Vaaba Janek. Päävapilt: Uguri Kadri

Võro keele nädal läheneb. See on hea põhjus, et tutvustada LõunaLehe lugejale inimesi, kelle jaoks uma keel on tähtis ja kallis. Täna on pildil Vaaba Janek, ühe võrukese Tallinnas sündinud lapselaps ja hõki-uurija. Teie silmad ei peta – kõrisulghäälik ehk larüngaalklusiil ehk „hõkk“ on piisavalt keeruline nähtus, et seda lausa doktoritöö tasemel uurida.

Kost sjoo poiss taa keele sai?
„Tsooru kandist vanatädi ja tõisi inemiisi käest,“ ütleb Janek. „Mullõ om latsõst pääle miildünü’ tõisi inemiisi perrä tetä’ ja näide kõnõlõmist miilde jättä’. Ütskõrd ku kassikõnõ kõpõrd’ vanatädi jalgu iin, sis ütel’ tä „Vana nõid!“ Mu meelest oll’ tuu maru ilustõ üteld. Tuud aigu ma es mõtlõ’ võru keelest suurt midägi. Tartu ülikuuli lätsi ma hindä meelest opma kõrralikku eesti kiilt, ma es tahaki muud ku teedä’ saia’, kohe nuu’ koma’ ja suurõ’ tähe’ pantasõ’. Kõiki sissejuhatuskursuisi aigu uutsõ hirmsalõ, et kuna tuu peris opminõ valla lätt, nika ku tull’ eesti keele murdiidõ kursus, kon pidi umma kodukandi kiilt linti võtma, kirja pandma ja seletämä, et määne tuu kiil om. Sis ma sai arru, et nii egäpääväne võru keele mõistminõ ei olõki ei nii harilik ja tegeligult ei olõki tuu eesti kiil.“

Sealt see päris õppimine siis lahti läkski. Lõunaeesti keele kõrisulghäälikust kirjutas Janek nii oma bakalaureuse- kui magistritöö ja materjali jätkub veel ka doktoritööks. Nagu teada, on selle hääliku kirjapanek võru keele kõnelejate jaoks väga kirglik teema: kas märkida või mitte, kas kasutada q-tähte või ülakoma? Mõni võrokene ei võta tänase päevani Uma Lehte kätte, sest „sääl omma nuu q-tähe“ – ja seda vaatamata tõsiasjale, et Uma Lehes pole neid juba oma 20 aastat kasutatud. Ka Vaaba Janek läheb hõkist kõneldes kirglikuks.

„Eesti keelen tuud hellü ei olõ’, a võru kiil om rikkamb. Tõnõkõrd vast arvatas, et tuu olõ-õi täht, et võrukõnõ õnnõ süü sõnalõppõ, a tegeligult om hõkk võru keelen samasugune helü nigu k, p vai t ja! Ja ku om helü, midä eesti keelen ei olõ’, sis piät olõma rohkõmb tähti kah. Nii om, ja punkt – siin ei olõ’ rohkõmb midägi kõnõlda’.“

Janek kinnitab, et tal on tuttavaid, kes ei ole võro keele aktivistid, vaid täitsa harilikud inimesed, ja kasutavad kõrisulghääliku märkimiseks q-tähte ilma igasuguse vingumise või vingerdamiseta. Võrokestele on ülakoma praegu justkui lepitusvariant või kompromiss, aga mine sa tea – vast tuleb q kunagi veel tagasi.

Kas om võlssi võro kiilt?
Vaaba Janek ei pea ennast õigeks võrukeseks. „Ma olõ Tal’nan sündünü’-kasunu’ ja mul om mitu sõpra, kiä omma samamuudu pääliinan kasunu. Umavaihõl pruugimi õks võru kiilt, miä om tegeligult mi jaos jo tõnõ kiil ja mi pruugi tuud nii, nigu mi olõmi kuuldunu. A ku inemine kõnõlõs nii nigu timä jaos om tutva, sis kuimuudu saa tuu võlss olla’” Eks ole – kui sidur vajab vahetamist või sein värvimist, siis ei ole keeleteaduslikel pisiasjadel üldse mingit tähendust. Asjust tuleb aru saada, ja niikaua kui erinev keelepruuk arusaamist ei sega, on igaühel vabadus kõnelda just nii, nagu nokk on loodud. Ülemäärane reguleerimine on üks viis elava keele kahjustamiseks.

Janek seletab, kuidas keeli välja suretatakse. Näiteid on teiselt poolt piiri võtta süle ja seljaga. Udmurtidelt, karjalastelt ja teisteltki on küsitud, milleks teie keelt üldse vaja on. Ja vastus on, et polegi ju vaja, kuna kõik asjad saab ju aetud vene keeles. Nimed püsivad, aga keel kaob, sest pole vaja – see tähendab, kui inimesed lasevad ennast mõjutada. „A kuimuudu sa saat küssü’, kas võru kiilt om vaia? Mi või jo peris absurdi kah minnä’, et kaemi kuusi ja kõivõ ja otsustami’, et kõiv om illus puu, a kuusõ võtami maha’. Avitas kõost kül’. Sama ull’ om mõtõlda’, et eesti vai inglüse kiil om küländ hää ja las tuu võru kiil häos. No kiä tuu tohis elusa asja kotsalõ niimuudu küssü’? Mi ei mängi kiilt. Mi elämi tuu keele seen, a mi olõ-õi mõistnu tuud laembalõ tsõõrilõ selges tetä.“

Võro keele uurijal on põhjust rõõmustada kah. „A tuud om mul om hää miil, et võru aktivisti’ ei olõ’ ülearru aoluun ja muusõumin kinni’, a omma’ täämbädse päävä eluga köüdedü’. Mul olõsi’ hää miil, ku harilik egäpäävä võru keele kõnõlõja ei tegele’ võru keele uurmisõ vai propagiirmisega. Ainukõnõ riigli om tuu, et kõnõldas võru kiilt nii pall’u ku võimalik.“

Meie jutuajamise lõpul hakkas Janek muretsema, et mis lugu siit üldse kokku tuleb. Tema jaoks on võro keel niihästi töö kui osa elust. Ja ta ongi võro keelt kasutav tallinlane, kellel on võõrkeelseid sõpru. Siiski paneb Vaaba Janek lõpuks korraliku pirni: „Minnu sekäs sjoo jutu man kõik aig tuu, et mi kõnõlõ võru keelen õnnõ võru keelest. Tuu asemel piässi mi kõnõlõma kortli remondist, massinidõ säädmisest, tita mähkmide vaheldamisest ja muist egäpäävätsist asjust.“

Ja sis kõnõlõski Janek umast massinast, tita mähkmide vaheldamisest ni jalgpallist. Kõnõlõmalda jääs kurgi hind ja tuu, mille Poola maaskit turul nii pallo om. Keele välläkoolõmine tulõki-õi jutus.

 

Autor: UGURI KADRI
Viimati muudetud: 23/10/2025 09:26:33