Üpris sageli kuuleme nii meedias kui ka rahva hulgas liikudes, et näe, eliit pidutseb küll Kadriorus, Estonias, Meremuuseumis jne ning kulutab lihtsalt maksumaksja raha ja näitab sellisel moel oma üleolekut vaesematest inimestest.

Minult on mitmel korral küsitud, et kes see eliit siis on ning keda või mida võib eliidiks nimetada, kuidas kujuneb rahvuslik eliit, mis soodustab ning mis raskendab eliidi kujunemist ja eliidi tegutsemist.

Hea sõber, tunnustatud sotsiaalteadlane ja haridustegelane Ülo Vooglaid on paljude riikide pädevate teadlastega ka selles valdkonnas koostööd teinud ja nii olen ka mina tänu pidevale suhtlemisele Üloga saanud kas kinnitust oma teadmistele ja arvamustele või ka uut teavet mõistete ja arusaamade kohta, millest Eestis eriti ei räägita.

Sõna „eliit“ tuleb prantsusekeelsest sõnast élite, mis tähendab „valitu” või „parim osa”. Läbi ajaloo on see sõna viidanud enamasti väikesele rühmale, kelle käsutuses on ühiskonnas haruldased ressursid. Meil peetakse ilmselt siiski eelkõige eliidiks riigikogu liikmeid, presidenti, valitsust ja riigiametite juhte.

Reeglina kuuluvad eliidi hulka inimesed, kellel on:
* pädevus (teadmised, oskused, loomevõime),
* mõjuvõim (otsustusõigus, agenda kujundamine, vastutus),
* legitimatsioon (laiema avalikkuse tunnustus),
* võrgustikud ja kapital (majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline, sümboolne).

Kui vähemalt kaks neist ressursidest koonduvad ühe ja sama inimese või isikute grupi kätte, hakkabki idanema eliit. Kindlasti peaksid Eestis eliidi hulka kuuluma riigikogu liikmed, president, valitsuse liikmed ja riigiametite juhid, sest neil peaks vähemalt olema mõjuvõim ja võrgustik.

Paraku meie riigis on valitsusel küll eesõigus langetada mistahes otsuseid, kuid personaalset materiaalset vastutust valitsuse liikmetel pole ja seega oleks ülekohtune pidada valitsust eliidiks. Tõeline eliit sünnib siis, kui:
* silmapaistvaid teadmisi ja ressursse rakendatakse avalikes huvides,
* ligipääs võimule peab olema ausa konkurentsi tingimustes tagatud kõigile neile, kes omavad pädevust, on otsustus- ja vastutusvõimelised,
* eliidi hulka pürgivad inimesed julgevad pidada ilma demagoogiata ja manipuleerimiseta dialoogi kriitikute ja järelkasvuga – tunnistades, et autoriteet ei pärine üksi „kõrgusest”, vaid pidevast võimest teenida ühist hüve.

Seega saab eliit olla ühiskonna loovusressurss, mitte võõrandav ülemkiht. Võib-olla on teisiti arvajaid, kuid minu arvates tänast riigikogu koosseisu ja valitsust ei saa ka parima tahtmise juures eliidiks pidada.

Teatavasti väikerahvastel, nagu ka eestlastel pole „rahvuslik eliit” pelgalt kokkuvõte eri valdkondade tippudest, vaid tal on lisaroll ka rahvusliku identiteedi kandjana, milleks on:
1. emakeele ja rahvuskultuuri hoidmine, millega peavad tegelema teadlased, kirjanikud ja ajakirjanikud, kes tahavad ja suudavad eestikeelset mõtlemisruumi laiendada.
2. välisdimensioon, millega tegelevad diplomaadid, sportlased, IT-ettevõtjad, kes kannavad Eesti riigi või „Estonia“ nime rahvusvahelisse infovälja.
3. institutsionaalne mälu, millega tegelevad ühiskonnateadlased ja juristid, kes peavad jälgima meie põhiseaduse tingimusteta täitmist ning hoidma järjepidevust kiirete muutuste keskel.

Kas Eestis saab üldse rääkida riigi tasandil mingist eliidist ehk isikutest või isikute rühmast, kelle tegevuse puhul rahvas tunneb, et nii riigi kui terviku, aga ka kohaliku omavalitsuse tasandil hoitakse loodust, rahvuskultuuri ja maaelu, arendatakse ettevõtlust ning pingutatakse elanike elukvaliteedi parandamiseks koos rahvaga? Paraku reaalne elu Eestis näitab, et käputäis poliitikuid ja valitsejaid otsustab rahva eest ilma rahvast probleemide lahendamisse kaasamata.

Kas meil on rahvuskultuuri vallas välja kujunenud eliit? Olles suurema osa oma elust tegelenud kultuuri erinevate valdkondadega, julgen arvata, et ka kultuuri valdkonnas pole inimesi, kes käituksid eelkõige rahvusliku identiteedi kandjatena, kelle prioriteetideks oleks ilus ja puhas eesti keel ning Eesti loodus püha; kes tegeleksid igapäevaselt traditsioonide ja pühapaikade hoidmise ja kaitsmisega ning kes austaksid põlisrahvaste rahvusvahelisi õigusi ja tunnustaksid ka Eestis elavaid põlisrahvaid.

Heites pilgu meie niinimetatud eliidiks peetava riigikogu koalitsiooni, valitsuse ja mitmete kõrgete ametikohtade täitjate populaarsusele, siis on väga raske sealsetel ametitoolidel istuvate isikute puhul rääkida pädevusest ja legitiimsusest. Avalike arvamuste uuringute põhjal on võimulolijate maine alla 20%. See näitab nii riigikogu, õiguskantsleri kui ka presidendi ükskõiksust Eestis valitseva olukorra suhtes.

Nagu eespool mainisin, pole eliidil (loe: valitsusel) ainult eesõigused, vaid eelkõige eesvastutus. Kahjuks meie riigis puudub valitsuse liikmete, riigikogulaste ja teiste kõrgetel ametikohtadel istuvate ametnike personaalne vastutus. Miks seda pole? Põhjus on lihtne. Teatavasti kaasneb personaalse vastutusega ka kohe kompetentsuse printsiip. Ja seda just riigikogusse, aga ka kõrgetele ametikohtadele kandideerivad isikud kardavad, sest personaalse vastutuse kehtestamisel ei pääseks turakad võimu juurde. Kuni Eestis ei kehtestata personaalse materiaalse vastutuse printsiipi, pole loota ka erilist majandusliku ja sotsiaalse olukorra paranemist.

9. juunil toimunud riigikogu korruptsioonivastane erikomisjoni istung oli vägagi tähelepanuväärne, sest seal ilmnesid e-hääletuse süsteemi kohta äärmiselt skandaalsed asjaolud, millega seonduvalt tuli välja, et meil kasutusel olnud valimissüsteem on olnud täiesti ebausaldusväärne. Seega on võimatu rääkida meie riigikogu ja selle poolt paika pandud valitsuse legitiimsusest. Vaatamata välismaiste ekspertide tähelepanu juhtimisele e-valimiste mitteusalduslikele tulemustele ja erikomisjoni istungil kuuldule, ei muutu Eestis e-valimiste osas mitte midagi. Hääletamistulemuste võltsimine ja ka eakate inimeste usalduse kuritarvitamine jätkub ja seega ei saa ka kohalike omavalitsuste volikogude valimisi parima tahtmise juures legitiimseteks pidada.

Lõpetaksin oma loo Lennart Meri poolt öelduga: „Olgem oma maal peremehed ja mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa. Ainult rahas ei saa loodust mõõta. Kui lageraietele ja lagastatud raielankidele lisandub veel kahjustatud ökosüsteem, siis olemegi oma eelised maha mänginud ja see on märk nõrgast peremehest”. Ehk Eestis nõrgast riigikogust ja valitsusest.

 

Autor: JÜRI VARIK, vaba mees metsast
Viimati muudetud: 03/07/2025 08:42:12