Foto: Mari-Anne Leht

Alla viie tuhande elanikuga piirilinnas Valkas on lõunanaabrite oma keti toidupoed ja suur alkoholipood, mille ülirikkalik valik jätab kagunurga poekesed kaugele maha. Enamik teenindajatest, kellega sel päeval Valkas kokku puutusime, sai eesti keelest aru ja mitmed vastasid eesti keeles. Kohvikus Walk tuuakse eestlastest einestajate lauale eestikeelne menüükaart.

„Hakkan nii poole tunni pärast Valka sõitma, äkki soovid kaasa tulla,” teatas hea tuttav Riina läinud laupäeva hommikupoole ajal, kui hakkasin linnaminekuks sättima, et Võrus toidutänavat uudistada.

Hetkega otsustasin Valka kasuks, sest mulle ootamatud olukorrad meeldivad ja Valka on nagu veidi noorpõlve linn ka: tihti kõndisin Valgast üle oja sealsesse kondiitritoodete poodi, kus olid juba nõukogude ajal maitsvad saiakesed ja koogid. Oma osa on sellelgi, et Lätis on toiduained odavamad, käibemaks on seal endiselt 21%.

Nüüd Valkas enam eraldi kondiitritoodete poodi ei ole, nende maitsvaid saiakesi, kooke ja pekipirukaid saab osta top!-keti poest. See on Läti oma 216 poega kett ja mõistagi asub igas arvestatava elanike arvuga kohas, isegi ligi 800 elanikuga Apes, ning loomulikult on top!-pood enam kui 4500 elanikuga Valkas. Piirilinna kohta, kus järjest enam käib ostjaid Valgamaalt ja mujalt Eestist, on Valka top!-pood pisikeseks jäänud. Ei võinud ju lätlased ette näha, et meil on oravate juhitava valitsuse jõukohaseim töö hindade tõstmine, mille tagajärjel need, kellel võimalus, teevad juba igapäevaostudki väljaspool Eestit.

Muidugi meenub Valka top!-poodi külastades alati aeg, mil samade seinte vahel sai mõnikord suppi söödud, sest siin oli nõukogude ajal söökla.

Top!-keti poodide erinevus teistest kauplustest on seegi, et lihatoodete letis lõikab müüja suitsuliha ja vorsti just nii palju, kui soovid. Saiakesi ja pekipirukaid saad ise valida, nii nagu meiegi poodides.

Pekipirukateta tulen Lätist siis tagasi, kui nad on juba ära ostetud. Lätlased ei ole neile tunamullu sügisest sentigi otsa pannud, tükk maksis endiselt 39 senti. Kui Valkas top!-poes on osa pekipirukatest kümne kaupa pakitud, siis Apes saavad ostjad nende valmistamist oma silmaga näha.

Ostsin kaks kotitäit pirukaid, hea sügavkülmikust praeahju pista. Pühapäeval tegin tule pliidi alla ja panin paar pirukat praeahju. Maitsesid sama hästi kui soojana poest ostetudki.

Kolmas asi, mida top!-poest alati ostan, on nende tikud. Harva, kui mõni neist tuld tõmmates pooleks läheb. Kümne topsiga pakike maksab 40 senti.

Neljas on leib. Seekord oli rukkileib juba ostetud, magushaput leiba veel jagus.

Valka Mego kui väike kaubamaja
Cheddari juustu top!-is oli, kuid mitte oranžikat, seega jäi mu lootus suuremale, Mego poele, mis on rikkalikuma kaubavalikuga: leivast-piimast-vorstist esmaste tööstuskaupadeni. Põhipoe ruumi ees on eraldi lihatoodete lett ning lemmikloomade kauba ja kosmeetikatoodete boksid. Hoone ühes otsas on Võruski teada Pepco pood, teises kõrge katusealune majapidamises vajalike igat liiki kaupade tarvis.

Mego jätab väikese kaubamaja mulje, ainus, mida seal vist ei ole või meie ei ole siiani leidnud, on mööbel. Internetiavarustest leidsin, et Mego keti poode on Lätis 90.

Ei meenu, kas nõukogude ajal laius Mego alal hooneta maapind või seisis seal mõni maja, kuid kümmekond aastat tagasi oli selles kohas tagasihoidlik toidu- ja kangete jookide pood. Siis oli ostjate seas hinnatud suur viina- ja kuivainete pood Valga-Valka piiripunkti hoones, kus juba mõnda aega on vaikus.

Vahetult enne jaanipäeva käisin viimati Valkas, ka Megos, siis seisis selle ees rohkem Eesti numbrimärgiga autosid kui Läti omi.

Laupäeval oli aeg hilisem ja parklas vähem autosid, kuid poes oli eesti keel sama tavaline kui Võrus Selveris. Müüjad Mego põhipoe ja bokside kassas saavad eesti keelest aru ja mõned isegi vastavad eesti keeles.

Megost ostsin kaks pakki Cheddari juustu. Gotina komme oli siin ka, neid, mida valmistatakse Skriverus, väikeses kohas Riiast Ogre suunas. Praegu on mul lehmakommidest paus nagu ka lõunanaabrite köömnesõirast.

Riina viis mu kesklinnas asuvasse Fix Price’i, mida ta kutsub odavate kaupade poeks. Nii selle asukoht kui ka kauba valik oli üllatus. Millise muudatuse on see ruum läbi teinud! Üle 30 aasta on möödas, kui siin viimati söömas käisin, sest nõukogude ajal asus selles punastest tellistest maja teisel korrusel korralik restoran, kus sai vahetevahel teiselt poolt Koreli oja lõunale tuldud.
Fix Price’i nooremapoolse müüjaga pidasime lühikese vestluse ruumi lähimineviku üle maha eesti keeles.

Mida kõike vajalikku küll selles poekeses, mis võtab enda alla väiksema pinna kui ammune restoran, saab osta: rosinaid, küpsiseid, barankasid, nipet-näpet vannitoa tarbeks, WC-paberi rulle, käterätikuid jne. Ostsin paki rosinaid. Üllatav, sest 400-grammine pakk maksis koos käibemaksuga 1.80 euro ringis. Veelgi üllatavam oli päritolumaa: Iraan. Ei tasu nüüd vinguma hakata, et kuidas võib Venemaad toetava riigi tooteid osta. Hiina ju ka on Venemaa sõber ja tihti satuvad meie ostukorvi Hiinas valmistatud tooted. Ostsin Hiinas tehtud köögikäterätikuid, kolme hind alla pooleteise euro. Näis, kui mitu pesu need vastu peavad.

Teine pood, kuhu sattusin esimest korda, oli suur alkopood, tabava nimega Super Alko. Ei meenu, kas nõukaajal oli selles kohas mõni väike maja või lage plats.

Kraadiga jookide paradiisis eestlaste ülekaal
Kui eelmainitud poodides on pikemas seinas olev riiul täidetud veini-, likööri- ja viinapudelitega, siis Super Alko võttis esmase külastaja pudelite rohkusega liialdamata sõnatuks.

Hoone sisemus on kõrge ja kohati pimedavõitu. Nime valikuga on omanikud sada protsenti märki tabanud. Uudistamisele kulus ikka tubli pool tundi ja siiski jäi osa kaubariiuleid nägemata.

Kui satud küllusliku kaubavalikuga poodi, on kaks võimalust: osta palju või mitte midagi. Et olin juba top!-ist soetanud pudeli Hispaania veini, mis oli kaks-kolm eurot odavam kui Võru poodides, lahkusin alkoparadiisist ostuta.

Kuid kraadiga jookide paradiis on Super Alko igatahes. Vaid paar näidet. Kõik teavad sakslaste ürdilikööri Jägermeister, rohekas klaasist pudelis ja rohelise sildiga. Esmakordselt nägime aga oranži sildiga Jägermeistri pudeleid. Kui rohelise sildiga liitrine Jägermeister oli kaks eurot odavam kui Võru Maximas soodushinnaga müüdav ehk 20 eurot, siis oranži sildiga liitrine ja apelsinimaitseline ürdilikööripudel maksis 35 eurot.

Teada-tuntud Riia palsamite vahel sai valida: klassikaline, mustsõstra- jt. Klassikalise palsami 700-grammine pudel maksis pea 16 eurot. Ei ole ju kallis rohuna kasutatava joogi kohta.

Et oli laupäev, jagus poodi ostjaid, kellest enamik kõneles eesti keelt, läti keelt kuulsime napilt.

Alkoparadiisi vastas seisab valge maja, kus taasiseseisvumise järel tegutseb mingist ajast kohvik Walk. Vist ainus söögikoht selles armas väikelinnas. Käisin seal korra ka mullu. Kõik oli sama: neli-viis kahest lauda ja paar lauda suurema seltskonna tarvis. Olulise uuendusena toodi meile eestikeelne menüükaart, mis kinnitab, et eestlased on siin sagedased külalised. Nii oli see ka laupäeva pärastlõunal.

Korralik kanafilee lisanditega, pudel vett ja jäätis, kokku 19 eurot. Ei löönud hinge kinni, lisaks oli praad väga maitsev.

Riina on kord kvartalis ikka sõidu Valka ette võtnud – seda nii vahelduse, osa kaupade odavama hinna ja vaid Läti poodides müüdavate toodete ostmise eesmärgil.

Toidutänav jäi mul uudistamata, kuid Valkas veedetud tunnid pakkusid rohkem mitmekesiseid elamusi.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/08/2025 08:42:27