22. veebruaril 1991 heisati Võru linnavalitsuse hoonele linna kollane-roheline-kollane lipp.

Tänavu möödub 35 aastat sellest, kui kinnitati Võru linna omavalitsuslik staatus: 20. detsembril 1990 kirjutas Arnold Rüütel alla seadlusele, mis kinnitas haldusreformi küsimuste ekspertkomisjoni otsusest lähtudes Võru linna valmisoleku esimese haldusüksusena Võrumaal minna üle omavalitsusele. Sellele otsusele eelnenud põhjaliku töö käigus pidi linn koostama oma sotsiaal-majandusliku arengu kava ning põhimääruse, mida tuli kaitsta Ülemnõukogu presiidiumi juurde moodustatud haldusreformi ekspertkomisjoni ees.

Ülemnõukogu presiidiumi 6. detsembri 1989. aasta seadlus „Omavalitsusliku haldussüsteemi loomisest” nägi ette, et valla, alevi või linna omavalitsusliku staatuse tunnustamiseks on nõutud rahvasaadikute nõukogu poolt väljatöötatud omavalitsusliku valla, alevi või linna sotsiaal-majandusliku arengu kava ja põhimäärus, mille vastavust presiidiumi kehtestatud nõuetele hindas selle juurde moodustatud ekspertkomisjon. Viimase arvamusele tuginedes kinnitas Ülemnõukogu presiidium valla, alevi või linna omavalitsusliku staatuse. Presiidiumi fikseeritud tähtajast alates astus vald, alev või linn omavalitsusliku haldusüksuse õigustesse. Sama seadluse järgi pidi valla, alevi või linna omavalitsusliku staatuse kinnitamise hetkest vastav rahvasaadikute nõukogu täitma volikoguna omavalitsuslikke funktsioone täies mahus.

Seega kordas too seadlus varasemas, Ülemnõukogu 8. augusti 1989. aasta otsuses haldusreformi läbiviimiseks märgitud põhimõtteid, mistõttu ei tohiks kellelgi olla juriidiliselt teisiti arusaamist, kui et senine nõukogu sai linnavolikoguna oma täisvolitused alates omavalitsusliku haldusüksuse õiguste saamisest. Ülemnõukogu 8. augusti otsusega määrati kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised 10. detsembrile 1989. Just nende valimiste järel algas kohaliku omavalitsuse sisuline taastamine. Omavalitsusliku staatuse saanud valdade, alevite ja linnade arv Eestis oli 1990. aastal 19, 1991. aastal 135 ja 1992. aastal 93.

Tseremoonia, kus vastavasisulise akti andis linnale üle tolleaegne Ülemnõukogu presiidiumi liige Rein Veidemann, peeti Võrus linnavalitsuse hoone ees Jüri tänaval just Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel, 22. veebruaril 1991. Linnavalitsuse hoonele heisati ka teine lipp: Eesti Vabariigi sinimustvalge kõrvale kerkis Võru linna kollane-roheline-kollane. Samal päeval, enne seda oli heisatav linna lipp saanud õnnistuse Katariina kirikus, kus protsessiooni viis läbi õpetaja Andres Mäevere.

Möödunud sajandi üheksakümnendad oli Eesti riigi majanduses ja elus keeruline aeg. Algas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ning erastamine, mida nimetati ka privatiseerimiseks. Suurtööstuse erastamine, väikeettevõtete tekkimine, kooperatiivide reorganiseerimine. Linnas avati hulk uusi väikesi poode, nii et Võru hakati kutsuma kaupluste linnaks.

Vist on üsna sümboolne, et korra ja turvalisuse huvides kuulutas Võru linnavalitsus koos maakonna politseiga märtsis 1991 välja konkursi ühe esimese uue ametniku, linna konstaabli ametikoha täitmiseks ‒ palgamäär kuni 600 rubla kuus pluss varustus. Võru linnapea Neeme Haug valutas rajoonilehele antud intervjuudes tõsiselt südant, et ei 1992. ega ka 1993. aastal saanud linnas maha panna ühtki ruutmeetrit asfalti ... Töötute arv kasvas.

1990. aasta algul kohalike tarbijate kaitseks kasutusele võetud Eesti ostukaart jättis paljude kaupade ostmiseks alles ostutalongid. Majandust kimbutas kütusekriis. Juunis 1990 näiteks sai tanklast auto kohta osta bensiini vaid 20 liitrit ja mootorratta kohta viis liitrit.

Kasutusele võeti järjest uued talongid. Nii näiteks septembris 1991 kehtisid tööstuskaupade talongid: näiteks nr A011 eest sai osta kaks paari lastesokke, B027 eest meeste-naistesokke või pakse puuvillaseid sokke, A020 eest sai ühe paari eriti suure nõudlusega nahkjalatseid, A034 eest ühe rulli õmblusniiti. Toidukaupadest olid tangained, jahu, makaronid, suhkur jpt talongikaup. Suhkrupuudust põhjendati tookord asjaoluga, et Rootsist jäi suhkur saamata valuutapuuduse tõttu.

Vaesuse leevendamiseks hakati juulis 1991 kehvalt toimetulijatele jagama toiduabi talonge. Kellele antakse toiduabi ja kellele mitte, seda otsustas linnavalitsuse juurde moodustatud komisjon. Võru linnavalitsuse poole pöördus augustikuu toidutalongide saamiseks 176 inimest, neid oli linnale eraldatud esialgu vaid saja inimese jaoks.

Uueks abivormiks vähekindlustatud peredele said edaspidi toiduainete ostutalongid. Viie- ja 25-rublaste talongide saamiseks võisid 1992. aasta veebruaris linnavalitsuse poole pöörduda Võru elanikud, kelle pere sissetulek eelmise aasta viimases kvartalis oli ühe liikme kohta alla 330 rubla kuus. Veebruarist 1993 väljastati 5- ja 10-krooniseid sotsiaalabi tšekke. Esimese kümne päevaga laekus linnavalitsusele 666 abitaotlust. Linnavalitsusel oli veebruaris võimalik tšekke väljastada 48 000 krooni eest, märtsiks jäi jagada 17 000 krooni.

8. juunist 1993 toitlustati juunikuus Võrus elavaid majanduslikult väga raskesse olukorda sattunud töötuid, kes enam ei saanud töötu abiraha, Rannatares, Võrusoo ja Nöörimaa sööklas. Talonge väljastas linnavalitsuse sotsiaalabitöötaja passi, tööraamatu ja abiraha maksmise lõpetamise kohta antud tööameti tõendi esitamisel.

4. märtsil 1993 algas Võrus rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartide väljaandmine. Neid anti välja Eesti Vabariigi alalistele elanikele seisuga 1992. aasta 1. jaanuar (nende surma korral pärijatele). Sellele kaardile kanti isiku poolt töötatud aeg ja vastavalt arvestuskaardi täitmise juhendile ka sellega võrdsustatud tegevus (näiteks õppimine kõrg- või keskeriõppeasutuses) 1. jaanuarist 1945 kuni 1. jaanuarini 1992. Neid kaartidele kantud aastaid said inimesed edaspidi kasutada elamispinna ja riigi vara erastamisel, oma erastamisväärtpaberikonto avamisel.

Igakevadise kultuuriürituste sarjana korraldati Võrus sel perioodil mais Võru Kevadet, mida võib lugeda folkloori- ja pärimustantsu festivali eelkäijaks, kus lauljad, tantsijad ja pillimehed tulid linna tänavatele, parkidesse ja väljakutele oma kunsti pakkuma. Igal Võru Kevadel oli oma nägu ‒ selle aja nägu. Aastatega juurdus palju traditsioonilist, kuid alati püüti pakkuda ka midagi uut. Üheks tavaks oli Võru Kevade alustamine pargis Lauluisa samba juures. Maikuus tegi aga korraldajaile sageli muret, kas võitjaile saab kaela riputada tammelehtedest pärja, sest varakevad ei soosinud alati selle valmistajaid. Aastatega lisandus järjest uusi külalisi: kümnendal Võru Kevadel 1993 olid kohal ka Soome, Rootsi, Läti, Vene, Leedu esindajad.

1991. aasta kevadel sõlmis Võru koostöölepingu Laitila linnaga Soomes ja aasta lõpul Härrydaga Rootsis. Samal suvel olid võrulased kutsutud ka Laitilas toimuvale iga-aastasele Munafestivalile (Munamarkkina), mis kandis juba 19. järjekorranumbrit ja millest oli ka minul võimalik osa võtta. Munafestival oli üritus, mis ühendas rahvapidu ja kaubandust, ning meenutas mõnevõrra meie praegusaegseid laatasid.

Laitila on tuntud kanakasvatuse poolest ja laitilalased on pannud selle linnu ka linna vapile. Meiega Laitilas koos olnud rajoonilehe Töörahva Elu ajakirjanik kirjutas hilisemas ülevaates, et rahvas tundis ennast laadal vabalt ja nii oli õhtuks see platsike üsna räämas ja prahise väljanägemisega, kuid järgmisel hommikul polnud ei putkasid, ei prahiraasugi. Laitilas olid tookord meiega koos ja esinesid seal ka Võru meeskoori ansambli lauljad ning tantsutüdrukud Anne Tolga juhendamisel, oma näituse avas kunstnik Liive Koppel.

Sellele perioodile oli iseloomulik, et Võrumaal käis sageli külas mitmeid Soome teatreid ja arvukalt Soome taidluskollektiive ning meie kollektiivid käisid sageli Soomes. Hiljem laienesid Võru sidemed Rootsi, Saksamaa ja teiste riikide linnadega.

Oktoobris 1991 saabus Laitilast Võrru laitilalaste kogutud esimene humanitaarabisaadetis, mille jagamine võrulastele lõpetati jõulupühadeks. Saadetud rõivaesemed jagati tasuta lasterikastele peredele, lastekodu kasvandikele, invaliididele ja vanuritele, pruugitud pesumasinad loositi välja lasterikaste perede vahel, raamatud anti koolidele. Loomulikult ei võimaldanud saabunud kogus rahuldada kaugeltki kõiki abivajajaid. Edasi hakkasid humanitaarabi saama ja jagama ka mitmed abiorganisatsioonid, kogudused jt. Neil aastail iseloomustas meie sõprussidemeid Soomega ütlus, et igal eestlasel oli oma „kodustatud soomlane“...

Omavalitsuse algusaastate kõige masendavamad hetked olid augustis 1991, kui riigipöördekatse ajal Moskvas sõitis Nõukogude armee sõjaväekolonn Pihkvast läbi Võrumaa Tallinna suunas. Olin õhtul maakodus ja kuulsin kauguses teelt pikka aega kestnud viljakoristuskombainide töö taolist mürinat. Järgmisel hommikul ähvardas Võru garnisoni ülem maavalitsuses, et sõjavägi võtab võimu Võrus üle. Igaks juhuks pakkisime linnavalitsuses osa asju kohvritesse, et vajadusel autole viia.

21. augusti varahommikul teatati raadiost teletorni ründamisest. Õnneks siiski pöördus väekolonn Tallinnast tagasi ja võim jäi sõjaväel võtmata.

Kõige lootustandvam aeg algas aga 20.‒22. juunil 1992, kui Eesti sai taas oma raha. Võrus oli avatud viis rahavahetuspunkti. Kõigil inimestel polnudki 1500 rubla, mille eest võis saada 150 Eesti krooni. Meelde on jäänud, kuidas tõusev päike paitas nägu varahommikul Lembitu tänava rahavahetuspunktist koju sõites ja meeli valdas rahulolutunne, sest kogu protseduur oli kulgenud vahejuhtumiteta. 18 ja pool aastat rõõmustasid meie rahakotti Raua, Baeri, Kerese, Hurda, Tammsaare, Tobiase ja mõnikord ka Koidula või Jakobsoni portreepiltidega kupüürid. Küllap nii mõnelgi meie seast oli algul natuke nukker tunne neid ilusaid rahamärke 2011. aastal eurode vastu vahetada ...

Munitsipaliseeritud said endine kommunaalettevõtete kombinaat, elamutevalitsus, soojusvõrgud, tavandiasutus, turg, linna alluvusse tulid kõik Võru linna koolid ja huvikoda, kultuurimaja Kannel jt ning nii oli kogu linna esmaseks eksisteerimiseks vajalik võrk põhiliselt koos. 17. oktoobril 1993 toimusid kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Pärast seda kuulutati välja avalik konkurss Võru linnapea ametikoha täitmiseks, seni jätkas tööd vana linnavalitsus.

 

Autor: ROOMET SÕNNA, Võru abilinnapea 1990‒1993
Viimati muudetud: 17/07/2025 09:54:28