Georg Otsa mälestusõhtu „Mõtte otsimine“ korraldasid ja ka avasid mõisa omanikest abielupaar Arvo ja Aiki Haug. Foto: Heimar Lenk

Mitte riiklikult. Ei! Et eestlaste suurima laulja ja muusikategelase rikas, kuid lühike elutee meil meelest ei läheks, selle eest seisis jälle hea abielupaar Arvo ja Aiki Haug. Eramuuseumi saali Peningi mõisas kutsuti hulk Georg Otsa (21. märts 1920 – 5. september 1975) talendi austajaid. Et tähistada mälestuspäeva, mil maestro lahkumisest möödus 50 aastat. Tulid need, kes suurmeest hästi mäletavad, need, kel on olnud au temaga koos töötada, aga ka need nooremad, kes lauljat kunagi laval näinud ei ole, kuid tema loomingut palavalt armastavad. Mälestusõhtu lähtus Otsa enda loomingulisest kreedost „Mõtte otsimine“.

Loomevaimust tulvil publik
Sellist saali kohtad harva. Stiilsetel toolidel istus elav ajalugu, osa eestlaste kultuuriloost koos nende kunsti praeguste jätkajatega. Primadonna Anu Kaal, laulja ja näitleja Voldemar Kuslap, priimabaleriin Tiiu Randviir, Estonia kauaaegne peanäitejuht Arne Mikk, kultuuritegelane Eduard Klas, muusikapedagoog Hanna Renter, Türnpu meeskoori dirigendid Ene ja Tõnu Kangron, Estonia teatri kostümeerija Ülle Kogerman, ooperilaulja Triin Ella, bariton Rene Soom, bass Priit Volmer, kirjanik ja raamatu „Saaremaa valss“ autor Kulle Raig, keraamik Irja Kändler, telerežissöör Toomas Lepp, meelelahutaja Artur Raidmets ja mitmed teised tuntud kultuuritegelased ning estoonlased. Lisaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Teatri- ja Muusikamuuseumi esindajad. Kohal olid Georg Otsa tütred Ülle Malken ja Mariann Randmaa oma tütardega.

Kuulati Otsa laule nii suurelt ekraanilt kui noorte estoonlaste esituses. Vaadati Hannula ja Toomas Lepa filmi „Georg Ots, hetked Võsul”. Vahetati muljeid laulja loomingu kohta ning jagati hellusega vanu mälestusi.

Estonia kauaaegne peanäitejuht Arne Mikk: „Otsa elutahe viimase hetkeni oli uskumatu. Ta ei kaevelnud kunagi. See tuleb välja ka videolõigust, millel jäädvustatud „Mustlasparuni“ Pali Raczi laul. See on Otsa viimane avalik esinemine 1975. aasta veebruaris. Tal olid mustad prillid ees, tal polnud enam ühte silma ja ta oli 17 aastat oma parimast loomeeast elanud ühe neeruga. Kas keegi suudab reaalselt ette kujutada? Ja ta laulab, et ma olen kõike näinud oma elus, aga nüüd on möödas kõik. Nii see läks! Ükskõik kes noortest hakkab seda laulma, see on ilus viis, opereti laul, aga see teine plaan, see mõte, mille Georg oma viimases esinemises pani selle laulu sisse, nagu reekviemi sisse, jääb teistel puudu. Otsal kõlab see laul hoopis teisel tasemel. Elu läheb edasi.”

Estoonlane Eduard Klas: „Rohelise maja ees, kus me Georgi tütre Üllega koos mängisime, oli liivakast. Minu ema Reny Klas-Glass käis meid seal vaatamas. Enne seda minu emake tegi frisuuri, uhke soengu, värvis oma ripsmed ära, tegi huuled punaseks, pani nina peale puudrit. Tuli siis hoovi peale välja ja jäi istuma liivakasti pingi peale. Lootuses, et ehk Georg tuleb tütart vaatama. Ja oh imet, ta tuligi, kolmandal päeval. Siis hakkasid nad omavahel rääkima. Ja tegid seda prantsuse keeles.”

Otsast kirjutatakse ülivõrdes
Estonia teatri kauaaegne inspitsient ning Otsa heliplaatide restauraator Jüri Kruus on kirjutanud: „1959. aasta novembris kutsuti Georg Mister X-i rolli laulma. Seda esitati suures spordipalees, kus kahe päeva jooksul käis vaatamas kokku 30 000 inimest. Publikut sõitis kokku üle terve Nõukogude Liidu ning ehkki kassad avati alles keskpäeval, võeti kohad piletijärjekordades sisse juba hommikul kell 7. Georg tuli lavale, aga tal ei olnud võimalik laulu alustada, ovatsioonid ja elagu-hüüded lämmatasid ta hääle täielikult. See oli midagi uskumatut! Läks aega, enne kui inimesed rahunesid ja ta võis alustada. Aga kui siis jõudis kätte kulminatsioon ja ta hakkas laulma Mister X-i aariat, tõusis sõnulseletamatu ovatsioonitorm, ei, mitte torm, vaid orkaan ...“

Metsosopran Urve Tauts, Otsa partner muusikalis „Colas Breugnon”: „Georg oli laval elurõõmus ja natuke üleannetu – krutskivend, kelle peale polnud võimalik solvuda. Meenub Miljutini operett „Rahutu õnn”, peaosades Ots ja Meta Kodanipork. Tegevus hargnes Siberi teemajas. Aga meil elas teatri valvelauas kõversaba-kass. Saba oli tõesti kõver, ma ei tea, kuhu vahele jäänud. Georg tuli ja võttis ta kaenlasse. Viis ilmselt oma garderoobi. Ja lasi siis keset etendust lavale lahti. No eks seal teemajas võis kass olla ka!”

Georgi tütar Ülle Malken: „Isaga oli tore vallatusi teha, juttu ajada, jalutamas käia. Ükskord sügisel tegi ta mulle vahtralehtedest seeliku. Lihtsalt niimoodi sealsamas pargis. Ma ei tea, kuidas ta seal ühe lehe teise külge põimis. Nii me jalutasime ja minul oli seljas isa tehtud vahtralehtedest seelik.”

Georg Ots ise on öelnud, et tõeline kunst on see, kui publik elab läbi samu tundeid kui artist laval. „Õnnistatud on see hetk, mil saali laskub haudvaikus ja mil näitleja tajub, et publik hingab samas rütmis laval toimuvaga.“

Estonia teatri kauaaegne peadirigent Eri Klas kirjutas: „Mis puudutab „Othellot“, siis kõige vapustavam minu jaoks on Jago monoloog ehk selle lõpp: „Ja siis ... ja siis on surm ja tühjus!“ Ta ütles seda nii, et sa jäid seda värisedes kuulama. Sõnum on see, mis teeb kunstniku kunstnikuks. On ta siis lauldud või sõnastatud, aga tal on midagi öelda”.

Eestlaste au sai päästetud
Selle päästsid arst ja poliitik Arvo Haug koos estoonlasest abikaasa Aikiga. Arvo asutas Peningi mõisa lossi laulva revolutsiooni teemalise näitusesaali „Ikkest lahti“ ja Aiki Georg Otsa püsinäituse. Viimast võib vabalt lugeda kuulsa laulja muuseumiks. Niivõrd rikkana see vaatajale mõjub. Seega saab küsijatele uhkusega vastata, et Otsa muuseum on meil siiski olemas. Mis sest, et riik pole tahtnud seda teha. Mis sest, et Otsa lahkumise aastapäeval ükski peavoolumeedia paberleht Otsale pühendatud artiklit ei avaldanud. Isegi Sirp, kes end kultuurileheks nimetab ja just täpselt lahkumispäeval, 5. septembril ka ilmus, ei pühendanud Otsale ühtegi rida. Eesti Keele Instituut nimetab kultuurrahvaks neid, kellel on järjepidev ajalugu. Meie püüame oma lähiajaloost mõningaid lehekülgi maha vaikida. Kahjuks. Ei tea miks?

Aiki Haug on nimetanud Peningi mõisas Otsa mälestusnäituse avamist oma elu ajalooliseks päevaks, mil ta sai ellu viia ammuse unistuse. Ta nimetas neid kolme aastat, kui sai olla koos Georg otsaga Estonia laval, unustamatuteks.

Mõni aeg tagasi minu „Kuldrandevuu“ raadiosaatele antud intervjuus ütles Aiki, et Georg Ots oli „jumaliku puudutusega“. „Temal oli see miski, mida ei saa kunstlikult luua ega raha eest osta. Ta laulis erinevat repertuaari, aga ta suutis panna sinna sisse niisuguse sõnumi, et inimesed jäid kuulama. Meenub, et kui olin umbes viieaastane, sõitsime isaga talvisel päeval Keilasse. Sadas laia lund ja me olime jõudnud väljakule, kus posti otsas oli valjuhääldi, millest kostis ilus laul. Isa seisis nagu lummatult ja ütles: „Kuula, see on Georg Ots!“ Seal lumesajus kuulsin ma esimest korda tema maagilist häält – ja see on mul kõrvus siiani.“

Georg Otsa mälestussaadet saab kuulata Kaguraadios laupäeval kell 10 ja kordusena samal päeval kell 17.

 

Autor: HEIMAR LENK, maestro talendi austaja
Viimati muudetud: 18/09/2025 07:49:07