Valik augusti alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Eesti laevad sunniti punase lipu all koju
85 aastat tagasi, 1. augustil 1940, andis Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu lipu all sõitvatele laevadele korralduse heisata N. Liidu lipp ning pöörduda uue lipu lehvides viivitamatult kodusadamasse. Eesti 495 laevast tegi seda 356, ülejäänud laevad leidsid olevat targema randuda kusagil mujal maailmas riikides, mis ei tunnistanud Eesti ebaseaduslikku okupeerimist, annekteerimist ja inkorporeerimist N. Liitu.

Huvitav on märkida, et N. Liit tegi seda kiirustades viis päeva varem, kui Eesti ametlikult N. Liiduga liideti, mis teatavasti toimus liidu Ülemnõukogu istungil 6. augustil 1940. Tõenäoliselt oli põhjuseks lähenev sõjategevus – prantslaste sedavõrd kiire alistumine Saksamaale juunis 1940 andis N. Liidu juhtkonnale selgelt mõista, et tema kord sõtta astuda (loe: rünnata Saksamaad) on kohe „ukse ees” ning sõjategevuses oli vaja hulganisti igasuguseid abilaevu, mida sai transpordilaevadena kasutada, kuid neid tuli vast eelnevalt seadistada. Paljusid Eesti laevu selline saatus ees ootaski, kuigi sõda algas mitte Stalini suurrünnakuga Saksamaale, vaid Saksamaa ennetava suurrünnakuga N. Liidule 22. juunil 1941 ehk hinnanguliselt kaks nädalat enne Stalini poolset suurrünnakut Euroopale.

Samm Eesti politsei suunas
35 aastat tagasi, 1. augustil 1990, sõlmisid Moskvas N. Liidu siseminister Vadim Bakatin ja Eesti Vabariigi siseminister Edgar Savisaar lepingu, millega siseministeerium läheb Eesti Vabariigi alluvusse. Muuhulgas tähendas see leping seda, et Eestis ei loodud kurikuulsat OMONi (eriülesandega miilitsaüksust), kes näiteks Riias ja Vilniuses veidi aja pärast palju sigadusi (sh veretöid) tegid. Samuti sillutas see leping teed nõukogudeaegse miilitsa muutmiseks Eesti politseiks.

Potsdamis pandi paika Euroopa jõujooned
80 aastat tagasi, 2. augustil 1945, lõppes kaks nädalat kestnud Potsdami konverents, milles võitjariigid N. Liit, USA, Inglismaa ja Prantsusmaa panid paika sõjajärgse Euroopa jõujooned. Saksamaa otsustati demilitariseerida, denatsifitseerida ja jagada nelja võitja vaheliseks okupatsioonitsooniks, milledes nendel riikidel jäi esialgu alles sõjaväevõim. Ühtlasi otsustati Saksamaale kui (väidetavale) sõja vallapäästjale panna peale tõsised sõjareparatsioonid. Mida teha Saksamaaga pikas perspektiivis ning kas ja kuidas võiks Saksamaa kunagi taas saada ühtseks riigiks, jäi Potsdamis tegelikult lahtiseks, kuna selgelt olid näha lahkhelid Lääne demokraatiate ja bolševistliku N. Liidu vahel.

Lepiti ka kokku, et Itaalias okupatsioonitsoone ei tule ning see riik taastatakse Lääne demokraatiate eeskujul (kuigi Stalin oli lootnud vast ka sealt endale midagi saada, st luua Põhja-Itaalias kommunistlik riik). Seevastu idas Stalin lääneriikidele järele ei andnud: Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari jt riigid jäid tema nõudmisel kõik tema edasisse mõjusfääri, kuigi Poolas oli juba varem (vormi pärast) loodud ühtsusvalitsus, kuigi eksiilvalitsus jäi Londonisse edasi tegutsema. Potsdamis pandi paika ka uue (Stalini käpa all oleva) Poola piirid. Läänes anti Poolale lahkelt kogu Pommerimaa ja Sileesia, kus oli varem ka teatav Poola vähemus, aga kust nüüd sakslased pidid Stalini nõudmisel sund-ümberasuma Saksamaale.

Uus Poola-Saksa piir tõmmati mööda Oder-Neisse (poola k Nysa) jõgede joont. Lisaks sai Poola ka lõunapoolse osa Preisimaast, samal ajal kui Königsbergi ümbruse sai endale N. Liit – st saksa Preisimaa kaotati Potsdami konverentsiga täielikult. Ka sealt (nagu ka Tšehhoslovakkiast, sh saksa valdava enamusega sudeedi aladelt) tuli Stalini käsul sakslased sund-ümberasustsuada Saksamaale.

Potsdamis pandi paika pandi ka Poola piir N. Liiduga, st Valgevene ja Ukraina NSVga. Arvatavasti lääneriikide nõudmisel sai selleks enamikus Inglise asevälisministri George Curzoni poolt 1920. aasta suvel kaardile „tõmmatud” Curzoni liin, mida Inglismaa luges toona nn „päris-Poola” idapiiriks vastu vene alasid. Teatud määral erines see 1939. aasta septembris Poola pooleksjagamise joonest Saksamaa ja N. Liidu vahel, st mitmed linnad (Bialystok, Augustow, Przemysl jt) anti siiski Poolale tagasi. Laias laastus jäi aga ka Potsdami lepete järel paika see seis, et need Poola ida-alad, mille N. Liit endale septembris 1939 hõivas, nendest Poola ka ilma jäi.

Tegelikult uus Poola idapiir igal pool Curzoni liini ei järginud – näiteks Grodno, mille Curzon „kuulutas” Poola omaks, jäeti 1945 siiski N. Liidule, st Valgevenele. Usutavalt olid seal taga N. Liidu Potsdami delegatsiooni kindlad nõudmised, mida me tänini reeglina ei tea, sest ega Potsdami konverentsil (iseäranis telgitagustes) korralikult ei stenografeeritud. Ja loomulikult jäid N. Liidu kätte Potsdamis Eesti, Läti ja Leedu; samuti pole teada, kui palju nende riikide staatuse osas seal vaieldi ja kas seda üldse tehti.

Olümpia maskott Miša lendas taevasse
45 aastat tagasi, 3. augustil 1980, toimus Moskvas pidulik olümpiamängude lõputseremoonia. Kui mängud ise jäid tagasihoidlikuks lääneriikide boikoti tõttu (vastustati N. Liidu sõjalist sissetungi Afganistani 1979. aasta jõululaupäeval), siis ava- ja lõputseremoonia suursugususega kokku ei hoitud. Lõputseremoonia kulminatsiooniks oli umbes kaheksakordses „elusuuruses” hiigelsuure mängude maskoti Miša taevasselennutamine õhupallikimp käes. Eks nii Moskvale kui eriti Tallinnale oli olümpiamängude korraldamine suursündmus, linnad tehti väliskülaliste (keda saabus küll oodatust vähem) saabumise ootel korda.

Võimsa luurelennuki esimene lend
70 aastat tagasi, 4. augustil 1955, tegu USA luurelennuk Lockheed U-2 oma esmalennu. Lennuki iseärasuseks oli võime lennata väga kõrgel – enam kui 20-21 kilomeetrit, väljaspool N. Liidu õhutõrjerelvade ulatust ja N. Liidu hävituslennukite lennukõrgust. Sellisena oli U-2 võimalik üsna vabalt ja segamata lennata üle N. Liidu alade ja teha seal pardal oleva terava tippoptikaga detailfotosid ilma, et luurelennukit midagi häiriks. Eks seesugusteks lendudeks oligi U-2 välja töötatud ning tehti seda vaid nelja aasta jooksul – esimesed tõsisemad plaanid kõrgel lendava terava optikaga luurelennuki tekkisid USAs 1951. aastal, sest sooviti väga teada, kuidas ja kus on N. Liit oma sõjaväebaasi, tööstust, taristut jm arendanud.

Kuna N. Liidu järgi luuramise järgi oli kiire, võeti U-2 teenistusse juba 11 kuud pärast esmalendu ning juba 4. juulil 1956 tegi ta esimene luurelennu N. Liidu kohal. Järgneva nelja aasta jooksul ehk kuni 1. maini 1960 tegi U-2 N. Liidu kohal kokku 24 luurelendu, mille käigus saadi üliväärtuslikku teavet liidu salajastest objektidest.

N. Liit oli vahepeal aga arendanud õhutõrjeraketi S-75 „Dvina”, mis suutis jõuda U-2 lennukõrguseni ning U-2 25. luurelennul lasti see Siberi kohal alla. Piloot Gary Powers katapulteerus ja sattus vangi. Kaua tal N. Liidu vangis tulla ei olnud, vähem kui kahe aasta pärast vahetati ta Läänes sisse kukkunud N. Liidu luurajaga Rudolf Abeliga (Fischeriga) Ida- ja Lääne-Berliini ühendaval Glienicke sillal välja.

Selle vahejuhtumiga olid U-2 luurelennud N. Liidu kohal lõppenud, aga üsna pea oli maailm jõudmas juba ka kosmoseajastusse, kus Maa tehiskaaslaselt sai üsna sama kvaliteediga foto kui U-2lt ning USA loomulikult jätkas N. Liidu strateegiliste objektide pildistamist (ja ka vastupidi). U-2 missioon luurelennukina polnud aga sugugi läbi – seda sai kasutada nende riikide õhuruumides, kelle hävituslennukitel ja õhutõrjerelvastusel polnud võimekust rünnata enam kui 20 kilomeetri kõrgusel missioonil olevat lennukit. U-2 on tänini USA relvastuses ning viimane (järjekorras kokku 104.) lennuk valmistati 1989. aastal ehk kaks aastat enne kurjuse impeeriumi Nõukogude Liidu kadumist maailma poliitiliselt kaardilt.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 07/08/2025 08:59:55