Dalai-laama oma troonil. Foto: Roy Strideri erakogu

Põlvamaal Mustakurmus elav Roy Strider naljatleb, et ehk kinkis Tema Pühadus dalai-laama oma trooni talle vastutasuks selle eest, et Strider viis maailma budismijuhile mullu Võru Kagukeskusest ostetud jõuluvanamütsi. Pühaliku trooni majutamiseks ja demonstreerimiseks peab põlvamaalane plaani rajada tulevikus kodumaile budismikeskus.

Tiibeti usujuhi troon, millelt Nobeli rahupreemia laureaat budistlikke õpetusi andis, kingiti eesti kirjanikule ja ühiskonnategelasele Roy Striderile. Eesti Rahva Muuseum avas usujuhi 90. sünnipäeva puhul trooni väljapaneku ning eesti rahva õnnitluste raamatu.

„Selline kink on mõistagi jahmatav ning võttis esmalt sõnatuks. See on suur au mitte ainult mulle, vaid kogu Eestile,“ rääkis ootamatu kingituse saanud Roy Strider.

Tema Pühadus dalai-laama Tenzin Gyatso sai 6. juulil 90-aastaseks. Ta on Tartu ülikooli audoktor, kes on Eestit külastanud kolmel korral: 1991., 2001. ja 2011. aastal. „Tema Pühadus on juba kõrges vanuses ning seetõttu praegu enam maailmas aktiivselt ringi ei reisi. Võib-olla saan tema trooni kunagi üle anda tiibetlaste vaimse juhi uuele taassünnile, kui tulevane noor XV dalai-laama peaks Euroopasse jälle budistlikke õpetusi andma sõitma,” ütles Strider.

Dalai-laama troon kingiti Roy Striderile 2025. aasta juunis sõpruse märgiks ja tänuna tema pikaajalise tegevuse eest tiibeti rahva toetajana. Erakordse kingituse üleandmist korraldas Tema Pühaduse dalai-laama eriesindaja ja kalmõki rahva vaimne juht Telo Tulku Rinpoche, kelle Venemaa valitsus on Ukrainas toimuva sõja vastase tegevuse tõttu kuulutanud välisagendiks.

Eestlasele kingitud dalai-laama trooni eksponeeritakse Tiibeti usujuhi 90. sünnipäeva puhul ERMis veel selgi nädalal. Trooni juures on avatud eesti rahva poolt dalai-laamale sünnipäevaõnnitluste kirjutamiseks spetsiaalne raamat, mille Strider koos riigikogu delegatsiooniga viib hiljem Dharamsalasse tiibeti usujuhile.

„Eesti ja Tiibet on mitmes mõttes saatusekaaslased. Suurte naaberriikide võimuambitsioonid on meie rahvastele tähendanud valu ja kaotusi,“ ütles ERMi direktor Laura Kipper. „Jagatud mineviku tõttu mõistame üksteist hästi, mida väljendab dalai-laama tugev side Eestiga ning ka seesama kingitus.“ Kipperi sõnul on trooni eksponeerimine rõõmus sündmus, mis tähistab vaimset vabadust ning solidaarsust rahvaga, kelle lugu kõnetab meid sügavalt ja isiklikult.

Tiibeti traditsioonis kasutatakse troone Buddha õpetuse ehk dharma tähtsuse ja väärtuse rõhutamiseks. Seetõttu istuvad vaimsed õpetajad õpetamise, arutelude, kõnede ja pühitsemise ajal troonil.

XIV dalai-laama Tenzin Gyatso sündis 6. juulil 1935 talupojaperes Taksteri külas Tiibeti kirdeosas Amdos. Tema sünninimi oli Lhamo Dhondrub. Kaheaastaselt läbis ta katsed, mille põhjal tunnistati ta XIII dalai-laama Thupten Gyatso taaskehastuseks, pälvis dalai-laama tiitli ning sai nimeks Jetsun Jamphel Ngawang Lobsang Yeshe Tenzin Gyatso (lühendatult Tenzin Gyatso). Dalai-laama on geluki (kollasemütsiliste) koolkonna eestseisja, keda peetakse Tiibeti budismis kõrgeimaks vaimulikuks juhiks, bodhisattva Avalokitešvara reinkarnatsiooniks. Dalai-laamat peetakse rahu, sisemise tasakaalu ja kaastunde sümboliks.

Suur vastutus – aga ka suur kingitus kogu Eestile
Mida tähendab sinu jaoks see tõik, et Tema Pühadus dalai-laama kinkis oma trooni sinule, väikese Eesti kaguosa kodanikule Roy Striderile?
Eks see on suur vastutus ja natukene ehmatav oli alguses, aga nüüd ma hakkan vaikselt selle mõttega harjuma. Ma arvan, et see on ikkagi suurel määral kingitus ka – kui niimoodi pateetiliselt öelda – kogu Eestile. Kui ei oleks Eestit ja Eesti inimesi, neid sündmusi, mis siin on aset leidnud, ja neid Tema Pühaduse visiite siia, mille korraldamisega on kolmel korral paljud inimesed vaeva näinud ja parimat püüdnud; ja kui ei oleks Tartu ülikooli, mille audoktori tiitli Tema Pühadus omal ajal pälvis ja mille sertifikaadi Alar Karis tol ajal isiklikult talle üle andis – ega siis ehk ei oleks võib-olla seda kinki niimoodi tulnud.

Kuidas ja millal see kink Eestisse jõudis?
Juuni keskel jõudis Riia kaudu. Koos sõpradega sõitsin Riiga ühe suure treileriga järele.

Kuidas sa seda püha eset kirjeldaksid ‒ muide, kui raske see on ja kas sel on palju kulda ja vääriskive küljes?
Pean võib-olla natuke pikemalt selgitama. On selline nimetus tiibeti keeles nagu serti. Ja see tähendabki otsetõlkes kuldset trooni. Läbi ajaloo oli Tiibeti kõrgematel vaimsetel juhtidel – ja üsna hiljuti oli vaimne juht ka poliitiline või ilmalik juht – alati selline kindla disainiga kuldne troon, kus nad istusid ja juhtisid oma maad ning andsid ka kõrgemaid budistlikke õpetusi. Selle trooni keskele olid ja on alati suured lumelõvi kujutised ja seda kutsutaksegi lõvitrooniks, nii nagu Hiina imperaatoritel oli draakonitroon.

Need troonid võisid vanasti küll olla kullast ja kindlasti nad olid kaetud päris kalliskividega, sest Tiibeti piirkond, kuna seal on mäed ja jõed, on olnud erakordselt kullarikas ja seal on ka väga palju kalliskive. Ja need Tiibeti kloostrid olidki omal ajal puhta kullaga üle kullatud ning suuri kalliskive ja poolvääriskive täis, dekoratsioonidena. Inimesed, kes neid leidsid, tõid neid kloostritesse, sest klooster oli püha koht ja seal anti õpetusi, mille väärtus oli nende arvates erakordselt kõrge ja oluline ja tähtis, niimoodi väljendasid nad austust sellele õpetusele.

Kui hiinlaste kommunistlikud väed vallutasid Tiibeti – ei saa salata, et tihti ka kohalike punatiibetlaste või tööliste-talupoegade klassi abiga –, siis need kloostrid peaaegu kõik hävitati. Selle hävitamise all ma pean silmas seda, et hävitati nii, et ei jäänud isegi vundamendikohta järele, nagu poleks olnudki midagi. Selle hävitamise käigus loomulikult kõik kuld ja kalliskivid ja igasugused väärtuslikud ja ajaloolised esemed, mille otstarvet ei teatud, lõhuti lihtsalt ära. Mille kohta arvati, et sel on esemena väärtus, need viidi Pekingisse või kuhugi Hiina territooriumile ära.

Kui tänapäeval käia kloostrites, kas siis Indias või olen käinud ka kunagi Tiibetis, siis neid taastatud kloostreid kasutatakse peamiselt muuseumitena, et näidata turistidele, et meil on need ikkagi olemas. Seal on kõik see kalliskivide dekoratsioon asendatud kalliskive imiteerivate värvitud laikude või kujunditega.

Nüüd jõuan oma pika jutuga tagasi: see troon ei ole kullast, kuna tänapäeval kulda niimoodi ei liigu. Kõik need kalliskivikohad, mis on traditsiooniliselt sellel kuldsel troonil olnud, on samamoodi markeeritud värviga. Mis aga ei tee sellest sugugi vähem väärtuslikku eset. Nende troonide mõte ei olegi kunagi olnud mingit isikut tähtsustada või ülistada või selle trooni rahalist väärtust kuidagi viia kosmosesse. Vaid selle trooni mõte on olnud rõhutada budistliku õpetuse olulisust, kallihinnalisust ja erilisust seeläbi, et see, kes neid õpetusi annab, istub nii ilusal troonil.

Aga täpsustuseks ...

Täpsustuseks, et kui nüüd vaadata niimoodi eesti talupoja pilguga, kas see siis võiks olla umbes sajakilone ilus väärispuidust tool?
Tool on vähe öeldud. Tool on ikkagi teistsuguse disaini ja kujuga, see on ikka sada protsenti troon, selleks on ta valmistatud. Sada kilo ... ma arvan, et see isegi kaalub rohkem. See koosneb erinevatest detailidest, on niimoodi ehitatud, et teda saab natuke nagu Lego kokku panna. Mõnda detaili jaksab kahekesi tõsta, aga mugavam on neljakesi. Ma ei ole kaalunud, aga ta võib olla, jah, vast isegi 150 kilo või koos trepiga äkki paarsada kilo kokku.

Praegu on see Eesti Rahva Muuseumis, aga mis sellest edasi saab?
See nädal on praeguste kokkulepete järgi viimane nädal, mil ERM saab seda seal eksponeerida, kuna Rally Estonia soovib sillaala kasutada ja siis tuleb trooni ekspositsioon sealt maha võtta.

Kutsun üles kasutama võimalust, et kel on soovi või tahet, siis Tema Pühadusel oli just äsja 90. sünnipäev ja seal trooni kõrval on avatud õnnitluste raamat, kuhu iga heasoovlik eestlane saab – inglise keeles paluks – sisse kirjutada õnnitlusi või mingisuguse sõnumi ja siis ma püüan selle raamatu suve lõpu poole viia dalai-laamale. Tema abilised ehk tõlgivad talle ja eks ta ise on ju ka inglise keeles vilunud. Aga lühikeses perspektiivis on edasi tõenäoline, et troon liigub mõnda teise Eesti muuseumisse, võib-olla põhja poole natukene. Et ka teise piirkonna inimesed saaksid osa sellest kingist.

Ja kui päris pikema aja peale plaane teha, siis tundub, et ega siin vist midagi muud mõistlikumat välja ei mõtle, kui et pean eraldi hoone ehitama trooni hoidmiseks ja väljapanekuks. Ei ole vist väga mõtet, kui ma siin kodus selle endale kuhugi tuppa panen – päris nii ilmselt ei ole mõeldud, see otstarve ...

Ma tean, et ajaloos on üks kord varem veel selline Tema Pühaduse dalai-laama troon kingitud. See oli troon, mida ta kasutas õpetuste andmiseks Ameerika Ühendriikides, kui ta omal ajal seal väga sagedasti käis. Oli sarnane troon ja see kingiti lõpuks Ühendriikide toonasele riigisekretärile (meie mõistes välisminister) Madeleine Albrightile. Teda ei ole enam meie hulgas ja mul ei ole teada praegu, mis siis tollest troonist sai, aga ma oletan, et eks see ka kuskil muuseumis või mingit sorti väljapanekuna ikkagi olemas on.

Selle trooniga on veel selline lugu, et komplektis on ka trooni taust, selline suur tanka. Tanka on Tiibeti rullmaal ja see ei ole päris traditsiooniline rullmaal, vaid lausa selline tanka-sein, kus on erinevad pühade objektide kujutised. See on hiiglaslik, mõõdud on 10 korda 13 meetrit. Seda hiiglaslikku tanka’t ei olnud võimalik ERMis eksponeerida, kuna ERM, mis on üsna suur ehitis, oli liiga madal selle jaoks.

Nii et see annab nagu sellise noodivõtme ette, et tõenäoliselt pean ehitama mingi hoone, mille mõõdud on natukene suuremad kui 10 korda 13 meetrit ühel seinal. Ja eks siin ole elu jooksul tekkinud veel taolisi, mitte küll nii tähtsaid ja märgilisi, aga ikkagi üsna väärikaid küllalt suuremõõtmelisi budismiga seotud esemeid. Selliseid, mida on kingitud ja mis ei mahu eluruumidesse juba ammu ära. Võib-olla siis teen sellise ... ma ei tea, eramuuseumi äkki oleks kõige õigem öelda või mingisuguse pisikese templisarnase ...

Ehk siis Põlvamaale võiks kerkida Eesti budismimuuseum?
No muuseum ei ole ka tegelikult õige sõna. Pean natuke nuputama, mis Eesti kultuuriruumi kontekstis see kõige õigem nimetus üldse oleks. Las see jääbki praegu lahtiseks, sest no neid budistlikke keskusi on Eestis õige mitmes kohas. Võib-olla kõige tuntum on Umbusil Paljasjalgse Tõnissoni omaaegses sünni- ja elukohas – seal on täiesti toimiv aktiivne budistlik keskus, kus on erinevad kursused, õpitoad ja tegevused. Ja Pärnus on, linnast natuke väljas, mere lähedal Jõõpres, Audru suunal on Tiibeti meditsiini keskus. Seda ei saa öelda, et Eestis selliseid paiku pole, aga ...

Muuseum on koht, kus ainult käiakse midagi vaatamas, aga kui on midagi enamat, siis saab seal korraldada ka võib-olla muid kasulikke tegevusi, mis inimesi aitavad ehk meelerahu leidmise suunas nügida. Seda peab veel mõtlema, see on nii uus olukord minu jaoks, et ma ei ole veel jõudnud lõpuni kõike mõelda. Aga jah, praegu tundub see kõige loogilisem lahendus, et mingisuguse eraldi hoone selle jaoks pean rajama. Ja seni ta ilmselt siis käib mööda muuseume. On tuntud huvi ka Eestist väljaspool.

Lõpetuseks, kirjelda palun paari sõnaga, millal ja kuidas sai alguse sinu tutvus Tema Pühaduse dalai-laamaga?
See võis olla vist 2008. aastal. Või mitte vist, vaid päris kindlasti. Olin käinud Tiibetis ühel inimõiguste organisatsiooniga seotud missioonil, kus ma püüdsin kaardistada ja talletada inimõigustega seotud rikkumisi okupeeritud Tiibeti piirkondades. Olen sellest ka kirjutanud ühes raamatus, „Himaalaja juttudes” täpsemalt, mis seal siis aset leidis ja kuidas sealt tuli ka lahkuda natukene tiibetlaseks maskeerununa ja ärevas olukorras.

Ja siis juhtus nõnda, et ma samal aastal, üsna pea peale Tiibetist naasmist läksingi Dharamsalasse, et Tiibeti eksiilvalitsus ka saaks värskema ülevaate olukorrast Tiibetis. Oli nõnda, et olin Tiibetis vahetult enne suure ülestõusu algust ja isegi tundus, et ma nägin mõnes kloostris teatud ettevalmistusi selleks ülestõusuks.

Aga kui ma Dharamsalasse läksin, siis oli see ülestõus juba läbi saanud ja maha surutud ... No ühesõnaga, seal kohtusin Tiibeti oluliste isikutega, teiste hulgas ka Tema Pühaduse dalai-laamaga. Mäletan, et ta mind vastu pead seal patsutas ja ütles selliseid tunnustavaid sõnu. Kasutasin juhust ja kuna ma budismi vastu olin juba tunduvalt varem huvi tundnud – elasin ka Nepaalis mõnda aega enne seda ja seal on ju ka budism üks peamistest vaimsetest õpetustest –, siis jäin Tema Pühaduse dalai-laama õpetuste juurde ja hakkasingi sinna käima.

See tutvus aastate jooksul mõnevõrra süvenes ja nüüd on asi siis kuidagi nõnda välja kukkunud, et ...

Viimati vist kohtusite detsembri lõpupoole?
Ei ole õige. Märtsis minu meelest kohtusime viimati, selle aasta märtsis oli jah. Eelmisel aastal ma käisin kolm korda Dharamsalas ja sel aastal olen ühe korra käinud, aga tundub, et tuleb veel minna. Üks delegatsioon on kokku sättimisel. Riigikogu delegatsioon, ja tahaks sinna juurde liita ka mittepoliitikuid või mitte riigikogu liikmeid, kes on olnud Tiibeti teemaga siin aastakümnete jooksul seotud, ja sooviks ka võib-olla tulla õnnitlema juubilari.

Aga detsembris sai ka käidud, see on tõsi. See oli planeeritud täiesti mittepoliitilise jõuluväljasõiduna, aga see ikkagi muutus lõpuks nagu poliitiliseks, kuna meil tekkisid ikkagi ka kohtumised Tiibeti eksiilvalitsuse ja eksiilparlamendi juhtidega. Ja oli täitsa ametlik vastuvõtt, riigilipud välja pandud ja peeti kõnesid. Oli mõeldud jõulureisina, aga kujunes rahvadiplomaatia triumfiks, kui niimoodi väga uhkelt öelda. Tiibetlased võtsid meid väga väärikalt vastu. Oli ka väärikas seltskond: oli Setomaa sootska Arne Leima, tema poeg, tuntud helilooja ja muusik Mattis Leima, siis oli ka helilooja Ardo Ran Varres, kelle mitu teost nüüd äsjasel laulupeol esitusele tuli, ja oli igasuguseid kunsti- ja kultuuriinimesi. See oli väärikas Eesti kodanikuühiskonna ja sädeinimeste läbilõige ...

Tookord oli niimoodi, et ma käisin Võrus Kagukeskuses, seal oli üks jõululaat. Kuna ma olen jõulude ajal teinud aeg-ajalt jõuluvana, siis ma ostsin endale uue jõuluvanamütsi sealt. Oli selline läikivate tähekestega ja väga uhke müts. Sain seda paar korda kanda ja siis võtsin Dharamsalasse kaasa jõulude ajal ja kinkisin selle jõuluvanamütsi dalai-laamale. Tema pani selle kohe pähe, kohe tehti seal ametlikud fotod ja kui ma tagasi tulin, siis Helsingis nägin rahvusvahelistest uudistest, et dalai-laama oli saatnud oma jõulu- ja aastavahetuse õnnitlussõnumi ja see minu mütsiga pilt oli selle sõnumi või läkituse pilt. Siis ma küll ikkagi natuke imestasin, mõtlesin, et kus on alles maailm tänapäeval huvitav, et see Kagukeskuse müts on nüüd mööda maailma, kihutab ringi internetis.

Ja siis, kui selle trooni kohta on küsitud, siis ma olen naljaga öelnud, et võib-olla see on selline vahetuskaup selle ilusa jõuluvana mütsi vastu ...

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 10/07/2025 09:24:13