Riia lahe veed ja tuul on Kolka männid murdnud. Foto: Mari-Anne Leht

Kuramaa piirkond on eestlastele maanteitsi neljast Lätimaa regioonist kaugeim ning selle kaugemas servas, vastu Sõrve säärt hoitakse meie sugulasrahva liivlaste pärandit. Kolkas on liivi külastuskeskus ja Mazirbes 1939. aastal avatud liivi rahvamaja. Kolka neem on üks seletamatult armas koht, kus on mõnus kõndida ja raske lahkuda.

„Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull!
Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus pääga varsa sõitnud vaeseks ma.
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud, sõitnud oma varsaga.
Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull!

Laulu- ja keeleinimesed tundsid liivi rahvalaulu kohe ära, teistel võttis äratundmine ehk veidi aega, kolmandatele võib see vaid üks suvaline luuletus olla.

Tuule ja paadita sain elus teist korda juuni alguses Kolka külla ja sealt Kolka neemele – reisibussiga. Enne neemele jalutamist käisime liivi külastuskeskuses ja sõime lõunaks liivipärast putru ja pirukat. Külastuskeskuses saab liivlaste looga ennast veidi kurssi viia, näeb nende majapidamistes kasutatud tööriistu ja käsitööd ning kuuleb tavadest.

Üks liivlaste tava, millest keskuses uhkusega kõneldi, on lindude äratamine. Uhkusega sellepärast, et tänavu äratati linde 40 eri kohas Lätimaal. Ühel neist osalenud kultuuriministergi.

Vanadel liivlastel olid lihavõtted suured pühad, mille eredaim ettevõtmine oli lindude äratamine. Koos mindi mere äärde, kus kaldale oli torgatud kuusk, mis oli inimeste tulekuks ehitud. Kuuse juures lauldi lindudele äratamislaulu. Liivlased uskunud, et linnud ei ole talveks nende juurest ära lennanud, vaid on ennast lähedusse peitnud ja magavad seal. Lindude ärkamiseks tuligi laulda.

Reisikaaslanna Kaja Võrumaalt märkis, et nähtu põhjal jäi mulje, et liivlastest rannarahval oli jõukust rohkem. „Meremehed tõid teistelt maadelt kaasa isegi värvilisi linte, millega naised kaunistasid seelikute ääri, ka pruudipärg oli uhkelt kaunistatud.”

Tänapäeval on hea, et me seda näeme ja sellest kuuleme, sest rannakülades ei kiha ammugi enam elu. Kirikud seisavad aga endiselt, neid on Kolkas koguni kolm: luteri, õigeusu ja katoliku. Kaks esimest pühitseti 19. sajandi viimasel veerandil. Puidust katoliku kirik seisab siin 1997. aastast, kusjuures palgid pärinevad ühe teise kiriku seintelt, kust need Kolkasse ükshaaval toodud.

Koolimaja on ammu uksed kinni pannud, kuid puhkajatele pakuvad ööbimiskohti kohalikud majapidamised.

Peatusime ühe majapidamise puhkealal Riia lahe ääres, sest seal ootas meid liivipärane lõunasöök. Puhkealal on kuivkäimla, kätepesuks saab vett paagist, söömiskoht on telgi all. Enne kosutavat lõunat mõistagi tõttasime mändide alla Riia lahte tervitama. Kolka neem, üks armas paik, jääb veidi vasemale ja sinnagi tuleb parklast natuke kõndida.

Uši talu perenaine Dženeta Marinska pakkus liivipärast tangu-kartuliputru kõrnetega, kõrvale kruusitäie keefiri ja magusaks porgandipirukat ehk sklandraušši.

Perenaine näitas sklandrauši tegemist kuni ahju panemiseni. See on rukkijahust tehtud hapendamata tainast rohke riivitud porgandi ja kartulitäidisega lahtine ümmargune pirukas, millele on köömneid raputatud. Maitse asi, minule pirukas väga maitses. Kaja sõnul oli liivipärases pudrus rohkem tangu ja vähe kartulit: „Meie pudrus on kartulit rohkem.”

Kolka neem kui imeline unenägu
Veidike sõitu ja olimegi Kolka neeme parklas. Laudtee viib rannaliivani. Esmalt nägime tee kõrval massiivsetest betoontahukatest püstitatud mälestusmärki merre jäänutele, silmapiiril lõputu vesi.

Enne vee äärde jõudmist seisatasime infotahvlite ees, kus on kirjas lätlaste rahvusliku ärkamisaja suurkuju Krišjanis Valdemarsi tegemised. Miks on need tahvlid Kolka liival? Üks põhjus on see, et ka Tartus õppinud Valdemars sündis Kuramaal, kuid olulisem, et tema algatusel ja kaasabil avati mitmeid merekoole, üks neist Eesti-Läti piiril Heinastes (praegu Ainaži) 1864. aastal, teine Paldiskis jm.

Siis lõpevad puud ja luited ning iga soovija võib varbad Läänemere või Riia lahe vette torgata. Imeline vaade meenutas mõne Šotimaa saare liivaranda. Imeliselt vaikne rand nii Kolkas kui ka seal kaugel: vaid üksikud uudistajad olid seal kaugel mõni aasta tagasi nagu nüüd siingi. Šotimaa saartele ei ole Eestist nii lihtne pääseda kui Kolkasse, kuhu on Riiast vaid paarsada kilomeetrit. Teisalt, tänu külastajate vähesusele säilib paiga loodus.

Läänemere kaldal kõndides oli tunne, et teist nii imelist randa nagu Kolkas mujal Baltimaades ei olegi. Koht on hingeminevalt armas, jalutaks seal tüdimuseni. Riia lahe poolsel küljel on rohkem tuule murtud mände. Just Kolka ninal kohtuvad kaks veekogu, seekord olid Läänemere lained rahulikud, Riia lahe veed pisut vahusemad. „Mandriinimesele mõjus kahe suure veevälja kokkupuude emotsionaalselt, energiat andvalt,” sõnas Kaja.

Meie sealolekule lisasid värvi veekogude kokkupuute ümbruses kalda ääres ujuvad luiged. Neid oli kümmekond või enamgi paari. Nii palju luiki koos ei olnud varem näinudki.

Kaugemal, nii viie-kuue kilomeetri kaugusel rannaninast asub 19. sajandi viimasel veerandil ehitatud tehissaarekesel Kolka tuletorn. See toodud tehissaarele Peterburist ja alustas tööd 1884. aastal. Ühtedel andmetel sõitnud majakavahid omal ajal sinna nädalaks, teistel andmetel kuuks ajaks tööle.

Tehissaare taga, kuhu silmad neemelt maad ei näe, asub Sõrve säär. Kolka ninalt või siis tehissaarelt olla Sõrve tuletornini 38 kilomeetrit. Ammusel ajal olnud neidki, kes Saaremaalt Kolkasse tööle sõudnud, mõned saarlased loonud Kolka ümbruses pere ja õppinud liivi keele ära. Praegu saab siinsetesse taludesse ööbima tulla.

Võrratus paigas lendas aeg justkui välgu kiirusel ning meile hakkas kell ärasõidu hetke lööma: oli aeg sõita liivlaste omaaegsesse suurimasse külla ...

... Mazirbesse, kus asub liivlaste rahvamaja
Valge maja uks oli avatud. Nagu külastuskeskuse juures, lehvis siingi liivi lipp – roheline-valge-sinine. Kalurid nägid paadist rohelist metsa, valget rannaliiva ja sinist taevast.

Rahvamaja valmis eestlaste, soomlaste ja ungarlaste rahalisel toel ning avati 1939. aastal augustis. Selles on praegu püsinäitus: fotod liivlaste elamutest, nende töödest, jäädvustatud on ka keele- ja rahvaluule kogumise hetked.

Selle piirkonna ajalugu on palju mitmekesisem, kui imeline Kolka neem ehk eeldaks. Enne seekordset Kuramaale sõitu lugesin „Henriku Liivimaa kroonika” uuesti läbi. Ikka väga jõhkralt ja veriselt toodi liivlastele, lätlastele, eestlastele ja lõpuks ka saarlastele kristlus. Võib-olla on see üks põhjus, miks oleme usuleiged. Tänulikud peame olema preester Henrikule, kes need 13. sajandi esimese poole ristisõdijate vallutused kirja pani.

Meenutuseks. Ristiusu toomine vanale Liivimaale algas 1184. aastal, kui saksa kaupmehed koos esimeste misjonäridega, keda peagi aina lisandus ja lisandus nagu ka ristisõdijaid, mööda Väina, praegu Daugava jõge Liivimaale jõudsid. Saksa kaupmehed tulid Liivimaale nimetatud aastast juba sajandi jagu varem.

1207. aasta lõpuks olid liivlased, kes oskasid usuvendi ka alt vedada, siiski ristitud. Järgnes lätlaste, seejärel eestlaste ristimine. Viimased olid saarlased, nemad võtsid ristiusu vastu 1227. aastal. Ristisõdijad läksid uusi hõime alistama mitte üksi, vaid koos alistatud hõimude rühmadega.

Saarlaste allutamisega preester Henriku kroonika lõpeb. Henrik teenis elu lõpupoole Rubene kirikus Valmiera piirkonnas ja tema luud olla Rubene kandi mullas. Pärast ristisõdijaid tulid vanale Liivimaale teised sõdalased.

Kuramaal sündinud kirjanik Imants Ziedonis kirjutas raamatus „Minu Kuramaa”, mis ilmus eesti keeles 1977. aastal, et neid väljasid „... on tallanud varjaagid, mõõgavennad, taani Magnus, rootsi Kaarel, poola August, vene Peeter, prantsuse Napoleon, saksa Bismarck, landesveer, raudne diviis, SS.”

Nõukogude vägede tallamist ja kehtestatud keelde Ziedonis tol ajal mainida ei saanud, kuid punaste vägede tegude jäljed on siiani näha ja liivlaste lõplikul lahkumisel rannaküladest on suurim süü punavõimul.

Kirjaniku, tõlkija ja diplomaadi Anna Žigure sulest ilmus neli aastat tagasi eesti keeles raamat „Läti rahva käekäik”, milles saavad lühidalt sõna kümned lätimaalased, kelle seas ka üks ammune Lielirbe elanik. Küla asub Läänemere ääres Kolkast Ventspilsi poole.

„Mäletan meie avarat maja, niitusid [---] Siis äkki kõik kadus. Sõitsin endiselt suviti vanavanemate juurde, ent teise kohta, Kolkasse. Hiljem rääkis ema, et Lielirbe oli üks suuremaid liivlaste mereäärseid külasid ja enne sõda elas 75 majas üle 300 inimese. Esimest korda nuheldi Lielirbet ja teisi liivlaste mereäärseid külasid sõja viimasel aastal, kui sakslased ajasid lahingute tõttu kogu rannikult elanikud minema. Osa enam tagasi ei pöördunudki. 1944. aastal põgenes 60 külaelanikku paatidel Rootsi. Pärast sõda paigutati liivlaste küladesse nõukogude sõjaväebaasid. Mõnda aega võisid Lielirbe kalamehed käia merel kala püüdmas piirivalvurite saatel, ent 1951. aastal teatati rangelt, et kalapüügilube enam ei anta. Koduküla tuli maha jätta.”

Mazirbe rannas puude all on alles üksikud paadivrakid, millest põõsad läbi kasvanud ja mille raudosad paksu rooste all. Osa paate põletatud, teised tassitud rannamändide alla kõdunema, ning paljud liivlased lahkusid Mazirbe piirkonnast, et mujalt tööd otsida.

Kui võõrvõim rehitses kaldaid
Kuidagi ei kujuta Kolkas, kaunil Läänemere kaldal kõndides ette, et siin, kaldast pisut kõrgemal luidetel võis kulgeda nõukogude võimule nii sümboolne okastraat ja punavõimu piirivalvurid rehitsesid igal hommikul kaldaid.

Teine meenutaja on Žigurele pajatanud piirangutest rannas: „[---] kogu Kuramaa ranniku ulatuses olid tõmmatud luidetele okastraadid, piirivalvurid kontrollisid neid igal hommikul ja rehitsesid ranna uuesti üle, et oleks näha, kui keegi on seal käinud. Kohalikel elanikel lubati mere äärde minna mööda kitsast piiratud rada ja kindlal ajal, mitte päev läbi.”

Tänu ka punavõimu totrusele on siinne ümbrus ehe ning lõunanaabrid moodustasid juba 2000. aastal Kolka ninast Mazirbe külani ja sealt veidi edasi Slitere rahvuspargi.

Mazirbe küla osas majades elatakse alaliselt, teised on suvekodud. Mazirbe maakividest kiriku taga, just täpselt nagu Ziedonis oma raamatus on kirjutanud, on katkukivid. Neid on seal kaks, kolmas olevat kaugemal. Kivid meenutavad katku Kuramaal aastatel 1709–1711.

Mul on A4 formaadis kaart pealkirjaga „Ajaloolised liivi alad tänapäeva Läti kaardil”. Kaardilt näeb liivlaste asustuskeskusi muinasaja lõpul, kui nad elasid tänapäeva Läti alal neljas piirkonnas.

Metsepole liivlased elasid Salacgriva ja Limbaži ümber. Koiva liivlased, kelle hulka kuulus ka üks nende vanematest, Kaupo, elasid Sigulda ja Vangaži ümbruses, kolmas rühm ehk Väina liivlased elasid Riia ja Ogre vahel. Tänapäeva Riia maa-alal asus ristisõdijate tuleku ajal kaks liivi küla.

Neljas rühm, Kura liivlased, elasid muinasajal rohkem Riia lahe ääres, osa ka Läänemere ääres ehk tänapäeva Kuramaa väikesel alal.

Aga kuralased ehk kuršid, kellest preester Henrik kirjutas kui samuti ristisõdijate vastu võitlejatest ja kellele ristisõdijad meresõidukites võideldes isegi alla jäid – nemad on ajaloost ammu kadunud, kahjuks on kadunud ka nende keel. Viimased kuralased elasid Kura säärel.

Ziedonis kirjutas, et poolsaar sobis hästi sõjateeks, mida mööda läks ordu leedulaste vastu ja vastupidi ning kuršid olid risti-rästi. „Laulmine, muinasjuttude jutustamine ja mõistatuste mõistatamine Kurši luidetel lakkas. Kadusid etnilised tunnused: ei kantud enam ilusaid sinise-valgetriibulisi kootud jakke ja valgeid pükse. Hiljem saksastatud kuršid nimetasid endid veel „kuralasteks”, võtsid meelsasti vastu läti külalisi [---], aga veel hiljem muutus lätlaste nimetus neile üha võõramaks ja nad ütlesid „letid.” Kokkuvõttes sarnaneb kuralaste saatus liivlaste saatusega, kolmekümnendail rääkisid ainult veel paar tuhat Kuramaa luidete elanikku mingit segatud poolläti keelt.”

Kuralastelt on tulevastele põlvedele jäänud vaid kaks tuntud nime: Kuramaa ja Kura säär.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/07/2025 08:27:42