Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada määrusest „Nõuded statsionaarse õppega üldhariduskooli õppe- ja kasvukeskkonnale” (Vabariigi Valitsuse eelnõu, aprill 2025). Lisaks väga olulistele punktidele – näiteks nõue viimistleda ruumide seinad, uksed, trepid ja põrandad mitteläikivaks ning soovitused muru kõrgusele – lisati sinna ka paragrahv 20 „Kooli päevakava”. Selle esimene punkt kõlab: „Tunnid algavad kell 9 või hiljem. Erandkorras, hoolekogu ettepanekul ning koolipidajat kaasates, võivad tunnid alata ka varem, kuid mitte enne kella 8”.

Avalikkusele on aga arusaamatu, mis on selle muudatuse põhjuseks ja millist probleemi püütakse lahendada. Et lapsed on meie tulevik ja kogu elu tiirleb ümber laste – see on väide, mis justkui kehtib, aga tegelikult enam mitte. Meile, lapsevanematele, pole vaja midagi selgitada, rääkimata kaasamisest – kõige eest hoolitsevad ametnikud!

Internetist võib tõepoolest leida uneuuringuid, mille kohaselt ei hakka suurel osal lastest alates kümnendast eluaastast keha enam uneainet melatoniini tootma piisavalt vara, et nad suudaksid õhtul õigel ajal uinuda ja hommikul puhanuna ärgata. Kui teismelised lõpuks uinuvad, vajavad nad magamiseks rohkem aega, kui võimaldab kell 8 algav koolipäev. Väidetavalt näitab praktika, et kui tunnid algavad kell 9, on õppimine algusest peale tõhusam. Hilisem tundide algus on seega tõendatult kasulik alates varapuberteedieast.

Aga ööpäevas on siiski 24 tundi – kas see on mõne ametniku jaoks uudis? Sest me ei räägi ju ainult ühe tunni liigutamisest, vaid kogu ühiskonna ümberkorraldamisest.

Kuidas sobib lapsevanematele koolipäeva tund aega hilisemaks lükkamine, kui tööpäev algab kell 8 ja laps tuleb kooli viia oma autoga? Eesti ei koosne ainult Tallinnast ja Tartust, kus ühistransport toimib hästi. Siis peab laps ikkagi kell 7 ärkama ja koolis aega parajaks tegema. Mis saaks olla parem viis vaimselt väsida kui tühja aja täiteks nutitelefoni vahtimine! See, et pere saaks hommikul koos laua taga süüa ja päevaplaane arutada, pole enam oluline.

Teine võimalus oleks, et lapsevanem hilineb tööle või muudab tööaega. Sellisel juhul oleks mõistlik kaasata arutellu ka tööandjad ja mõelda majanduse toimimisele. Ainult ettevõtjad loovad rikkust ja toovad raha riiki. Kuid seda pole ilmselt tehtud. Ei ole ka olnud kuulda, et oleks mõeldud sellele, milliseid probleeme ja kulutusi võib endaga tuua lapsevanemate ja õpetajate tööpäevade, ühistranspordi graafikute ja koolipäevade samaaegne nihutamine.

Kuna hilisem alustamine on seotud väidetava väsimusega ja ametnikud ei soovi koolipäeva pikenemist, pakuvad koolijuhid lahenduseks paaristunde (40+40 minutit). See tähendab, et lapsed õpivad intensiivselt 80 minutit järjest matemaatikat, füüsikat või muud. „Puhkuseks” enne järgmist tundi antakse neile viis minutit, et seejärel jälle 80 minutit järjest õppida. Kas nad suudavad säilitada keskendumisvõime kogu päevaks? Kindlasti on teemasid, mille käsitlemiseks ongi vaja kahte järjestikust tundi, aga seni, kuni õppematerjale pole sellise rütmi järgi kohandatud, on see lähenemine küsitav.

Tuleb ka meeles pidada, et laste elu ei piirdu ainult kooliga – nad käivad ka trennides ja huviringides. Hilisem koolipäeva lõpp tähendab hilisemaid huvitegevusi ja nendega seotud transpordikorraldust. Isegi kui koolipäeva kestus ei muutu, on see olnud intensiivsem. Võib-olla oleks siis mõistlik lasta neil enne trenni sööki nautida ja puhata?

Eelnõu reguleerib ka koduseid ülesandeid: koduste õpiülesannete tähtaegu ei tohi seada esmaspäevaks, koolivaheaja- või pühadejärgseks päevaks, kui pole õpilastega teisiti kokku lepitud. Seega tuleb varem nädalavahetuseks antud kodutööd ära teha nelja päevaga. Arvestades, et õppematerjalid põhinevad 45-minutilistel tundidel, suureneb mahajäämise korral koduse õppetöö hulk.

Tõsiasi on ka see, et osa lapsi vajab õppimisel vanemate abi. Aga nende kooliteest võib olla palju aega möödas – õpetaja jaoks kümneminutiline selgitus võib vanemal võtta terve tunni. Ja peab lootma, et vanem ei õpeta valesti.

Õnneks on koolijuhid leidnud sellele „lahenduse”: koolimajad on endiselt avatud alates kella kaheksast ning seda aega saab kasutada konsultatsioonideks ja järelevastamiseks. Aga kelle initsiatiivil see toimub? Kas see tähendab, et lapsed hakkavadki koolipäeva alustama niikuinii kell 8 – lihtsalt ametlikult mitte?

Kõige selle juures ei saa mööda minna ka ühest suuremast probleemist: miks peab riik määrusega sekkuma koolipäeva algusaega? See on küsimus kooli ja kogukonna vabadusest. Tsentraliseeritud korraldus piirab koolide ja omavalitsuste õigust ise otsustada, mis töötab nende õpilaste, perede ja logistika puhul.

Kokkuvõtteks võib nentida, et kuna sajaliitrisesse vaati mahub ikka vaid 100 liitrit ja ööpäevas on endiselt 24 tundi, siis olgu parafraseeritud legendaarset Agu Sihvkat: „Kas meil poleks õigem maha istuda ja arutada koos, mis oleks Eestile parim – ja saata lapsed õigel ajal magama?”

 

 

Autor: SILVER KUUSIK, Tartu linnavolikogu liige (Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid); MIHKEL LIPPING, Võru vallavolikogu liige (Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid)
Viimati muudetud: 17/07/2025 10:04:05