Foto: Saverna vabatahtlik päästekomando

Põlvamaal Maaritsas juhtus liiklusõnnetus, mis oleks võinud lõppeda palju traagilisemalt. Noormees, kes sõitis Tartust Võru suunas, kaotas roolis une tõttu kontrolli oma sõiduki üle. Auto kihutas esmalt kiiruskaamerasse ning paiskus seejärel tagaasuvasse puukuuri. Nii mõnigi autojuht nüüd rõõmustab, sest riiklik trahvimasin kiiruskaamera näol vähemalt ühes suunas enam jupp aega ei tööta. Vanakooli möödasõitja aga paneb liiklejatele südamele, et abivajajast tuleb alati välja teha.

Üks esimesi sündmuskohale jõudjaid oli Võru päritolu Tartus elav mees, kes juhtus just sel hetkel samal teel liikuma. Tema sõnul oli õnnetus juhtunud vaid mõni hetk enne tema saabumist. „Kui ma kohale jõudsin, oli poiss juba autost välja saanud. Ta oli šokis, hoidis käega külge kinni ja oli näha, et oli end päris kõvasti ära löönud,“ rääkis mees, kes ei soovi oma nime avaldada. „Panin ta oma autosse, ütlesin, et istu ja oota rahulikult, ma kutsun kiirabi.“

Juht, nimetame teda siinkohal Jaanuseks, tunnistas kohe, et jäi roolis magama. „Ta ütles, et oli juba Kambjas korra silma looja lasknud, aga jätkas sõitu. Lihtsalt väsimus tegi oma töö,“ meenutab pealtnägija.

Avariis kannatada saanud noormees töötas mehe mäletamist mööda päästjana – kas elukutselisena või vabatahtlikuna, ei osanud pealtnägija täpselt öelda. „Isa ütles pärast telefonis, et poisil on kallis töövarustus autos. Ma jäin nende saabumist ootama,“ lisab mees.

Sündmuse kirjeldaja kiidab vabatahtlikke päästjaid, kes olid esimesena sündmuskohal. „Esimesed olid Saverna vabatahtlikud, seejärel tuli kiirabi ja siis päästeteenistuse põhiauto. Politsei jõudis kõige viimasena, Võrust. Põlva politsei oli sel hetkel kuskil kinni,“ kirjeldas ta.

Ta kinnitab, et õnnetuse põhjuseks ei olnud joove ega narkootikumid – tegemist oli puhtalt väsimusest tingitud tähelepanukaotusega. „Politsei kontrollis kõik üle. Poiss oli kaine ja korralik. Lihtsalt üleväsinud.“

Auto, mille roolis Jaanus oli, oli vanem topeltkabiiniga hõbedane sõiduk. „Ei olnud uus masin. Isa oli just lõpetanud remondi, teinud kindlustused ja ülevaatuse. Aga mis sa teed, kui selline asi juhtub. Õnneks jäi poiss ellu,“ sõnas pealtnägija.

Avariis sai tugeva löögi eeskätt auto parem külg, mis tabas esmalt kiiruskaamerat. „Kui seda kaamerat poleks seal olnud, siis võib-olla oleks auto läinud otse allamäge või sügavamale kuuri sisse. Seekord jäi nii, et juhikülg oli peaaegu terve,“ selgitas mees.

Pealtnägija sõnul oli juht ise väga endast väljas ja šokis. „Ta tahtis kohe isale helistada, number oli peas. See oli hea, et ta ei olnud täielikult segaduses,“ meenutab mees. „Isa rääkis ka päästjatega telefoni teel ja oli väga mures. Kui vanemad lõpuks kohale jõudsid, ema oli ikka väga ärevil, kas poiss on terve. Arst ütles, et suurem osa on korras, paar kriimu ja põrutus. Haiglasse jäeti vaid ööseks jälgimisele.“

Hiljem selgus, et auto kapoti alt tuli suitsu, mistõttu kutsusid kohaletulnud ka päästjad. „Kui mees juba väljas oli ja auto puukuuri sees, siis ma ütlesin, et kutsuge igaks juhuks päästeauto, sest kapoti alt tuli tossu. Õnneks ei läinud midagi põlema,“ rääkis mees.

Kaamera puruks ja niipea tööle ei hakka
Kiiruskaamera asub Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel ehk riigi tähtsaimal tuiksoonel Maaritsa külas kus aastakümneid oli kiirusepiirang 70 km/h. Ühel hetkel otsustas transpordiamet panna sinna kiiruskaamerad ja piirata kiirust 50 km/h.

Kummalisel kombel oli LõunaLeht just vahetult enne avariid saatnud transpordiametile küsimuse, et kui mitu avariid juhtus viis aastat enne kiiruskaamera paigaldamist ja kiiruse piiramist 50 km/h peale. Leidmaks siis põhjendust, miks riigi suurimal teel sunnitakse iga nädal kümneid tuhandeid autojuhte kiirust sisuliselt kaks korda vähendama, et siis taas kiirendamist alustada. Samas kui aastatepikkused selle trassi püsisõitjad on täheldanud umbes viie aasta jooksul piltlikult öeldes vaid ühte jalakäijat teed ületamas.

Transpordiametilt laekus napp vastus liiklusohtlike kohtade eksperdilt Janno Vilbergilt: „Kiiruskaamerad paigaldati tee 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa km 204,9-205,4 teelõigule Maaritsas 50 km/h kiirusepiirangu tagamiseks 2023. aastal. Kui vaadata perioodi viis aastat enne kiirusekaamerate paigaldamist, siis antud teelõigul toimus üks liiklusõnnetus 2020. aastal, kus sai viga neli inimest. Perioodil, mil antud teelõigul on kiiruskaamerad paigaldatud, pole toimunud ühtegi liiklusõnnetust.”

Tahtmatult või mitte, aga liiklusekspert unustas mainimata, et liiklusõnnetuseks polnud ei kokkupõrge ega ka ohtlik situatsioon jalakäija jaoks, vaid üks auto, millel neli inimest, sõitis lihtsalt kraavi. Nüüd siis võib tõdeda, et piirkiiruse vähendamine ei ole toonud mingit olukorra paranemist, sest kui varem toimus viie aasta jooksul vaid üks liiklusõnnetus, siis pärast kiirusepiirangut ja kaamera paigaldust toimus juba paari aasta jooksul ikkagi liiklusõnnetus.

Vildakas tundub olevat ka Tartu poolt tulles kaamera asukoht, sest see mõõdab kiirust väga laial ja hea nähtavusega alal, samas kui kitsam ja ohtlikum majadevaheline koht suubuva teega jääb kaamera taha, kus väga paljud alustavad juba kiiruse ülesvõtmist, nagu seda ikka kiputakse pärast kiiruskaamerast möödumist tegema.

Seda et liiklejad pole Maaritsa kiiruskaamera vajalikkust omaks tunnistanud, näitas ka tõsiasi, et Saverna vabatahtlike päästjate sotsmeedia kontole avariid kajastanud postituse alla olid just rahvapärases kõnepruugis kiiruskaamera mahasõitjat ülistavad kaks kommentaari konkurentsitult kõige populaarsemad, pälvides märkimisväärsed 400 pöialt ehk toetusmärki.

Puukuuri omanik, kelle hoone pihta auto paiskus, rääkis Õhtulehele, et kuur on nüüd tõsiselt kannatada saanud: „Õnneks keegi ei olnud sel hetkel seal kõrval, sest me just eelmisel päeval viisime puid sealt ära. Kuur on nüüd lömastatud ja eks tuleb uus ehitada. Peamine on muidugi see, et inimene jäi ellu”.

PPA pressiesindaja sõnul vajab kiiruskaamera täielikku asendamist ja kuna purunes ka betoonalus, siis tõenäoliselt selle aasta jooksul kiiruskaamerat uuesti tööle ei saada.

Abivalmidus teel tuleks taas ausse tõsta
Sündmuspaigal viibinud LõunaLehe põhiallikas aga ütleb, et sellised olukorrad panevad mõtlema, kui vähe on tänapäeval neid, kes peatuvad, kui keegi on hätta sattunud. „Kui ma saan aidata, siis ma aitan. Vanemad tänasid, aga ma ütlesin, et mind ei pea tänama. Tähtis on, et poiss jäi ellu. Kui igaüks aitaks teel teist, oleks maailm parem paik,“ tõdes mees.

Tema sõnul on sellised inimesed, kes teel peatuvad, jäänud haruldaseks. „Vanasti õpetati, et kui näed tee ääres seisvat autot ja juhiuks on lahti, siis on midagi juhtunud. Tänapäeval sõidetakse lihtsalt mööda, isegi kui ohutuled vilguvad. Ma olen oma poega ka õpetanud – kui saad, peatu ja küsi, kas on abi vaja.“

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 13/11/2025 09:07:47