Valik novembrikuu alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Üleujutuses hukkus kümneid tuhandeid inimesi
455 aastat tagasi, 1. novembril 1570, toimus Saksamaa ja Hollandi Põhjamere rannikul tormist tingitud tugev üleujutus. Kuupäevast tingituna tunneb ajalugu seda Kõikide Pühakute Päeva üleujutusena (Allerheiligenflut , All Saints' Fload). Umbes viis kuuendikku Hollandist oli selle üleujutuse järel veel all, paljud hooned varisesid kokku ja mõned linnad said sedavõrd kahjustada, et neid enam ei taastatudki. Ohvrite täpset arvu pole teada, hinnanguliselt oli neid vähemalt 20 000, aga võib-olla ka väga palju enam.

130 aastat kino sünnist
1. novembril oli kinol – liikuva pildi näitamisel seinale suure rahvahulga ees – auväärne 130. juubel. Nimelt näitasid poola juurtega Saksa leiutajad ning filmiasjanduse pioneerid, vennad Max ja Emil Skaldanowsky 1. novembril 1895 Berliinis Wintergarteni varietees maailmas esimesena raha eest liikuvaid pilte ehk filmi suure hulga publiku ees seinale. Nad kasutasid selleks omaleiutatud Bioskop'i nimelist seadet. See töötas umbes samamoodi nagu prantslastest vendade Lumiere'ide poolt samal ajal neist sõltumatult leiutatud Cinematographe (kinematograaf): tugeva valgusallika ja perforeeritud filmi abil näidatakse pilti seinale. Lumiere'id korraldasid aga esimese tasulise liikuvate piltide ehk filmi seansi Pariisis Skaldanowskytest kaks kuud hiljem, 28. detsembril 1895.

Erinevalt Lumiere'ide kinematograafist (ja kõikidest hilisematest filmiprojektoritest kuni digiajastuni välja) ei teinud Skaldamowskyte aparaat filmi edasikerimise ajal pilti „pimedaks”, vaid filme liikus selles aparaadis kaks identset, need liikusid sünkroonis ja ühe edasikerimise ajal näidati lihtsalt teist pilti; pildid olid aga seinale sünkroniseeritud. Kuna aga Lumiere'ide leiutis ja kinoseansid levisid suurema menuga kui Skaldanowskyte omad (ja hakati aru saama, et kahte filmi pole vaja, inimsilm ei fikseeri hetkelist pimedust kaadrite vahel), hakati üsna peal filmi ja kino leiutajatateks pidama just Lumiere'e. Skaldanowskyd ja nende tehniliselt keerukam Bioskop jäid aga üsna pea unustusse, kuigi nad olid olnud avaliku seansi korraldamisel siiski maailmas esimesed. On ju ka sõna „kino” tuletatud Lumiere'ide aparaadist kinematograafist, tähistades ladina keeles liikumist.

Tegelikult polnud liikuvate piltide näitamise masin leiutatud ei Lumiere'ide ega ka mitte Skaldanowskyte poolt, vaid hoopis 1891 legendaarse USA leiutaja Thomas Alva Edisoni poolt. Aga Edison miskipärast arvas, et inimene peaks neid vaatama üksinda ja seetõttu polnud tema poolt 1891. aastal leiutatud kinetoskoobil menu; menu tekkis alles siis, kui sarnase tehnikaga hakati näitama neid seinale, mida tegid nii nii Lumiere'id kui ka Skaldanovskyd üksteisest sõltumatult. Ja tegelikult „laenasid” Lumiere'id oma kinematograafi nimetuse – kust tuli kino nimetus – ju Edisoni kinetoskoobilt, kuigi see seade polnud mõeldud massidele näitamiseks.

Kolmveerand sajandit ebaõnnestunud atentaadist USA presidendile
75 aastat tagasi, 1. novembril 1950, tegid kaks Puerto Rico (maru)rahvuslast, Oscar Collazo ja Griselio Torresola, USA presidendile Harry Trumanile ebaõnnestunud atentaadi. Kuna Valge Maja oli tollal kapitaalremondis (alles jäid vaid välisseinad) ja president elas ajutiselt külalistemajas, mille ümbrus oli vähem turvatud (kaasajal tuntud kui Blair House), otsustati relvastatult sinna sisse tungida ja president tappa. Eriteenistus peatas atentaadi korraldajad siiski enne majja pääsemist ning tekkinud tulevahetuses said surma nii Griselio Torresola kui ka eriteenistuslane Leslie Coffelt, presidendi vaateulatusse nad ei jõudnudki.

Oscar Collazo sai tulevahetuses haavata, jäi ellu ning talle määrati eluaegne vanglakaristus. Sellest kandis ta ära 29 aastat, kuni president Jimmy Carter ta amnestia käigus 1979. aastal vabastas. Atentaadi korraldajatele ei meeldinud Puerto Rico staatus USA sellise meretaguse territooriumina, millel pole osariigi staatust ja mis lihtsalt allub faktiliselt USAle – nad soovisid Puerto Ricot näha pigem iseseisva riigina ja pidasid USA ülemvõimu okupatsiooniks. USA osaks sai Kariibi mere äärne Kuuba naaber Puerto Rico USA-Hispaania sõjas 1898. aastal koos Kuubaga. Kui Kuubale andis USA 1902. aastal iseseisvuse, siis Puerto Rico jättis ta lihtsalt enda hallatavaks (hispaaniakeelseks) territooriumiks ning nii on jäänud tänaseni.

505 aastat Magalhãesi väina avastamisest
505 aastat tagasi, 1. novembril 1520, avastas legendaarne meresõitja ja maadeavastaja Fernao Magalhães oma ümbermaailmapurjetamisel Magalhãesi väina, mis eraldab Lõuna-Ameerika lõunatippu Tulemaa saarest. Kitsas, kaljune ja kõver enam kui 500 kilomeetri pikkune Maghalaesi väin on laevadele üsna ohtlik läbida, eriti tormi ajal.

Maavärinas hävis suurem osa Lissabonist
270 aastat tagasi, 1. novembril 1755, toimus katastroofiliste tagajärgedega Lissaboni maavärin, mille võimsuseks arvatakse olevat olnud 8,4 magnituudi. Maavärin ja sellele järgnenud tsunamid ja tulekahjus hävitasid 85-90% linnast, mis oli olnud kunagise rikka mereimpeeriumi keskus. Hävisid kuningaloss, kuninglik arhiiv ja raamatukogu koos paljude haruldaste raamatute, käsikirjade ja maalidega, samal kevadel valmis saanud luksuslik ooperimaja ja palju muid hooneid. Ka enamik linna kirikuid said vähemal või suuremal määral purustusi. Ohvrite arv oli tõenäoliselt 80-90 000 ringis, ehk ligi pool veerand Lissaboni kogu elanikkonnast – see teeb Lissaboni maavärinast ühe ohvriterohkeima Euroopas. Linn ehitati muidugi üles, ainult üksikud hooned (nt Karmeli mäe kloostrikirik) on jäänudki tänini varemeisse.

Hispaania pärilussõda puudutas Euroopas paljusid
325 aastat tagasi, 1. novembril 1700, suri Hispaania kuningas Carlos II, misjärel algas 14 aastat kestnud Hispaania pärilussõda, mis puudutas paljusid Euroopa riike. Nimelt Habsburgide dünastiast pärinenud Carlos II nägi oma järeltulijana trooni hoopiski Bourbonide suguvõsa esindajat Philippi (hispaaniapäraselt Felipet). Kuna Habsburgid ei tahtnud oma võimu Hispaanias kaotada, läkski pikaks sõjaks. Pika madistamise tulemusena sai Philipp (Felipe V) siiski lahkunud Carlos II tahte kohaselt Hispaania troonile, kuid Euroopas toimusid nii mitmedki muudatused.

Esmalt kaotas Hispaania Belgia valdused (mis hiljem iseseisvus) ning inglased napsasid sõja lõpptulemusena Hispaanialt ära strateegiliselt tähtsa Gibraltari mäe koos ümbrusega, mis võimaldas hoida kontrolli all Vahemerre sissesõitu Atlandi ookeanilt. Ning Euroopa lõunapoolsed riigid ei saanud Hispaania pärilussõja tõttu tõenäoliselt osaleda teises sõjalises konfliktis Põhja-Euroopas, mida meie tunneme Põhjasõjana ja milles läks Eesti ala Venemaa kätte.

Vaen ema vastu maksis 44 elu
70 aastat tagasi, 1. novembril 1955, toimus New Yorgist läänerannikul asuvasse Seattle’isse lennanud United Air Lines’i reisilennuki Douglas DC6 parldal plahvatus. Plahvatuse tulemusena purunes lennuk õhus mitmeks tükiks, mis kukkusid Colorado osariigis Longmonti lähistel alla. Kõik pardal olnud 44 inimest hukkusid, ellujäänuid polnud.

Kuna lennuki õhkulaskmine lennu ajal oli tollases USAs ennekuulmatu juhtum (USA ajaloos järjekorras teine), algatas FBI ülipõhjaliku uurimise, mille käigus uuriti esmalt detailselt läbi lennuki rusud ja nende kahjustused. Üsna pea leiti, et umbes kilogramm dünamiiti sisaldanud lõhkekeha oli paigutatud reisijate pagasisse. Seejärel uuriti põhjalikult läbi kõikide reisijate ja nende lähikondsete taust. Nii jõuti veidi enam kui aastaga jälile ka pommi panijale, kelleks osutus värvika kuritegeliku taustaga John Gilbert Graham, kes oli lapsena üles kasvanud lastekodus ning kelle läbisaamine lihase ema Daisie Kingiga oli ülimalt problemaatiline. Ta tahtis talle kätte maksta oma lapsepõlves läbielatu eest ning sokutas oma ema kohvrisse viitsütikuga pommi, mis pidi plahvatama lennu ajal. Ühtlasi soovis ta plahvatuse järel kätte saada ema elukindlustuse raha mitukümmend tuhat dollarit.

Kuna Colorado osariigis kehtis toona tapmise eest raskendavatel asjaoludel surmanuhtlus ja mõrvar oma tegu mingitmoodi ei kahetsenud, mõistis osariigi kohus John Gilbert Grahami 44 inimese ettekavatsetud tapmise eest surma. Graham hukati Colorado vangla gaasikambris 1957. aasta jaanuaris (toona kasutati Colorado osariigis sellist hukkamismeetodit).

Laastav põleng juhtis tähelepanu tuleohutusnõuetele
55 aastat tagasi, 1. novembril 1970, puhkes Kagu-Prantsusmaal Saint-Laurent-du-Ponti linnas tegutsevas ööklubis „5-7” laastav tulekahju, milles hukkus 146 inimest ning ööklubis viibijatest pääses eluga vaid umbes 50. Suur hukkunute arv oli tingitud mitme halva asjaolu kokkulangemisest. Esiteks puudusid ööklubil korralikud varuväljapääsud ning ilma piletita külastajate eemalhoidmiseks oli peasissepääs kujundatud terasprofiilidest pöördväravana, kust pääses läbi vaid üks inimene korraga. Teiseks puudusid hoones nii tulekahjusignalisatsioon kui ka tulekustutusvahendid. Lisaks oli ööklubi sisekujunduses kasutatud väga palju kergeltpõlevaid ja mürgist suitsu andvaid materjale, nt suur osa omapärasest sisustusest oli valmistatud polüstüreenist. Ka ei olnud ööklubi alates avamisest eelmisel, 1969. aastal kordagi tuletõrjenõuetele vastavuse osas kontrollitud ning omanikud ei pidanud neid nõudeid ka väga oluliseks.

Kust rahvas täis ööklubis tulekahju valla pääses, pole teada – oletati, et selleks võis olla kellegi hooletu suitsetaja suitsukoni või kustutamata tuletikk. Igatahes levis tuli edasi ülikiirelt ning enne, kui aru saadi, et olukord on tõsine, ning tagauks maha murti (see oli lukus), oli tuli haaranud kogu ööklubi saali ülaosa, mille eriline kujundus oli kõik tuleohtlikust vahtplastist. Kui murti maha tagauks, pääses sealt mõnikümmend inimest küll välja, kuid tuli sai edenemiseks hapnikku juurde ning paisus kiirelt veelgi suuremaks, nii et valdav enamik ööklubis viibijaid hukkus mürgise suitsu tõttu.

Hilisemal uurimisele järgnenud kohtuprotsessil määrati ööklubi haldajatele erineva pikkusega tingimisi vanglakaristused – tapmise eest ettevaatamatusest, kuna nad olid sihilikult eiranud tuletõrjenõudeid. Samuti kontrolliti üle kogu Prantsusmaa kõiki ööklubisid ja teisi avalikke asutusi tuletõrjenõuete täitmise osas, mille tulemusena suleti mitusada nõuetele mittevastavat ööklubi.

70 aastat Billboardi tabelit
2. novembril oli Billboardi klassikaks muutunud muusikaedetabelil Billboard Hot 100 auväärne 70. sünnipäev. Nimelt koostas ajakiri Billboard 2. novembril 1955 esimest korda ajaloos oma 100 parema müüdud plaadi (singli tabeli), millest üsna pea sai klassikaks muutunud Billboard Hot 100. Avalikustati esimene Billboard Hot 100 kümme päeva hiljem, 12. novembril 1955 ilmunud ajakirjas.

105 aastat kommertsraadio sünnist
105 aastat tagasi, 2. novembril 1920, käivitus USAs Pennsylvania osariigis Pittsburghis maailma esimene litsentsitud kommertsraadiojaam KDKA, mille eestvedajaks oli raadioasjanduse pioneer Frank Conrad. Üldiselt loetakse, et KDKA oli raadiojaam, mille saadetes hakkasid esimest korda maailmas selgelt eristuma jutusaated, muusika ja uudised, mis on jäänud ringhäälingusaadete klassikaliseks ülesehituseks tänaseni.

Vahel peetakse KDKA tegevuse algust ka kommertsringhäälingu alguseks, kuigi ta seda tegelikult ei olnud – täpsemalt ei olnud ta ainu-alguseks. Juba varem, enne KDKA tekkimist, hakkasid paljud Esimeses maailmasõjas radisti kogemused saanud inimesed oma saatjaga hobi korras eetrisse paiskama üldsusele mõeldud regulaarsaateid, kuigi litsentse neil veel ei olnud ja kommertsraadiojaama mõistegi oli veel välja kujunemata ja tundmata.

USAs oli tõenäoliselt seesuguseks esimeseks (või üheks esimestest) 20. augustil 1920 Detroidis alustanud raadiojaam 8MK (hilisem WWJ), Euroopas aga Hans Idzerda poolt 6. novembril 1919 Haagis tegevust alustanud PCGG, mille saated olid samuti mõeldud laiale üldsusele. Eks need kolm kuupäeva koos – hilisem neist 100 aastat tagasi – olid need sündmused, millest võib hakata maailmas lugema kommertsringhäälingu algust. Eesti ei jäänud neist „maailma tippudest” väga pikalt maha – esimesed katsesaated paisati Haapsalu verivärskest telegraafi-raadiojaamast eetrisse 1924, 18. detsembril 1926 algasid aga juba regulaarsed saated Tallinnast. Ja muuseas – raadiojaam KDKA töötab tänini ja on teinud seda siis järjepidevalt juba 105 aastat!

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 06/11/2025 07:50:35