Setomaal (enda kui Tartu rahu järgse piiri eest võitleja määratlusel ja veendumusel Petserimaal) elav kirjanik Ilmar Vananurm (78) on üllitanud lüürilise armastusromaani „Muinasjutu kuma”. Samas maakonnas Rõuge vallas tegutsev poliitikaveteranist kirjamees Toivo Tootsen (82) sai aga tänavu suvel koostajana kaante vahele taasiseseisvumise aja suurkuju, samuti meie kandist pärit olnud Edgar Savisaare mälestused.

„Muinasjutu kuma”, Ilmar Vananurm, kirjastus Hilanamoro
Autobiograafiline, lüüriline armastusromaan „Muinasjutu kuma” pajatab ühe noore inimese arengutest ja otsingutest ning kujunemisest tosina aasta vältel. Raamatu kolm osa sisaldavad autori pikka sõjaväeteenistust venekeelses keskkonnas, valusaid meenutusi haavaravipalatist Võru haiglas, õpetajatööd Ruusmäe koolis ning seiklusi Leedumaal õpingute aastail Vilniuse ülikoolis. Autori eesmärk on meenutada kõiki häid inimesi, kellega ta kohtus ja suhtles. Elu on muinasjutt, mis millalgi saab otsa. Muinasjutu lõppedes jääb elutaevasse kuldne kuma kuni pilkase öö tulekuni.

Niimoodi, lüürilisel toonil, on oma värskeimat teost lühidalt tutvustanud autor ise.

Olles hiljuti lugenud Toivo Tootseni noorpõlvest pajatavat „Saksa ajal sündinut”, torkab silma, et nii Tootsen kui Vananurm on oma sõjaväeaja meenutusi kirja pannes tuginenud väljasurevale kunstile: päevikukannetele ja saadetud-saadud kirjadele. Ka meenutused ise sisaldavad sarnaseid detaile: kodust saadud pakid, kodumaalt saadetud ajalehehonorar, vargused, elu haiglapalatis ... Vananurme puhul on ehk küll meenutuste vahele pikitud rohkem mõtisklusi, luulet ja lüürikat, mis teevad lugejale pildi veidi õhulisemaks. Eks ole tema ka tuntud luuletajana, kaasteeline Tootsen pigem proosakirjanikuna. Kui mõni tänane noor küpses põlves tahaks teistelegi lugemiseks panna kokku tagasivaate oma elule, siis millest lähtub tema – Instagrami postitustest või? Hea, et veel saab lugeja möödunud aegadest ülevaadet adekvaatsete allikate abil ning kahju, et nii päevikupidamine kui paberil kirjade saatmine on ehk isegi mitte väljasurev, vaid juba kadunud mälestuste säilitamise viis ...

„Kui kunagi Leetu tulen, sõidan Klaipedast küll suure kaarega mööda!” põrutab Vananurme meenutustes üks peatselt koju pääsev kaas-ajateenija Nõukogude armees. Sõjaväeaeg ei süstinud aga Vananurme mingit põlgust ei Klaipeda ega Leedumaa vastu laiemalt – hiljem õppis mees üksiku „äraeksinud eestlasena” Vilniuse ülikoolis ning temast kujunes suur Leedu rahva ja kultuuri sõber. Tema laste emagi on leedulanna.

Autor kirjeldab vaheldumisi oma mõtteid ja meenutusi nii Leedu- kui Eestimaast, ometi ei mõju teos ekslemisena kahe maa ja kultuuri vahel. Üks ei välista teist ega kolmandat (õppis ju Vananurm Leedu ülikoolis vene keelt ja kirjandust), akordionimäng ei takista luuletuste kirjutamist ega proosakirjanikutööd – nii moodustubki kõigest kokku tervik.

„Eestile elatud aastad, Valik Edgar Savisaare vaimsest pärandist”, koostaja Toivo Tootsen, kirjastus Maagiline Ruum
„Eesti iseseisvumise taastamise aastad olid kahtlemata Edgar Savisaare elus ühed sündmusterohkemad,” on tutvustuses kirjutanud suurmehe poeg Erki Savisaar. „See raamat annab hea lühiülevaate nendest aegadest ja sündmustest, kuid ka teekonnast, mis selle kõigeni viis, ja mõtetest, kuidas elu Eestis oleks võinud edasi edeneda.

Isa ütles neid sündmusi meenutades: „Ma ei julge öelda, et me olime tookord ajast ees, nüüd aga julgen väita, et praegu ollakse kindlasti ajast maas.””

Toivo Tootsen on taas teinud tänuväärt tööd meie lähiajaloo kaardistamisel, andes Savisaare pilgu läbi ülevaate sellest, kuidas toimus Eesti taasiseseisvumine, mis sellele eelnes ja järgnes, milliste raskustega tuli kokku puutuda nii rahval kui juhtidel.

Mäletades Savisaart kui omajagu kriitilist ja okkalist inimest, on meeldiv lugeda, kuidas ta suhtus oma toonastesse kaasteelistesse lugupidamise ja sümpaatiaga – isegi hiljem teisele teele läinud ja konkurendiks saanud Siim Kallasesse. Okkaid pole tal jäänud hinge ka kaasvõitleja Marju Lauristini tegemistest.

Mälestuste alguses saame kena pildi Vastse-Kuuste kandis kasvanud Savisaare kujunemise loost, huvitavaid detaile, mis aitavad teda tagantjärele ehk rohkem mõista, luues temast pildi kui inimesest, mitte poliitikust. Näiteks saame teada, et Savisaarest võinuks vabalt saada näiteks edukas lavastaja või isegi arst. Ning adume, et suurmehe eluaegsele priskusele võis panna aluse see, et ema püüdis tõbist poissi turgutada talle soovituse järgi ohtralt võid söötes. Kahju, et hilisemas keskendutakse vaid tööle, tööle ja tööle ning eraelulisi seiku mahub Eesti vabariigi taastamise kirjelduste vahele ülivähe.

Kahju on sellestki, et kuigi Savisaar mainib oma ajalooõpetajana töötamist Ahjal, ei räägi ta sellest ametist lahkumisest ning nii ei saa ei kinnitatud ega ümber lükatud müüdid, mida Ahjal tänini kõvera muigega räägitakse.

Raamatukogu arvustuses on teose kohta öeldud muuhulgas järgnevat: „Kui oled huvitatud Eesti lähiajaloost ja soovid mõista, millised sündmused ja otsused viisid meid tänasesse päeva, siis on see teos just sulle. Raamat mitte ainult ei kirjelda neid ajaloolisi hetki, vaid avab ka teekonna, mis nende sündmusteni viis, ning mõtiskleb võimalike tulevikustsenaariumite üle”.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 06/11/2025 07:56:41