo juhib Jaagumäe talu ja noorem poeg Taimar Jaagumäe kaubandust. Vanaperemees on aktiivsest juhtimisest nüüdseks tagasi tõmbunud ja elab juba kaheksandat aastat Võrus Katariina tänavas. Maalt linna kolimist nad abikaasaga ei kahetse, sest kõik on käe-jala juures ja kui tahta teada, mis keskväljakul toimub, piisab vaid akna avamisest.

Ehkki Mart Timmi kinnitab, et tema töö ongi kogu elu olnud ühtlasi hobi, on ta jõudnud siiski ka mitmekümnes riigis reisida ja ühena vähestest eestlastest käinud Põhja-Koreas, kus nähtu jättis kustumatud mälestused.

Praegusel ajal ei ole Mart Timmi seoses põllumajandusega rahul sellega, mis Eesti ja Euroopa ametkondades toimub. Ta on veendunud, et kui erasektor elaks nagu riik, ei jõutaks üldse kuskile.

Truu traditsioonilisele põllumajandusele
„Ma olen truuks jäänud vanade põlvkondade agrotehnikale,“ ütleb ta. „Et korralikku saaki saada, peab traditsiooni järgi põldu harima.“

Näiteks ei ole Jaagumäe võtnud omaks Euroopa kliimaametnike soovitatud otsekülvi, mis tähendab, et külvatakse kündmata põllule, et süsinik õhku ei paiskuks. Ta ju teab, et taimede süsiniku sidumise võime on suurem hästi haritud põllul.

„Paljud asjad, mida Euroopa Liidus propageeritakse, on nii savijalgadel, et see ei kannata kriitikat,“ vangutab ta üksnes pead ja nendib, et nii mõnigi Võrumaa põllumees on ministeeriumi juhiste järgimise tõttu jooksnud ummikusse.

Teda rõõmustaks, kui bürokraatiamasin oleks väiksem ja loogilisem. Praegu kontrollivad ametnikud iga liigutust ja kontrollitakse ka asju, mida kontrollida ei olegi.

Rahulolevaks muudab teda see, et Eestis on väga tugevad arendus- ja tehnikafirmad, nende käest saab alati kasulikku nõu näiteks väetiste, seemnete või teravilja kokkuostu kohta. Põllumehed on igati informatsiooniga kindlustatud. Murelikuks teeb aga see, et noor põlvkond ei vaata enam põldude ja farmide poole, tööjõudu on üha raskem leida.

„Ühiskonna suur mure on kaugenemine maaelust,“ tõdeb elupõline põllumees. „Ei tea, kust tulevikus töölisi saab. Moodsate traktorite peale tulijaid on, aga farmitöö on üha vähem au sees.“

***

Mart Timmi tunnustusi
2022 Valgetähe teenetemärk presidendilt
2009 Eesti aasta põllumees
2014 põllumajandusministeeriumi kuldne teenetemärk
2018 Võrumaa vapimärk

 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 08/01/2026 09:06:35