Põlva Tillu kohvik.

Kohvikutes ja restoranides käiakse endiselt lõunal, kuid varasemast vähem, sest kõigi töötajate rahakott ei pea igapäevasele väljas lõunatamisele vastu. Reisidel on väljas einestamine loomulik ning kõhutäitele lisaks saab külastatava maa toidust veidi aimu.

Võrus pensionipõlve pidav Kersti Kelder ütles, et püüab vähemalt kord nädalas väljas kas siis lõunatada või sõbrannaga kohvi juua. „Üle nelja korra kindlasti väljas einestamist kuus ei tule, sest tihedam käimine on kulukas ja mulle meeldib endale lõunat valmistada,” rääkis ta.

Viimasel ajal on Kelder käinud Pannukas päevapraadi söömas, prae hind jääb alla seitsme euro. Kohvi ja koogi eest tuleb Võrus maksta vähemalt viis eurot.

Ta on tähele pannud, et lõunaajal on toidukohtades rahvast palju, kuid õhtupoole on nii Pannukas kui ka teistes toidukohtades külastajaid hõredalt.

Kelder tunnetab enda sõnul vahel, et pisikeses Võrus on söögikohti palju: „Mõni on juba uksed sulgenud, nagu Katariina alleel mõnus istumiskoht Taevas.”

Kellel töö iseloom võimaldab, saab lõunasöögi kaasa võtta. „Käin kord nädalas väljas lõunat söömas, teistel päevadel võtan toidu kaasa või ostan midagi poest,” sõnas Helen Metsma. Iga päev väljas einestamine läheb tema sõnul liiga kulukaks ja võtab ka tööaega ära. Metsma elab Võrumaal, kuid sõidab tööle Mustveesse.

Ta lisas, et üks kohvik, kus sai soodsate hindadega lõunat süüa, sulges kas sööjate nappuse pärast või muul põhjusel Mustvees hiljuti uksed.

„Avinurmes on üks toidukoht, kus valmistatakse koduse maitsega toite ja hinnad on soodsad, prae hind oli veel hiljuti veidi üle viie euro ja nad ei ole tänavu hindu tõstnud,” rääkis Metsma, kes loodab, et see toidukoht ikka pikalt vastu peab.

Lasval Maamehe Golfi ja Koka talu perenaise vankrit vedav Karin Sepp tunnistas, et hinnatõusude järel tuleb maale puhkama ja sõpradega kokku saama vähem inimesi, seega on ka einestajaid vähem. „Need, kes tulevad, eelistavad kohalikust toorainest toite, näiteks midagi veiselihast,” lausus ta.

Tõsi on, et puhkekohtade pererahval on harva aega mujal lõunatada, kuid oluliste sündmuste tähistamiseks leitakse aeg. Sepp käis tütrega lõunat söömas sügisgurmee nädalal Võrus Stedingu majas, et ühise lõunaga tähistada Liis-Loreeni ülikooli astumist ja ühtlasi ema-tütre jutte rääkida.

Neil oli ette teada, et gurmeenädala toidud on erilised ja et nende eest tuleb ka rohkem maksta. „Me tõesti nautisime pakutut,” sõnas Sepp.

Puuriida pubi ja Tillu kohvik
on nende kodulinlaste poolt ammu omaks võetud ja einestajaid jagub mõlemasse kohta.

Räpinas juba 21 aastat tegutseva Puuriida pubi omanik Laura Hiis ütles, et hoiab nii oma kliente kui ka töötajaid, sest see on üks viis, kuidas väikeses kohas tegutsev söögikoht jääb ellu.

Ta ei küsi ruumi kasutamise eest renti ja laseb seltskonnal istuda pubis neile sobiva ajani. „Meie pubisse on lubatud oma alkoholiga peo- või peielauda tulla, sest Räpina on väike koht, kus rahval ei ole palju raha,” põhjendas ta.

Hiis ütles, et suvekuudel käib neil väga palju inimesi söömas, nende seas on nii Räpinas toimuvate ürituste külalisi kui ka väikelinna muul põhjusel külastavaid inimesi.

Sügisest kevadeni käivad pubis söömas Räpinas töötavad kohalikud ja ka linna lühikeseks ajaks tööd tegema tulnud. „Kella 11st 14ni on meil alati palju einestajaid,” sõnas omanik.

Pubi paneb uksed kinni kell 17, sest väikese koha elanikud eelistavad õhtuid kodus veeta. „Pubi oli algusaastatel kella 23ni avatud, kuna siis oli palju külastajaid ja inimestele meeldis pubis istuda. Tundus, et neil oli ka raha. Euro tuleku järel hakkas külastajate arv kahanema, kuid koroonaajal läks asi päris hulluks. Koroona sundis inimesed kodus istuma ja paljud jäidki peale seda koju istuma,” meenutas Hiis.

Põlva linna serval, raudteejaama vastas asuva Tillu kohviku perenaine Eve Veski ütles, et võrreldes suvekuudega on september, oktoober ja november alati külastajate poolest rahulikumad. „Tillul on püsikliendid ja iga päev lisandub uusi. Peamiselt käivad lõunatamas põlvamaalased, kellele maitsevad kohalikud toidud: kotlet, seapraad, kana-klimbisupp,” rääkis Veski.

Põlva eakad on samuti Tillu leidnud, tõdes ta. Eakaid käib kuu esimesel poolel rohkem, lõpupoole on nad perenaise sõnul ilmselt ettevaatlikud oma kulutustega.

Veski märkis, et lõunaprae hind on argipäeviti seitse eurot. Nädalavahetustel on menüüs pidulikumad road, mille valmistamine nõuab enam aega ja mille tooraine, nagu veiseliha, on kallim, sellest tulenevalt on puhkepäevade road kallimad.

Tillu jaoks on tähtis, et toit oleks alati kvaliteetne. „Ükskõik mida reklaamides räägid, kui toit on keskpärane, ei tule inimesed enam tagasi,” rõhutas ta.

Nagu igas söögikohas, et ole käibemaksu tõus mõjuta jätnud ka Tillut, sest sellega kerkisid kõik hinnad toorainetest elektrini. Veski märkis, et inimesed mõistavad toiduhindade tõusu, kuid osa neist einestab siiski harvem väljas.

Suvel tegid nad kampaania „Tartust Tillusse” ja see tõi kohvikusse uusi külastajad. Kuid einestajaid sattus suvel kohvikusse ka Lätist, Norrast, Austriast ja Saksamaalt.

Veski sõnas, et kuigi tulevik tundub keeruline, ei kao Tillu Põlva kaardilt: „Kohaneme ja teeme hingega edasi.”

Albaanias prae asemel eri road
Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskuse Ewersi teenindusvaldkonna juhtivõpetaja Viibeke Turba oli eelmisel nädalal tuttavatega harival reisil Albaanias.

Ta ütles, et on viimastel aastatel väga vähe käinud väljas einestamas, kuid välisreisidel on see loomulik. „Külastasime mitmeid pereettevõtteid, kus teenindus on väga erineval tasemel,” sõnas ta ja tõi näiteks lõunatamise Berati linna vanas lossis asuvas pererestoranis, kus töötab kolm põlvkonda.

„Poeg võttis meid vastu ja kui sai teada, kust oleme, oskas kohe positiivse õhkkonna luua hüüdega „Eestile 12 punkti!”. Nende lõunad algavad värske salatiga, milles on tomat, kurk ja sibul, ning laual oliiviõli salati maitsestamiseks. Prae pakkumine ei ole Albaanias kombeks, selle asemel pakuvad nad roogi, mis võivad koosneda kaheksast-üheksast eri roast, nagu küpsetatud vorstikesed, marineeritud paprika hapukoores jne. Huvitav roog oli peenestatud maks, mis oli maitsestatud paprika ja tomatiga,” tutvustas Turba ja lisas, et lõpuks toodi värskelt küpsetatud sai, mida tuli kasta oliiviõlisse.

Mõistagi oli söögi kõrvale pokaal veini ja pits rakit. Ta oletas, et mehine lõunasöök maksis üle 10 euro. Lõpuks tulid restoranipidajad – vanaema-vanaisa, ema-isa ning poeg ja tütar – ennast tutvustama.

Turba lisas, etAlbaania kohvikutes maksis tass kohvi euro kakskümmend ja kohv saiakesega kaks pool eurot ehk poole vähem kui Võrus.

Maitsev kõhutäide Lätimaal
Lätimaa söögikohtades on üldjoontes sarnased supid ja praed kui meil. Olen tänavu väljas einestanud vaid lõunanaabrite juures: Valkas, Aluksnes ja mitmes kohas Kuramaal.

Valkas on mõnus kohvik Walk, kus saab maitsva prae, magustoidu ja pudeli vett ligi 20 euroga. Kui septembris Riinaga Walkis lõunatasime, olid kõik külastajad eestlased.

Aluksnes tasub minna järve äärde halli majja suppi sööma, suur ports viis eurot.

Kui plaanite Kuramaa poole sõita, astuge maantee ääres asuvasse Apšukrogsi kohvikusse, nii praad kui magustoit on maitsvad ja kokku vaid 20 eurot. Sama maantee ääres oleva Ragana kohviku toitude kvaliteet on aga aastatega alla käinud.

Kuldigast mõne kilomeetri kaugusel Edole vanas lossis on hubane restoran, kus praad ja magustoit maksis varasügisel 15 eurot. Kuldiga mitmes vanas majas asuvas kohvikus saab maitsvaid saiakesi ja kohvitassi taga nautida interjööri.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 23/10/2025 09:28:16