Õpetaja Andres Mäevere ütles, et kiriku 200. tähtpäevaks remonditi hoone kapitaalselt. Foto: Vidrik Võsoberg

Andres Mäevere, EELK Võru Katariina koguduse õpetaja, on homsest 44 teenistusaasta järel konsistooriumi otsusega teenistusest prii. Lõppeval kuul kõneles Harjumaal sündinud ja seal nooruse veetnud mees, kuidas ta Võrru sattus, meenutas lühidalt teenistust ning pajatas, mida head ja ka taunimisväärset on ristiusk maailmas teinud.

Täna tähistab kirikuõpetaja Andres Mäevere 75. sünnipäeva ja homme on tal teenistuses viimane päev. Konsistooriumi otsusega saab temast 26. septembrist õpetaja emeeritus. Kuid veel eeloleval pühapäeval peab ta koos Lõuna-Eesti piiskopi Marko Tiitusega Katariina kirikus piduliku jumalateenistuse, mida tulevad kuulama koguduse liikmed ja endised kolleegid.

Harjumaalt pärit mees ei sattunud usumaailma ei vanemate eeskujul ega olnud tal ka peale põhikooli tõmmet usu poole. Ta läks hoopis merekooli ja selle lõpetamise järel sõitis kalalaeva tüürimehena merd ning õppis samal ajal Tartu ülikoolis (toona TRÜ) majandust, mille kaugõppe teel ka lõpetas.

Merelt tuli viieaastase sõitmise järel ära tulla, sest kõrgkool nõudis töötamist majanduserialal. Ta alustas majanduskarjääri pealinna ühes tarbijate kooperatiivi raualaos.

„Raualaost otsis mu üles tarbijate kooperatiivi Moskva instituudi filiaali ühe osakonna juhataja Kaljo Vester ja kutsus tööle. Juurutasime seal rataskonteinereid ja tegelesime laomajandusega. Seal töötades sattusin esimest korda Võrru. Enne seda tundus Võru olevat paik, kus eelkõige karud elavad, sest Võru oli pealinnast nii-nii kaugel,” meenutas usutletav. Mõistagi ei võinud noor mees toona aimata, et n-ö karude pärusmaana meelde jäänud linnakesest saab ligi viie aasta pärast tema töö- ja elukoht aastakümneteks.

Vahepeal jõudis mees abielluda ja pere kolis elama Pärnusse.

„Töötasin mõnda aega insenerina Pärnu õlletehases, kuid samal ajal hakkasin huvituma teoloogiast. Kui astusin EELK usuteaduste instituuti, leidsin töökoha Pärnu tuletõrjes, sest seal oli õppimiseks soodne töögraafik: ööpäev tööl ja kolm ööpäeva vaba,” rääkis usutletav.

Kui ta oli jõudnud kolmandale kursusele, pöördus instituudi toonane dekaan Ago Viljari, kes oli varem 27 aastat teeninud Vastseliina koguduses, tema poole ja teatas, et tuleb minna Võru kogudust teenima, sest Võru koguduse õpetaja Villu Jürjo oli sattunud pahuksisse kohalike parteitegelastega ja pidi teenistusest lahkuma.

Uus noor õpetaja, kes alustas teenistust 1981. aasta suvel, ütles aastakümneid hiljem, et suhtles Võru parteikomitee ametnikega rahumeelselt ega nahutanud neid avalikult sõnadega.

Nõukogude ajal omad kitsendused
„Nõukogude aeg oli kitsendav, kuigi kirikusse tulemist otseselt enamikul inimestest ei keelatud, ei peetud seda heaks tooniks. Kirikus käimine oli keelatud kommunistliku partei ja kommunistliku noorsooühingu liikmetel,” teab õpetaja.

Keelatud oli noortega usuteemadel suhtlemine väljaspool kirikut toimunud avalikel üritustel. Kui siitilmast lahkunu lähedased soovisid kirikuõpetajat lahkunut ära saatma, tuli õpetajal luba taotleda. Mäevere sõnul üldjuhul kiriklikku matust ei keelatud ja ta ei pidanud selleks lubagi taotlema.

Omalaadne olukord on läbi aastakümnete olnud ka vaimuliku kirjandusega. „Kui esimese vabariigiaja lõpus hakkas vaimulikku kirjandust üle jääma, siis nõukogude ajal muutus vaimulik kirjandus nii defitsiitseks, et seda paljundati trükkides läbi kopeerpaberi, nüüdseks on seda kirjandust jälle kuhjuma hakanud,” kõneles ta.

Nõukogude ajal oli ka ristimisi ja leeris käimisi mõnel aastal rohkem, teisel napimalt, kuid taasiseseisvumise esimestel aastatel kasvas nende arv märgatavalt. Nüüdseks on neid Võru koguduses taas tunduvalt vähem.

Siinset kogudust teenides lõpetas Mäevere ka teoloogina Usuteaduste Instituudi.

Samal ajal Võru kogudusega tuli tal hakata teenima ka Petseri kogudust. „Ma ei ole seal viis aastat käinud, esmalt tuli vahele koroona, siis tungis Venemaa Ukrainasse ja ida poole polnud arukas kippuda. Eestlastest koguduse liikmeid oli juba viis aastat tagasi napilt, põhiliselt olid koguduses ingerisoomlaste järeltulijad,” rääkis ta.

Petseri kogudus jagunes nõukogude ajal juriidiliselt kaheks, üks on registreeritud Eestis, teine osa Vene poolel. Jumalateenistustel käisid mõlemad pooled Petseri luteri kirikus. Nüüdseks on EELK Petseri Peetri kogudusel 30 liiget, neist enam-vähem pooled Eestis, pooled Venemaal.

Võru kogudusel on praegu 95 annetajaliiget. Õpetaja sõnul on paljud ustavad liikmed juba igavikku lahkunud ja kahjuks ei ole suurel osal keskealistest ja nooremast põlvkonnast kiriku poole tõmmet tekkinud. Populaarseim raamat ei ole paljudes kodudes enam Piibel, mõnedes hoopis horoskoop, kuna nende lugejad usuvad nõidu, tähti, endeid ja ettekuulutusi, mitte Jumalat.

Mäevere palju lugenud inimesena ei eita, et kristlased on ülima Jumala armastuse käsu vastu ka paljus eksinud: „Vaatamata sellele on kristlaste osa kõiges maailma kurjuses siiski suhteliselt väike. Sõdasid on peetud ja peetakse põhimõtete, võimu ja maise vara pärast. Kui palju inimesi on hukkunud ja hukkub, et üks elaks nagu Kröösus ja teisele jääb vaese Laatsaruse osa.

Kristlased on siiski rohkem läbi ajaloo head teinud: nad rajasid hospidale ja hoolitsesid hättasattunute ees. Kloostrid toimisid mingi aja kultuurikeskustena, kuna neis säilitati, kopeeriti ja kirjutati kirjavara. Kirikul on suur osa kultuuris ja hariduses, inimese suunamises headuse, õigluse ja armastuse poole.”

Õpetaja sõnul on mõlemad testamendid, nii vana kui ka uus, võrdselt usu algallikateks.

Vana Testament on karmi, uus leebema sisuga
Paljudel asjadel siin ilmas on kaks poolt ja ka ristiusul on olnud kauges minevikus taunimisväärsem pool. Mäevere tõi viimase kohta kaks näidet: inkvisitsiooni ja sunniviisilise ristiusustamise.

„1230ndatel algas inkvisitsioon, mis 400 aasta jooksul hukkas julmalt enam kui 150 000 inimest, need, keda inkvisiitorid pidasid nõidadeks ja hereetikuteks. Kahjuks pidas luterlik kirik enam kui 200 aastat tagasi nõiajahti ka Eestis, sest kirikuisad olid veendunud, et nõiad tuleb hävitada. Kirik leidis, et kuigi nad hävitavad inimese ihu, võib tema hing pääseda. Inkvisitsiooni aastasadadel ei võinud elus kindel olla ei ülik ega kerjus,” rääkis Mäevere, kelle sõnul on võim alati ohtlik, kui seda ebaõiglaselt ja meelevaldselt kasutada.

Vana Testament on ühelt poolt karmi sisuga, kus nõutakse absoluutset kuuletumist ja kui keegi seda ei tee, saab karistuseks olla tema surm. Olgu näiteks 149. psalm, mida võiks lugeda sunniviisilisele ristiusustamisele loa andmisena.

„Olgu nende huulil kiituslaulud jumalale,
käes kaheteraline mõõk,
et maksta kätte rahvastele,
karistada rahvahõime,
et panna nende kuningad ahelaisse,
nende ülikud rauda.”

Õpetaja märkis, et nii islamis kui ka ristiusus kehtib põhimõte, et kõik hea saab osaks eelkõige vaid neile, kes kuuluvad usklike kogukonda. Vana Testament ütleb väga selgelt, et kõiki teisi võib tabada Jumala viha. Ta lisas, et teisalt leidub Vanas Testamendis ka palju kaunist, õpetlikku ja ülevat.

Uus Testament on siiski leebem. Siin on kästud isegi oma vaenlast armastada ja talle head teha. Kogu usu sõnum on kokku võetud lausetes: „Armasta Jumalat kogu südamest, mõttest ja meelest ja armasta ligemest nagu iseennast. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse.”

Uuest Testamendist saab õpetuste kõrval lugeda sedagi, et sa ei ole kunagi selles maailmas üksi, et sinuga on alati Jumala arm ja hool ja tema taevased inglid.

„Kui inimesed peaksid neistki põhimõtetest kinni, võiks maailm teistmoodi välja näha ning paljud probleemid, nagu sõjad, ülekohtud, vanglad, oleksid olemata,” sõnas Mäevere.

Kirikuõpetajatel on kuulaja roll
„Kirikust saavad inimesed siiani hingele tuge. Luteri kirikus ei ole küll pihile tulijaid nii palju, kui neid on katoliku kirikus, kuid õpetajad kuulavad kõik jutulesoovijad ära, julgustavad rääkijat ja võimalusel nõustavad,” kõneles õpetaja, kelle teada on kõikide koguduste õpetajad avatud kaasinimeste murede kuulamisele.

Ta tunnistas, et Võru koguduses on tema teenimise ajal olnud enam neid liikmeid, kes on soovinud vaid ärakuulamist.

Kuigi rääkija paneb poole oma murest õpetaja õlgadele, nõuab probleemi lahendus igalt inimeselt ka omapoolseid tegusid ja soovi muutusi teha. Paraku ei ole mitte kõik ise panustamiseks alati valmis, oodatakse, et Jumal probleemid lahendaks.

Õpetaja sõnul on uskumisel oluline seegi, et uskuja ei ole siin maailmas üksi, temaga on nii Jumala arm kui ka inglid.

„Kes otsib usulisi ja vaimseid väärtusi, saab tulla kiriku juurde, kus on võimalus ühises osaduses olla. Üksik viljakõrs põllul võib tugevas tuules kergesti murduda, kuid ühises osaduses jääb enamik ka tugeva tuule käes püsima,” rääkis usutletav.

Koos Petseri luteri kirikus peetud teenistustega on homsest juba õpetaja emeeritus Andres Mäevere pidanud 3000 teenistust. Kuid tema ellu on mahtunud ka osalemine nii Eesti Kongressil kui ka Võru linnavolikogu töös, korra koguni esimehena.

„Emerituuri siirdumine ei tähenda mulle kaugeltki tööde ja tegemiste lõppu. Loodan, et jääb rohkem aega süveneda uuringutesse ja kirjatöödesse, mis on olnud plaanis teoloogia valdkonnas, ja jõudumööda praostkonda teenimises aidata, kui abi vajatakse. Olen kogunud aastakümneid raamatuid, postkaarte, hiinlaste primitiivrahasid ja amulette, millega jätkan,” rääkis ta.

Mäevere sõnul on oktoober ilmselt veel ameti üleandmise aeg ja ta jääb Võrru, kuid kevadest läheb elama oma Rõuge vallas asuvasse Valgjärve tallu, kus ei ole ehitustööd kaugeltki lõppenud, need nõuavad aega ja pühendumust.

Lõpetuseks tänab õpetaja kõiki Võru Katariina koguduse liikmeid, kes on aidanud tal seda pikka teed käia: „Armu ja rahu kõikidele, usku, lootust ja armastust igaühe südamesse ja kodusse.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 25/09/2025 09:07:05