Viimastel nädalatel on mõned poliitikud rääkinud, et Eesti ei vaja enam laste ja naiste kaitseks vägivalla eest mõeldud Istanbuli konventsiooni. On isegi öeldud, et see kokkulepe on mingisugune „Trooja hobune“, millega toodavat sisse „sooideoloogiaid“. Õnneks ei ole see tõsi.

Esmalt, mida Istanbuli konventsioon ei tee: see ei muuda Eesti perekonnaõigust, ei nõua kuskilt otsast sooneutraalset ühiskonda ega sea kahtluse alla perekonda kui ühiskonna alusmüüri.

Kuidas konventsioon meid aitab? Istanbuli konventsiooni on väga lihtne ja vajaliku inimõigusleping, mis aitab kaitsta Eesti naisi ja lapsi vägivalla eest. Eesti inimestele on eriti oluline rahvusvaheline kaitse, sest paljud moodsa aja kuriteod on piiriülesed. Organiseerunud kurjamid teenivad kasu Eesti naiste ja laste inimväärikuse kaotamise pealt, näiteks levitades internetis alastipilte, pildivõltsinguid või ahistades riigipiire ületavalt veel mitmel vägivaldsel moel. Näiteks Saksamaal 18–65-aastaste naiste seas läbi viidud uuringust selgub, et iga teine 18–35-aastane naine on saanud sotsiaalmeedias sõnumeid või kommentaare, mida nad on pidanud seksuaalselt solvavaks. Lisaks on 40 protsenti kokku puutunud neile saadetud soovimatute intiimpiltide või pornograafiaga ning 34 protsenti kogenud internetis ahistamist või küberjälitamist.

Me kõik teame, et keskeltläbi on lapsed ja naised füüsiliselt jõult nõrgemad kui mehed. Me kõik teame laste haavatavust ja teame sedagi, et lapseootel või imetav ema on eriti õrn ning sõltub oma pereliikmetest. Kahjuks teame, et arvud näitavad pigem nõrgemate naiste ründamist tugevamate meeste poolt, mitte nõndapalju vastupidist. Ainuüksi eelmisel aastal registreeriti Eestis üle 3000 perevägivalla juhtumi. Kusjuures registeerimiseni jõuab tagasihoidlik osa. Enamik ohvreid olid naised ja lapsed. Mullu sai kirja 750 seksuaalkuritegu – ohvrid valdavalt naised. Kõikide nende numbrite taga on meie inimesed, sest need koledad asjad juhtuvad siinsamas, päris Eesti peredes, eri Eestimaa nurkades.

Konventsiooniga liitumine on meie inimesi palju aidanud. Tänu sellele on loodud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, seadustesse saanud uued süüteokoosseisud nagu ahistav jälitamine ja seksuaalne ahistamine ning vastu võetud vägivallaennetuse kokkulepe. Riigikokku on jõudnud niinimetatud nõusolekuseadus, mis ütleb enesestmõistetavat – seksuaalsuhe eeldab selget ja vabatahtlikku mõlema poole nõusolekut. Ministeeriumis teeme pärast Pihlakodu õudusi seadusemuudatusi, mis kaitsevad paremini eriti haavatavas olukorras olevaid inimesi vägivalla eest. Need on vaid mõned näited Eesti inimeste kaitsmiseks, mis on olulised ka piiriüleselt. Eks me oleks neid vajalikke muutusi teinud ka ilma konventsioonita, ent rahvusvaheline kaitse aitab Eesti inimesi paremini piiriülestes juhtudes.

Seetõttu on eriti kummaline, kui hakatakse väitma, et sellist kaitset pole enam vaja. Ohvrid – peamiselt naised ja lapsed – vajavad selget tugisüsteemi, mis neid kaitseb ja aitab. Ja lõpuks on see meie kõigi ühine vastutus, kas lubame endalt ära võtta tööriistad, mis aitavad meil kaitsta oma inimesi.

Aga mis hirm on siis see niinimetatud „sooideoloogia“ oma, mida konventsiooni vastalised kilbile panevad? Tõesti ütleb konventsioon, et muuhulgas ei tohi klohmida ka neid, kes identifitseerivad ennast naistena. Head ligimest ei tohi üldarusaadavalt mitte kunagi peksta. Inimestena teame, et mõned üksikud meie hulgast on teistmoodi kui „tavalised“ ja ainuüksi seetõttu võivad sattuda sagedamini vägivalla ohvriteks. Statistilise keskmisena on Eestis näiteks umbes 60 inimest, kelle kromosoomid pole tavapärased XX või XY, vaid sündimisel kaasa saadu on teistsugune. Mu meelest on täiesti ebamoraalne arvata, et „teistsuguseid“ inimesi ei peaks vägivalla eest kaitsma. Igaühel meist on vähemalt üks omadus, mis on kellegi arvates „teistmoodi“. Jättes demonstratiivselt kaitseta ühed „teistsugused“, oleme ise järgmised vägivalla ohvrid.

Võitlus Istanbuli konventsiooni vastu on seega võitlus õiguse eest peksta erinevaid inimesi – ja see on mulle täiesti vastuvõetamatu mõte. Istanbuli konventsioon on meie südametunnistus kaitsta nõrgemaid ja haavatavamaid vägivalla eest.

 

Autor: LIISA PAKOSTA, justiits- ja digiminister
Viimati muudetud: 27/11/2025 09:43:20