Valik oktoobrikuu teise poole lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Pool miljonit juuti getosse
85 aastat tagasi, 16. oktoobril 1940, koondasid natsid kõik Varssavis elavad juudid spetsiaalsesse kolme ja poole ruutkilomeetri suurusesse juudi getosse, mis ümbritseti müüriga ja millel puudus ülejäänud Varssaviga vaba läbipääs. Kui getosse sundtoodi ka Varssavi lähikonna juudid, ulatus selle elanike arv mõned ajad 450 000 lähedale. Alates 1942. aasta suvest hakkasid natsid sealt juute viima koonduslaagritesse, lõplikult likvideeriti juudi geto 1943. aasta jaanuaris, selle hooned tehti maatasa. Pole küll täpseid andmeid, aga tõenäoliselt hukkus geto elanikest lõppkokkuvõttes üle poole – nii koonduslaagrites, kohapeal hukatuna kui ka nälga ja haigustesse surnutena.

Terase sünnipäev
17. oktoobrit võib lugeda tööstuses masskasutatava terase auväärseks 170. juubeliks. 170 aastat tagasi, 17. oktoobril 1855, patenteeris Inglise insener ja leiutaja Henry Bessemer omanimelise, terase tootmiseks kasutatava bessemeri meetodi. Kuigi juba varem osati malmist saadud rauda sellele õhku lisades seda puhastada, et selle kvaliteeti tõsta, puudus senini selleks sobiv tööstuslik meetod, mid võimaldaks seda saada massilises koguses sitket terast ning tulemus oli ikka suuresti vaid raud, mitte kvaliteetne puhastatud teras. Bessemer leiutas rauast terase valmistamiseks lihtsa meetodi, hakates suruõhku läbi sularaua suruma, mis viis sellest kiirelt ja mugavalt liigse süsiniku välja, mis andiski terasele sitkuse.

Just bessemeri meetod ja selle masskasutamise algus kogu maailmas 1870. aastatel pani alguse terase masstootmisele, mis omakorda pani aluse terasest esemete masskasutusele võtmisele: vedurid, teraslaevad, teraskonstruktsioonis sillad, tornid jms. Ehk Bessemer pani oma terasetootmise menetluse leiutamisega ühe olulise aluse tööstusrevolutsioonile, mis selle järel sai väga tugevalt hoogu juurde.

45 aastat ajaloolisest visiidist
45 aastat tagasi, 17. oktoobril 1980, tegi Briti kuninganna Elisabeth II visiidi Vatikani, külastades paavst Johannes Paulus II-st. See oli esimene Vatikani (katoliku kiriku) ja Inglismaa sedavõrd kõrgetasemeline kohtumine alates 1529. aastast, mil Inglise kuningas Henry VIII otsustas Rooma paavsti ja katoliku kirikuga suhted lõpetada ning luua Inglismaal iseseisva protestantliku anglikaani kiriku. Lõplikult normaliseerusid Inglismaa ja katoliku kiriku (Vatikani) suhted kaks aastat hiljem 1982, mil paavst tegi vastuvisiidi Inglismaale.

Eks nende suhete normaliseerimise taga olid paljus ka poliitilised otsused – toona oli Külma sõjana tuntud N. Liidu ja läänemaailma poliitiline vastasseis sellises seisus, et N. Liit näis hakkavat murduma ning vastasleeri sees oli mõistlik arendada häid suhteid. Luges ju N. Liit katoliku kirikut ja Vatikani alates 1920.-30. aastatest oma üheks põhivaenlaseks ja vastupidi – poolakast paavst Johannes Paulus II (kodanikunimega Karol Wojtyla) tegi maailmas erakordselt palju kommunistliku punaimpeeriumi lagundamiseks, mille ohvriks oli ju ka tema kodumaa Poola sattunud.

Terrorimõrv pani aluse „vabastajate” hääbumisele
55 aastat tagasi, 17. oktoobril 1970, mõrvasid kommunistliku orientatsiooniga Quebeci Vabastusrinde terroristid Kanada Quebeci provintsi kuberneri Pierre Laporte'i – tema laip leiti ühe auto pagasiruumist. Nädal aega varem, 10. oktoobril, oli Quebeci Vabastusrinde Laporte'i röövinud ning nõudis tema vabastamise eest 23 nn „poliitvangi” – terroriaktide eest kohtu poolt vangi mõistetud Quebeci Vabastusrinde terroristide – vabastamist. Kanada võimud leidsid, et terroristide nõudmisi vähemalt sellisel kujul ei rahuldata ning mitmetel põhjustel ei suutnud eriteenistused korraldada ka Laporte'i kiiret vabastamist. Tõenäoliselt tehti kriis haldamisel valearvestus ning oletati, et neil on veel aega ja „mänguruumi” ja Quebeci Vabastusrinne kiirele mõrvale välja ei lähe, kuid ta siiski seda tegi, mis kustutaski Laporte'i eluküünla.

Quebeci Vabastusrinne (Front de libération du Québec, FLQ) oli 1960. aasta paiku loodud marksistliku suunitlusega terroriorganisatsioon, mis kogus lihtrahva teatud osa hulgas populaarsus seoses oma (näilise) toetusega prantsusekeelse Quebeci eraldumise toetamise pärast. Nagu Iiri Vabariiklik Armee ja baskide organisatsioon ETA, kasutas ka Quebeci Vabastusrinne oma tegevuses terrorismi, kuid erinevalt neist kahest (ja sarnaselt Kurdi Tööparteiga Türgis) oli organisatsioon ülitugevalt läbi imbunud marksistlikust ja kommunistlikust ideoloogiast. On selgusetu, kas ja millisel määral oli see (salaja) toetatud N. Liidu eriteenistuste poolt, kes kasutasid toona ära kõiki vahendeid läänemaailma nõrgendamiseks ja nende maine põhjalaskmiseks. Igatahes pärast Pierre Laporte'i mõrva käis Quebeci Vabastusrinde maine kiirelt alla, kuna enamik Kanada prantsusekeelseid elanikke taunis seesuguse mõrva korraldamist. Järgmisel, 1971. aastal hajus organisatsioon praktiliselt laiali ja lõpetas aktiivse tegevuse (kuigi väikeseid tegevusmärke ilmnes veel 1980. aastatel).

Soomuslaevad aitasid Venemaad võita
170 aastat tagasi, 17. oktoobril 1855 (juuliuse kalendri järgi 5. oktoobril 1855), toimus Krimmi sõjas Mustal merel Kinburni lahing, mis lõppes Inglise-Prantsuse ühisvägede selge võidu ning Venemaa kaotusega. Lahingu käigus pommitas Inglise-Prantsuse ühendlaevastik Dnepri suudmesse vasakkaldale (praegu Ukraina aladel) asunud Venemaa Kinburni rannikukindlustust pärast seda, kui Inglise-Prantsuse maavägi oli kindlustust pika aja jooksul piiranud. Kindlus purustati ja alistus.

Sõja tulemusele (Venemaa kaotusele) see lahing olulist mõju ei avaldanud, kuid läks sõjaajalukku sellega, et selles kasutasid prantslased maailmas esmakordselt moodsaid soomuslaevu. Ehk muude laevade seas olid prantslastel lahingus kolm tollal uudset soomuslaeva ehk nn „ujuvpatareid” – Devastation, Lave ja Tonnante, millel oli erakordselt paksud soomuspardad. Kuigi Vene kindlus sai neile kolmele Prantsuse laevale paljude mürskudega pihta, said need tugeva soomuse tõttu vaid tühiseid kahjustusi ning kolmetunnise vastastikuse tulistamise tulemusena langes hoopiski kindlus, mitte ei purustatud laevu. Devastation sai vastastikuse tulistamise käigus kokku 75 tabamust, Lave ja Tonnante väidetavalt mõlemad üle 60 tabamuse.

Soomuslaevade edukas kasutamine Kinburni lahingus sai muuseas tõukeks, mille tulemusena hakkasid kõik maailma merevägesid omavad riigid – iseäranis aga Inglismaa ja Prantsusmaa – ehitama soomuslaevu. Sama tegi ka USA ning 1862. aastal valmis Unioonil soomuslaev Monitor, mida kohe ka kasutati käimasolevas Ameerika kodusõjas Konföderatsiooni vastu. Tihti on Monitori ja tema kuulsat 1862. aasta duelli Konföderatsiooni laevastiku Virginia vastu peetud maailma esimeseks soomuslaeva kasutamiseks reaalses lahingus, kuigi ta seda tegelikult ei olnud (oli teine kasutamine). Tõsi küll – Kinburni lahingus olid Prantsuse soomuslaevade vastasteks mitte Vene laevad, vaid kaldakindlustus.

Tollastel soomuslaevadel oli küll ka üks oluline puudus – paks ja raske raudsoomus tingis laeva „istumise” sügavas vees, mis soodustas uppumist, iseäranis tormisemate oludega. Nii läks selsamal 1862. aastal põhja näiteks Uniooni valmistatud Monitor. Arvatavasti sai ka Soome lahes 1893. aastal uppunud soomuslaeva Russalka juures saatuslikuks seesama konstruktsioonipuudus.

Koreade ühendamine läks luhta
75 aastat tagasi, 19. oktoobril 1950, lõppes Koreas sõjas kaks päeva kestnud Põhja-Korea pealinna Pyongyangi piiramine, mille tulemusena ÜRO mandaadi saanud USA ja Lõuna-Korea ühisväed linna hõivasid. Selle sündmuse järel võis oletada, et Põhja-Korea on üsna pea sõja kaotanud ning kaks Koread ühendatakse läänelikuks ühtseks Koreaks, kuid nii siiski ei läinud. Selsamal päeval, 19. oktoobril 1950, sekkusid Korea sõtta Põhja-Korea poolel arvukad Hiina väed, kelle vastu jäid USA üksused nõrgaks. Kuigi mõned USA väejuhid (nt Douglas McArthur) kaalusid sõja enda poole kallutamiseks isegi tuumarelva kasutamist, tõmmati USAs sellistele plaanidele siiski pidurit, kartes globaalse tuumasõja vallapäästmist.

Oli ju kommunistliku Puna-Hiina selge liitlane oli N. Liit, kel oli selleks ajaks juba 14 kuud olnud samuti tuumapomm – „tänu” Klaus Fuschsi ja teiste poolsele tuumarelva dokumentatsiooni mahamüümisele N. Liidule. Ning võis ka arvata, et Puna-Hiina armee sisenes Koreasse N. Liidu liidri Stalini kui mitte käsul-palvel, siis tema teadmisel ja vaikival toetusel nagunii. Nii õnnestus Hiina vägedel vallutada juba poolteist kuud hiljem Pyongyang ameeriklastelt tagasi ning lõppkokkuvõttes jäi Korea sõda 1953 viiki – alles jäi endiselt kaks Koread (vaba maailmakorraldusega ja kommunistlik) ning nendevaheliseks eraldusjooneks 38. paralleel. Ja nii on jäänud tänaseni.

Majandusembargo Kuuba suhtes
65 aastat tagasi, 19. oktoobril 1960, kehtestas USA Kuuba suhtes majandusembargo. Selleks ajaks oli lõplikult selgunud, et aasta varem Kuubas võimu haaranud seltskond eesotsas Fidel Castroga on pööranud end kindlalt N. Liidu ja kommunismi suunas ning tõenäoliselt saab Kuubast N. Liidu liitlasriik (mis juhtuski). On tänini osalt segane, kas USA ei näinud Castro ja tema kaaskonna pikemaid sihte enne 1959. aasta riigipööret läbi, magas need lihtsalt maha või pöörasid N. Liidu agendid Castro siiski alles peale võimuhaaramist „omameelseks”.

Tõenäolisim on siiski see esimene variant, st et N. Liidu eriteenistused vedasid USA-d teatud aja „ninapidi” – st Castrol olid siis juba edasised plaanid selged, kuid ta ei öelnud neid meelega välja ja saavutas riigipöörde ajal kogu teatava USA toetuse. Igatahes 1961. aasta kevadeks oli Castro saanud Kuubal võimu juba sedavõrd tugevalt kätte, et USA katse oma varasemat tugevat liitlast ja sõpra (vallutas ju USA Kuuba 1899 Hispaanialt ja andis talle 1902 iseseisvuse) luhtus – aprillis 1961 korraldatud Sigade Lahe dessant nurjus üsnagi selgelt ja Castro jäi võimule. Ei toona ega ka majandusembargo väljakuulutamise ajal ei osanud USA-s aga vast keegi ennustada, et 1962. aastal mängib N. Liit Kuubal välja veel olulisema kaardi – viib sinna oma tuumaraketid, mis oleksid 1962. aasta sügisel peaaegu päästnud valla tuumasõja USA ja N. Liidu vahel.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 23/10/2025 08:51:26