Võrokeisi Kongressi Vanembide Kogo delegatsioon keldi iidse asula Castro de Baroña taustal.Foto: erakogu

Mõnikord on väga keeruline seletada sõpradele Eestis, mida need võrokesed tahavad, kui nad taotlevad oma keele staatust Eesti keeleseaduses. Olles Hispaania vähemuskeele galeegi keele (üle 2,5 miljoni kõneleja) aladel, oli täiesti veider kogeda, kuidas sealsed inimesed alates ühiskonnaaktivistidest kuni ülikooli professoriteni mõistavad meid esimestest lausetest. Ja kuigi meie kultuurid võivad olla väga erinevad, on ühendab meid soov kaitsta ja hoida elavas jätkumises oma traditsioonilist elulaadi, iidset kirja- ja kirjanduskeelega kultuuri ning loomulikult keelt kui identiteedikandjat ennast.

Miks eelistab Eesti valitsus sumereid ja foiniiklasi võrokestele?
Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogo neljaliikmeline delegatsioon (asepeavanem Kauksi Ülle, keeleteadlane Jüva Sullõv, MARIO projekti koordinaator Saare Hipp ja allakirjutanu) koos meie hea nõustaja ja eksperdi põliskeelte-kultuuride alal URALICu keskusest Oliver Loodega seikles pea terve nädala koos Hispaania Galiitsias ja Kirde-Portugalis. See oli õppereis Euroopa Liidu projekti raames, mille eesmärk on toetada võrokeste teekonda nende keele ja identiteedi ametlikuks tunnustamiseks Eesti riigi poolt.

Praegu, nagu teada, see tunnustus puudub: kehtiva keeleseaduse järgi ei ole võro keel keel, vaid „eesti keele piirkondlik erikuju” ehk lihtsamalt öeldes murre. Seda hoolimata asjaolust, et võro keelel on oma rahvusvaheline ISO-tunnus „vro”, keeleteadlased on suht ühel meelel, et võro keel (või siis lõunaeesti keel laiemalt) vääriks Eesti piirkonnakeele staatust, ja mis kõige olulisem – paljud võrokesed peavad oma emakeeleks võro keelt ega pea seda ühegi teise keele murdeks.

Praeguses olukorras on ka absurdset. Näiteks rahvastikuregistris võib iga Eesti elanik valida oma emakeeleks väljasurnud keeli, nagu sumeri, foiniika ja vanainglise, aga võro (ega seto) keelt ei saa. Seda vaatamata asjaolule, et võrokesed on ise selles küsimuses lausa õiguskantsleri poole pöördunud (kes aga on nad sisuliselt pikalt saatnud) ja et ka Euroopa nõukogu rahvusvähemuste õiguste eksperdid on Eesti riigil soovitanud teha emakeele valik vabaks (soovitus, mida Eesti riik on lihtsalt ignoreerinud, isegi mitte kommenteerinud ametlikus suhtluses, justnagu probleemi ignoreerimine teeks selle olematuks).

Kuid nii see siiski ei ole. Võrokesed on koos teiste lõunaeestlastega esitanud riigikogule petitsiooni keeleseaduse muutmiseks, mida parlamendi kultuurikomisjonis hakatakse loodetavasti sügisel arutama. Võimutasandil kinnistunud mõttemalle ja dogmasid on paraku raske muuta. „Mis te tahate, kas teil on vähe, et riik teie rahvakultuuri toetuseks raha annab?“ küsivad riigiesindajad, kui võrokesed oma keelemurega nende jutule lähevad. Ehk siis nende arvates pole probleem, kui ca 70 000 inimese räägitavat iidset põliskultuuri keelt murdeks pisendada.

Selle taustal oli värskendav külastada Euroopa Liidu piirkondi, kus ajaloolistel põlistel keeltel on ametlik tunnustus juba mitu aastakümmet. Nendeks on galeegi keel Hispaania Galiitsias ja miranda keel Kirde-Portugalis Miranda do Douro linnas ja selle ümber. Samalaadsed debatid, mida Eestis peetakse keeleõiguste üle praegu, toimusid sealkandis 1970‒1980ndatel.

Viie päeva jooksul kohtusime kõigi olulisemate galeegi ja miranda keele ja kultuuriga tegelevate organisatsioonidega, teadlastega, keeleaktivistidega. Rõõm oli tõdeda, et isegi kui võrokestel ei ole hetkel palju toetajaid Toompeal, siis Euroopa Liidus laiemalt leiavad võrokeste püüdlused mõistmist ja toetust.

Tegelikult on ka see natuke absurdne: miks peab sõitma ühest Euroopa nurgast teise, et sinu muredest ja eesmärkidest aru saadaks? Aga ju siis nii lihtsalt on. Ja Euroopa kultuurilist ning keelelist mitmekesisust on ka tore avastada, selliste reiside käigus õpivad midagi kõik osalised, ka võõrustajad, ja saavad paremaks selles, mida nad teevad.

Keele normaliseerimine rahumeelsetel meeleavaldustel
Kui alustada algusest, siis otsustas Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogo kandideerida MARIO (Minority Rights ehk vähemuste õiguste) Euroopa Liidu projekti raames oma projekti „Põlisrahvas võrokesed: enesemääratlemisest tunnustuseni” / „Põlinõ rahvas võrokõsõq: hindämäärämisest tunnistamisõni” rahastamisele. Tegutseb ju Vanembide Kogo võrokeste asjade ajamisel juba kolmandat aastat vabatahtlikkuse alusel ja täiesti tasuta. Meile endalegi meeldiva üllatusena saime projektile ELi toetuse. Püüdsime sobitada projekti nii palju erinevad võro keelele ja kultuurile kasulikke tegevusi kui vähegi annab. Nii sündis ühe osana projektist meie Galeegi-Miranda reisiprogramm.

Vanemate Kogu esinduse esimene päev õppereisist Euroopa piirkonnakeeltega tutvumiseks möödus Santiago de Compostelas, mida enamik meist tunneb pigem Euroopa palverändurite meelissihtkohana. Meie aga ei käinud mitte Jeesuse jüngri püha Jaakobuse jälgedes, vaid uurisime galeegi keelega tegelevaid organisatsioone, kes erineval viisil oma põlist keelt edendavad. Tutvustasime üksteisele oma ajalugu ning võrdlesime keelte õiguste olukordi ning eneselegi üllatuseks leidsime palju äratundmisi, mis võiks saada võrokestele eeskujuks.

Organisatsioon A Mesa tegeleb galeegi keele „normaliseerimisega” ehk aastasadu kõnekeeleks olnud keele ühiskonnas ka ametliku keelena aktsepteeritavaks tegemisega. Galeege on arvuliselt rohkem kui eestlasi, kokku üle maailma ca 2,6 miljonit, kellest põhikeelena kõneleb galeegi keelt umbes 1,5 miljonit, aga noorte hulgas keele rääkimine kahaneb, sest selles keeles kõnelemisega pole võimalik head töökohta leida või kõrgemat haridust saada.

Sarnasus võrukatega on seegi, et ka galeegidel oli juba keskajal oma keel ka kirjakeel. Kui aga Hispaania Galicia vallutas, läks keel n-ö põranda alla ning alles 1980ndatel see taaslegaliseeriti. Ja alles nüüd hakkavad inimesed põlise keele väärtust teadvustama. Sarnane olukord meie ja Vene okupatsiooniga: oma keelt räägiti kodudes, aga mitte ametiasutustes.

Diktaator Franco režiimi ajal oli galeegi keele kasutamine lausa keelatud ehk põrandaalune tegevus. Ning vaid vähesed vaprad kirjanikud julgesid siis oma emakeeles kirjutada. Neist ühe mälestuseks korraldati tema sünniaastapäeval maikuus A Mesa poolt 45 000 osalejaga rahumeelne meeleavaldus.

Ilvesest, Kuubast ja põlisrahvastest
Tõeliselt esinduslikult võeti võrokeste delegatsioon vastu provintsi pealinna Santiago de Compostela linnavalitsuse ruumides paiknevas Galeegi Kultuuri Nõukogus, uhkes otse linna kuulsale peakatedraalile avanevate akendega hoone raamatukogusaalis. Kuna seal meid vastu võtnud professor Xosé Manoel Nunes Seixas on ajaloolane, rääkisime palju ajaloo uurimisest ja selgus, et professor oli Eesti asjadega vägagi hästi kursis, ta oli mitme projekti raames Eestis käinud ja teinud koostööd Tartu ülikooliga.

Juttu tuli ka galeegi diasporaa uurimisest, sest Galiitsiast on sajandite jooksul sadu tuhandeid inimesi välja rännanud. Selgub, et lisaks 2,5 miljonile kodumaisele galeegile on suured migrandirühmad nii Kesk- kui Lõuna-Ameerikas, isegi USAs. Põneva detailina saime teada, et galeegi rahvast ei ole samuti riiklikus statistikas kajastatud nagu võrokesigi. Mispeale professor intelligentse irooniaga möönis, et vahel katsuvad väikerahvad käituda omaenda maal nii, nagu suurrahvad nendega on käitunud.

Galeegi instituudis tabas võrokesi taas äratundmisrõõm – ka Galiitsias on keeleõpe koolides, 1981. aastast seadusega lubatud, aga tegelikult kohapealsed poliitikud seda kultuurihoidmise meedet eriti innukalt ellu ei vii. Euroopa vähemuskeelte harta on Hispaanias erinevalt Eestist allkirjastatud, kuid riik paraku ei võta vaevaks seda kogu aeg täita.

Teine keelekeskus – Real Academia Galega (Galeegi Kuninglik Akadeemia) – A Coruña linnas tegeleb keele standardite loomisega. 1906. aastal Havannas sinna reisinud pagulaste loodud selts galeegi keele ja kultuuri kaitseks jätkab nüüd tööd kodumaal ja aitas galeegi keelt isegi Franco keeluajal välja antava kirjanduse kaudu propageerida.

Seal oma väikest lõunaeesti keelest ja selle ajaloost kokku pandud presentatsiooni näidates oli taas nii südantsoojendav kogeda, kui suurt huvi tunnevad meie keele vastu rahvusvahelised professionaalid, samal ajal kui kodumaal on nii raske seletada, miks võro keel säilitamist ja ka edendamist vajab.

Sama päeva pärastlõunal sõitsime A Coruñast tagasi tulles läbi kõigis Galiitsia reisijuhtides maalilisima vaatamisväärsusena soovitatud Castro del Baroñast. Castroteks kutsutakse siinseid keldi esivanemate asulakohti. Keldi pärimus Galicia rannikul ütleb, et kohalikul rahval on keldi juured. Tuhat aastat enne roomlaste sissetungi ehitatud keldi asula oli ümbritsetud paksu müüriga, mille taha jäid nii elukohad kui kaljuotsas asunud megaliitne pühakoht. Pannes kokku infokillud Kuubasse reisinud galeegi pagulastest ja põliskeldi asulanime, ei tulnudki üllatusena, et Kuuba pikaajaline valitseja Fidel Castro oli sünnipärane galeeg, esimestel eluaastatel vaid galeegi keelt rääkinu ja oma sünnimaa tavasid kuulu järgi surmani au sees pidanu.

Vigo ülikoolis venis romaani keelte professori Xosé Henrique Costasega jutt vähemuskeelte õigustest ja nende maine mõjutamise võimalustest kohapeal vastastikuse huvi tõttu kokkulepitust kaks korda pikemaks. Professor, kelle uurimistööd hõlmavad nii miranda kui galeegi keele sotsiolingvistilist olukorda, tõi lustaka näite, kuidas tal õnnestus miranda keelele tähelepanu tõmmata. Rääkides ühes telesaates, kuidas poliitikud on otsustanud eraldada päris kopsaka summa ilveste populatsiooni suurendamiseks ja taaselustamiseks Kesk-Portugali mägedes. „Aga miks ei võiks väikerahvaid pidada sama olulisteks kui ilveseid?“ küsis professor, pälvides sellega palju tähelepanu. „Kui anda väikerahvaste ja nende keelte ja kultuuri taaselustamiseks sama palju raha kui hävimisohus loomaliikide tarvis, tugevdame kindlasti kohalikku ökosüsteemi.“

Kohtumistel kaitseministeeriumi esindustega on ka Kauksi Ülle mitu korda öelnud, et lisaks karukelladele, kotkastele ja metsistele tuleks kaitsta põlisvõrokesi.

Üks meile üle kantav väärt mõte oli professoril veel: peamine tee oma keele ametlikuks tunnistamisel tuleb siis, kui kohalik kogukond ise oma keele üle kogetavalt uhke on.

Rahvakild, kes elas 1950ndateni keskajas
Kui galeegi keel on Hispaania alale jäänud portugali keelega sarnanev keel, siis Portugalis elab hispaaniakeelsest omaaegsest Leoni kuningriigist pärit rahvakild. Kaunil mägisel alal, kus kohe üle Douro jõe paistabki Hispaania. Miranda keele kõnelejaid on järel veel vaid umbes neli tuhat, ometi ootas meid Miranda Douro kaunis keskaegses linnas vastuvõtt nii Miranda Keele Majas kui linnavalitsuses, kus võrokeste esinduse võttis vastu linnapea ise.

Kuigi linnapea miranda keelt ei räägi, sest pole sünnilt miranda, pidas ta väga tähtsaks kohaliku kultuuri elushoidmist. Keel ise on küll ametlikult tunnustatud, kuid riiklikku toetust keelele on vähe, peamine töö tehakse ära aktivistide ja kohaliku omavalitsuse toel.

„Võib öelda, et me elasime kuni 1950ndateni siin keskajas,“ rääkis naerusuine miranda keele ja kultuuri eestvedaja Alfredo Cameirão. Enne kui Douro jõele hakati ehitama tammi, mis praegu on Portugali üks peamisi elektriga varustajaid, polnud lihtne üle mägede mirandade aladele jõuda. Keskaja rajatiste-kindluste säilimine on nüüdseks mirandade suurim turismimagnet, naaberriigist Hispaaniast tullakse gruppidena, et siinseid kauneid keskaegseid linnakesi ning muidugi ka nende head kööki ja kuulsaid Douro oru veine nautida.

Miranda aktivistid viisid meid kohalikku kooli, kus saime osa tõeliselt efektsest etendusest: kohalikud poisid tantsisid pulkadega iidset tantsu, mis ilmselgelt on jäänuk kunagisest noorukite initsiatsiooniriitusest, kus noormees pidi näitama nii oma sõjakunsti kui erinevate tööde oskusi. Nähes millise õhina ja pühendumisega 21. sajandi noorukid oma esi-esivanemate tantsu esitasid, tekkis soov sellist entusiasmi toetavaks kultuurivahetuseks Võro ja Miranda noorte vahel.

Kindlasti õnnestub mitmed sellelt inspireerivalt reisilt saadud ideed ka ellu viia – olgu siis kas kultuurivahetuse või võro keele kaitse ja edendamise osas. Projekt „Põlisrahvas võrokesed: enesemääratlemisest tunnustuseni” / „Põlinõ rahvas võrokõsõq: hindämäärämisest tunnistamisõni” jätkub aga juba novembris toimuva sisuka konverentsiga.

 

Autor: INGA RAITAR
Viimati muudetud: 15/07/2025 08:31:38