Enn Uibo mälestustahvel Ungaris, Tartu sõpruslinnas Veszpremis. Avati 27. oktoobril 2025.

Ungarile olid tagajärjed rängad. Ülestõusu mahasurumisel põgenes maalt 200 000 noort – õnneks pole Ungaril merepiire. 2500 ungarlast langes vabadusvõitluses, 20 000 said haavata, üle 300 mõisteti surma tribunali poolt, 22 000 pandi vangi kuni 12 aastaks. Veel kaks aastat hiljem, 1958. aastal mõisteti surma poomise läbi peaminister Imre Nagy, kaitseminister Pal Maleter, minister Jozsef Szilagyi, ajakirjanik Mikros Gimes. Mitte keegi maailmas ei tõstnud häält sellise barbaarsuse vastu. Ungari rahvale andis ülevat uhkust jälle Sàndor Petöfi:

Me peale, priius, vaata hetkki,
kas näed, su rahvas oleme:
hirm teistel anda silmavettki,
verd sulle ohvriks toome me.

Sàndor Petöfi oli Eestiski tuntud juba ärkamisajal. Esimesel Eesti laulupeol 1869 oli kaugemaks külaliseks Ungari keeleteadlane Pal Hundfalvi, kes tutvus papa Janseni ja Lydia Koidulaga, kelle andekus külalist vaimustas. Sàndor Petöfi surmast oli siis möödunud vaid 20 aastat. Esimesena tõlkis Sàndor Petöfi luulet eesti keelde Mihkel Veske aastal 1886. Ungari suurest minevikust ja kaasajast oli huvitatud dr M.J. Eisen (1857-1934), kes toimetas ka ajakirja Eesti Hõim.

Soome-Ugri hõimuliikumine sai alguse ärkamisajal, kuid muutus kultuuripoliitika ametlikuks osaks kolmel hõimumaal: Ungari tundis end liialt üksi võitjate leeri arvatud naabrite vahel. Soome ja Eesti vajasid saadud omariikluse toeks vanemat ja suuremat venda. Iga-aastast ühist hõimupäeva pühitseti järgemööda Helsingis, Budapestis ja Tallinnas. Takistuseks oli kauge maa ja mitmed riigipiirid. Selles ringluses osalesid peamiselt üliõpilased või sõjaväelased. Nõukogude võimu tulek tegi järsu lõpu sellele „kodanluse“ harrastusele.

Ootamatult „kesk küpsevat sotsialismi“, 1955. aastal ilmus 27-aastase Ellen Niidu tõlkes Sàndor Petöfi luuleraamat. Tollane koolipingis istuv noorus luges seda õhinal – meenusid taas lapsepõlves kuuldud sõnad: vabadus, isamaa, rahvus, vapralt surnud vanemad, ka Sàndor Petöfi ise sisekaanel. Teda oli Eestis viimati meenutanud Enn Uibo ajalehes Maa Sõna 12. septembril 1944.

Enn Uibo ilmus Eesti kirjandusse 1930. aastal, 1935 ilmus ta luulekogu „Kuldkõrte igatsus“, 1938 kogumik „Homse nimel“. Ajalehtedes ilmus tema luuletusi ka sõja ajal. 24. veebruaril 1944 koguni üks luuletus Tallinna saksakeelses lehes.

Sàndor Petöfi luulega oli ta tutvunud juba noorukina ja traagiliselt sarnaselt kulges ka nende elu, kuigi neid lahutas terve sajand.

Enn Uibo kukkus sissetunginud Punaarmee vastuluure kätte ja viidi Leningradi, kus mõisteti jaanuaris 1945 surma. Märtsis teatati, et otsus muudeti kümneaastaseks sunnitööks ja viieaastaseks asumiseks.

Selle aja oli ta vangilaagris polaarjoone taga Norilskis Komimaal, töötas kümme aastat kivisöekaevanduses, pool kilomeetrit allpool maapinda. Asumise viis aastat töötas ta sealsamas, kuid okastraadi taga ja maapinnal, kus suvepäike ei loojugi, kuid öö kestab kolm kuud.

Kevadel 1956 lõppes asumine ja Uibo jõudis jaanilaupäeval kodumaale. Sai lugeda Sàndor Petöfi väikest luuleraamatut ja algaski Ungari ülestõus, mis luuletaja endaga haaras. Ta arreteeriti 25. aprillil 1957 ja mõisteti taas kümme aastat vangistust ning kolm aastat inimõiguste piiramist.

Parimat aega Sàndor Petöfi tagasitulekuks Ellen Niidu tõlkes poleks selgeltnägijagi öelnud. Järgmisel aastal toimus Ungari ülestõus. Eestis tegutsesid ikka veel koolinoorte vastupanule õhutavad ühingud. Need panid nüüd tänavale lendlehti Ungari toetuseks, lootes ÜRO ja Lääneriikide sekkumist Ida-Euroopa olustikku. Seda lootsid ka kümned tuhanded Siberist vabanenud vangid.

Üks selline salaühing oli Tartu Eesti Noorte Malev eesotsas Jaan Isotamme ja Enn Tartoga. Aga neid oli kõikjal üle Eesti. Tundus, nagu oleks hõimuliikumine taastunud. Kuid kõik kordus nagu 1945. aastal – Ida-Euroopa jäi endiselt Vene võimu alla, kiratsevad vangilaagrid tõestasid oma jätkusuutlikkust noore vere saabumisel.

Näinud Nõukogude kolooniaks saanud kodumaad vaid aasta, jõudis Enn Uibo jälle vangilaagrisse, seekord Mordvamaal. Kohtus siingi tuttavaid, aga ka hulga noori saabunud 1956. aasta järel. Nendega vestles ta peaaegu iga päev. Rääkis neile eesti ajast, nemad talle nõukogude ajast. Vähemalt meile oli see suureks kooliks.

Laagrist võis koju kirjutada kaks korda kuus, kuid ainult oma perekonna liikmetele, kelle nimi oli KGB toimikus. Kirjavahetust kontrollis laagri tsensor tõlkide abil, kes värvatud vangide hulgast.

1964. aasta suvel viidi viis noorvangi ära teise laagrisse, Enn Uiboga jumalaga jätmata. Enam me teda ei näinud. Juba järgmisel suvel jõudis meieni teade tema surmast. Millal – enam ei mäleta. Mordva pikk ja põuane suvi kestab septembri lõpuni. Kõikides vangilaagrites mälestati teda eestlaste ringis rohelisel murul istudes, päike säramas Mordva pilvitus taevas.

Ka mordvalased on meie hõimud. Rahvaarvult alles hiljuti kolmandal kohal ungarlaste ja soomlaste järel. Nüüd on eestlased, kuigi ka rahvana vähenenud. Vangilaagris olid pooled valvurid mordvalased. Rääkida vangidega nad ei tohtinud. Aga läbiotsimisel patsutasid meile õlale ega pistnud sõrmi taskusse.

Nüüd on Eesti taas vaba, kuid Enn Uibot enam ei mäletata kultuuritöötajate poolt. Kuid teda mäletatakse Ungaris. 27. septembril avati Weszpremis Enn Uibo mälestustahvel värsireaga tema loomingust: „kes vapper, see hauaski elab!“

Jäägu see sõnum teetähiseks soomeugrilaste pikal ja heitlikul rännakul tuleviku poole.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 11/12/2025 09:01:10