Kui tahame riigina ja rahvusena püsima jääda, vajab Eesti riik uut arengulugu, mis peab algama inimesest ja elust, see tähendab õppest, haridusest ning koos meie rahvusest pärinevate haritud ja tarkade juhtidega parimate lahenduste leidmisest inimeste elukvaliteedi parandamiseks. Seda Eesti riigi asukohale ja rahvuslikule omapärale sobiva ettevõtluse ja maaelu arendamise ning rahvuskultuuri prioriteediks seadmisega.

Aga see eeldab koolivõrgu kui senise probleemisõlme lahti harutamist ja uuesti punumist ehk sellise koolivõrgu loomist, kus prioriteetideks on õpilaste loovuse ja mõtlemisvõime arendamine, mitte AI (tehisintellekt – toim) üle tähtsustamine. Kui tahame tarka ja arukat rahvast, siis ainult tehisaruga me seda kahjuks mitte kunagi ei saavuta. Mitmed Eestis läbiviidud uuringud näitavad, et isegi meie ülikoolide esimeste kursuste tudengitel puudub elementaarne eestikeelse teksti lugemis- ja kirjutamisoskus. Tõsi, tähed veeritakse kokku, aga tekstis avaldatu mõttest aru ei saada. Seda kinnitavad ka ministeeriumitest ja ametiasutustest tulnud kirjad, kus isegi juristid ei suuda sageli teksti lahti arutada. Ja nüüd küsin: „Kust tulevad meie juhtivametnikud, õpetajad, õigusemõistjad jne, kui kooli lähevad õpetajateks inimesed, kellele isegi eesti keeles lugemine ja sellest arusaamine valmistab raskusi?“

Mitte ükski ühiskond ei saa areneda kiiremini …
… kui selle haritud inimeste mõistmisvõime.

Eestis räägitakse sageli haridusest, kuid mõeldakse koolikohustust. Õppimisest kõneldes peetakse silmas koolis viibimist ja teadmiste omandamist, kuid jääb tähelepanuta, et ei õpe, õppimine ega haridus piirdu teadmiste kogumise ning hindamisega.

Meie ühiskonna vastutus peab olema eelkõige see, et meil kasvaksid mõtlemisvõimelised, vastutavad ja loovad inimesed, kes oskavad hoida seda, mida ei tohi hävitada, ja muuta seda, mida enam taluda ei või.

Kahjuks meil ei saada aru, et haridus on inimese ja ühiskonna elujõulisuse eeltingimus. Ei saada aru, et see, kes ei mõista hariduse tähendust, ei tohiks seda valitseda ega määratleda. Probleemide lahendamiseks moodustatakse komisjone, mis reeglina ei koosne valdkonda hästi tundvatest ekspertidest, vaid kas ministeeriumi või mõne ametkonna inimestest. Suhtun sellistesse komisjonidesse skeptiliselt, kuna nende moodustamine ei ole reeglina mõeldud probleemi lahendamiseks, vaid nende komisjonide varjatud eesmärgiks on sageli vastutuse hajutamine, otsustamise pikendamine, tegutsemisest mulje jätmine ning mis ehk kõige olulisem: oma positsiooni ja privileegide kaitsmine.

Minu jaoks on juba pikemat aega probleemiks olnud, et:

1. riigiasutustes ja ametites töötavad ametnikud ei ole kohustatud aru andma, kas nad mõistavad hariduse olemust ja kas nad omavad antud ametis töötamiseks vajalikku pädevust.

2. ülikoolid ei nõua enam filosoofilist ja metodoloogilist kompetentsust. Bakalaureuse ja magistritööde retsenseerimisel olen mõnegi bakatöö taset võrrelnud Võru tööstustehnikumi II või äärmisel juhul III kursuse kodutööga ja magistritööd sama tehnikumi diplomitööga. Küll aga olen meedia vahendusel teada saanud, kui madalale tasemele on langenud kasvõi eesti keele oskus ja et isegi magistritööd võib teha ka AI. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et rahvusvaheliselt tunnustatud innovatsiooniliider Mo Gawdat on öelnud: „Me seisame millegi suure äärel, mis võib tähendada külluslikku tulevikku või viia meid katastroofini”, aga ka seda, et „AI võib muuta meid oluliselt õnnelikumaks või hoopis üksildasemaks. Kõik sõltub sellest, kuidas me seda arendame ja kasutame.”

3. paljude õpetajate puhul ei saa ma aru, milliste teadmiste põhjal nad on omandanud õpetaja kutse. Volitatud mehaanikainsenerina ja Põlva Inseneride Liidu liikmena olen rõõmu tundnud sellest, et leidub õpilasi, kes suudavad siiski iseseisvalt tegeleda reaalainetes täiendavate teadmiste omandamisega.

4. võib-olla olen vanamoodne, kuid hindamissüsteem peab teadmiste omandamisel õpilasi motiveerima. Praegune hindamissüsteem seda ei tee, pigem loob võimalused teadmiste mitteomandamiseks. Enam pole olulised lugemisoskus ega liitmise-lahutamise ja ammugi mitte kuni sajani peast arvutamise oskus. Loovusest ja kirjatehnikast pole mõtet rääkidagi.

5. olen arvamisel, et PISA, e-tasemetööd ja eksamid hindavad „mäletamist“, mitte arusaamist ega omandatu kasutamisvõimet.

6. ajakirjandust õppinuna olen seda meelt, et tänapäevane meedia ei aita mõtestada teadmiste tähendust ega ühiskondlikke protsesse, pigem püüab meedia luua õpilastes illusioone, et õppida polegi vaja, küll IT ja AI asendavad teadmiste omandamist. Töö- või valdkonna alaste kogemuste vajalikkusest tänases Eestis ei räägita.

7. haridusartiklid taanduvad edetabelitele, mitte haridusnähtuse olemuse käsitlusele. Kahjuks hariduse ja kultuuri seostest ei kajastata meedias üldse midagi. Ei saada aru, et haridus on rahvusliku kultuuri üks osa.

8. poliitiline otsustamine toimub ilma, et otsustajatel oleks isiksuslik ja ametialane valmidus haridusküsimustes tegutsemiseks.

9. hääled valimistel ei anna automaatselt kompetentsi, vaid toovad sageli otsustama inimesed, kes ei tee vahet andmetel ja teadmistel ning juhtide, ametnike ja meedia puhul ei tee vahet ka, mis on küsitlus, uuring ja analüüs.

Olen paarikümne aasta jooksul päris palju kogenud teaduse, hariduse ja kultuuri omavahelisest seotust ning saan väita, et ühtki neist ei ole võimalik edendada ja kaasajastada ilma kaht ülejäänut samal ajal süsteemselt käsitlemata.

Mida on vaja olukorra parandamiseks?
Kogemustele tuginedes pean oluliseks, et vaja on:

1. tarkust, et mõista, kuidas praegune olukord kujunes. Selleks oleks vaja avalikku ekspertide kogu, mis kujuneb ühiskondlikult legitiimseks nii mõtte kui väärtusliku sisuga.

2. oskust, et arusaadavalt sõnastada nähtuste ja põhjuste süsteem. Vaja oleks kultuurilise šoki või moraalse raputuse mõõtu avalikku sõnavõttu, mis ei palu luba, vaid esitab nõudmise – koos põhjenduste ja lahendusvariantidega.

3. julgust, et need põhjused avalikustada ja algatada tegelik pööre.

4. ühendusvõimet ehk tahet ja suutlikkust kutsuda mõtlejaid, loovaid ja vastutustundlikke inimesi kokku, et ehitada üles uus hariduselu korraldamise ja otsuste tegemise alus.

Julgen arvata, et need punktid ei huvita tänases Eestise nam kedagi, seda enam, et valitsus, mõned poliitikud ja peavoolumeedia on aastate jooksul teinud päris korraliku ajupesu, mille põhjal saab teha järelduse, et Eestimaal ei vajata isepäiseid ja mõtlemiskultuuri omavaid inimesi, eriti selliseid, kes julgevad kus iganes oma seisukohti põhjendada ja kaitsta.

 

Autor: JÜRI VARIK, vaba mees metsast
Viimati muudetud: 07/08/2025 09:18:12