Kaks vandenõulast (die Eidgenossen, sks k) Valdur ja Lembit maikuus 1961, enne reisi idaavarustele. Foto: erakogu

Neid ridu kirjutades mõtlen oma eakaaslastele, kes lahkusid siitilmast koos oma mälestustega. Meil polnud raske iseeneseks jääda ja ajaga mitte kaasa minna. Kommunistid valetasid, kaasajooksikud märatsesid, rahvas vaevles viletsuses. Kõik see toimus avalikult nagu näitelaval ja tekitas noortes vastupanu, mis teostus mitmel viisil.

1947. aastal läksin Tüütsmäe 4-klassilisse kooli. Koolis oli 47 õpilast. Poisid kaklesid ka omavahel, aga võõrvõimu suhtusid kõik põlglikult. Ka koolijuhataja, keskealine Linda Aidnik. Sel talvel sõitis ta kord minu emaga linna. Meil oli veel oma hobune. See oli koolijuhatajale ainus võimalus linnas käia ja õpetaja pidi üksi nelja klassiga toime tulema.

Võru kasarmust möödudes hüppas Vene soldat saanijalastele ja sirutas käe linnasugulastele viidava toidukorvi poole. Koolijuhataja haaras piitsa ja lõi sellega venelast üle silmnäo, hobune ehmus ja pistis järsu hüppega jooksma. Soldat-röövel kukkus selili teele ja kadus teekurvi taha.

Koolipäev Tüütsmäel lõppes alati ühise laulutunniga. Seisime kaares ümber Kriisade oreli, üks poistest tallas pedaalidel seistes tuult lõõtsadesse, koolijuhataja mängis pillide kuningat, koolitare värises. Viimaseks lauluks jäi alati „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kord teatas koolijuhataja: „Nüüd seda laulu enam ei laulda, nad on endile teise hümni teinud.“

Kui teise klassi jõudsin, tuli klassijuhatajaks Koidula Sillaste Tautsalt, meie sugulane nagu Noodase Sillastedki. 1949. aasta kevadel teatas koolijuhataja, et Tüütsmäe kool lõpetab oma tegevuse ja meil tuleb sügisel minna uude suurde Loosi 7-klassilisse kooli.

Kaks aastat oli Tüütsmäe koolis käinud ka minu isa, kolmandal aastal tuli tal olla koolmeistri abiline. Saarniidu kuuelapselise pere sissetulekuks oli koolitalu, mida ta pidi töö kõrvalt hooldama.

Uues koolis oli ligi 200 õpilast ja üheksa õpetajat, neist neli mehed. Selles eas noortele on iga uus nähtus huvitav ja püüdsime meesõpetajatele silma paista, eriti laulu- ja võimlemisõpetajale, 19-aastasele Elmar Meistrile, kes tundus meile suure idealistina. Pingutasime siis oma vaimu ja keha. Kõik olid eesti laulud, mida laulsime. Veel olid au sees heliloojad Riho Päts, Tuudur Vettik, Alfred Karindi. Järgmisel aastal nad arreteeriti.

Oli päikeseline detsembripäev 1949. Istusin matemaatikatunnis ja igavlesin. Õpetaja lahendas tahvlil mingit näidisülesannet, õpilased istusid koolipingis ja kirjutasid tahvlilt vihikusse iga numbri, mis õpetajal käe alt vabanes. Ukse taga kuuldus laul „Su Põhjamaa päikese kullas“. Trepikojas oli klaver ja õpetaja Meistril oli seal laulutund. Laulsin mõttes kaasa. Siis tuli „Meil laulud aitavad elada võita“ – laul vaibus ja lõppes järsku, kostsid sõdurisaabaste sammud.

Ka õpetaja märkas tahvli juures muutust, astus ukse juurde ja praotas selle, kuid sulges kohe. Istus oma laua juurde toolile ja vaikis. Helises kell vahetundi. Tormasime uksest välja. Klaveri juures seisid veel mõned ehmunud nägudega õpilased, õpetaja tool oli tühi ... Teisest uksest tulvasid sisse vanemate klasside poisid, sõdade tõttu juba meesteks saanud. Kirusid: „Kuradi vankad! Oleks püstol mul kaasas!“ Mõned olid tõesti metsavendadega sidemes.

Paari nädala pärast algas märtsivaheaeg. Siis arreteeriti õpetajad Koidula Sillaste ja Helju Juhkam ja kevadisel koolivaheajal Maimu Sild.

Nelja kuu jooksul arreteeriti 149 Salajase Kuperjanovlaste Organisatsiooni (SKO) liiget. See organisatsioon tegutses Võru keskkoolis 23. detsembrist 1946, õhutades rahvast vastupanule ja abistades metsavendi. Sinna kuulus ka mu naabri poeg Vambola Paloots, kelle isa oli Vabadussõjas minu isaga samas väeosas.

Kuperjanovlased olid suurim koolinoorte vastupanuorganisatsioon Eesti ajaloos. Juurdlus kestis 11 kuud, sidemeid metsavendadega ei avastatud, kuigi nende juhte peksti ja piinati. Uurimisprotokollid saadeti Moskvasse. Tagasi Tallinnasse tulid need karistustega, määratud kolme mehe („troika“) poolt. Viis poissi said 25 aastat vangilaagrit, teised aga 10 aastat, vaid üksikud vähem.

Vambola Paloots meenutas, et karistuste ettelugemine venis pikale. Äkki hüüdis Ako Tamra: ära tüütab, laulame Eesti hümni! Lauldigi, algusest lõpuni. Seisid ka NKVD mehed, sest see tuli neile ootamatult.

Ako Tamrast sai hiljem Võru meeskoori tuntuim dirigent. Meenutasin tema tegu aastakümneid hiljem Soomes Laitila keskaegses kivikirikus, kus ta oma kooriga esines. Vana pastor surus ta kätt, öeldes: „Tänan, see on ka Soome hümn.“

1954. aastal asutasime Loosi koolis salajase Kolme Lõvi Ühingu. Kaheksa klassivenda said liikmepileti, minu pilet on Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis. Meie klassijuhataja Asta Veski polnud sellest teadlik, kuid oma osa oli temalgi. Emakeele, kirjanduse ja laulmise õpetajana oskas ta meile koolitundides Eesti aate nii omaseks teha, nagu mitte ükski õpetaja varem või hiljem. Ei saa märkimata jätta, et ta abiellus vangist vabanenud Elmar Meistriga, keda õpetajaks enam ei lubatud.

Ei teadnud meie ühingust ka direktor Karl Savi. Pidasime teda tõusikuks, kuna tema kõrval seisis veel Vabadussõja rindelt 1919 toodud Loosi kooli direktor Karl Puusepp, kes nüüd alandati õpetajaks. Kuid märkasime ka, et Savi oli selge sõnaga tunniandja ja kindla käega koolimees. Tuli temaga ka pahandusi, kui märkas, et pikad poisid tagumises reas hümni ei laula.

„Meil pole sõnad peas, mul pole lauluhäält,” vastati. „Meile ei meeldi see laul,” ütlesime klassijuhatajale, kellel oli ülesandeks meile hümni laulmist õpetada.

Järgmise aktuse ajal – neid toimus iga nädal – direktor meile pilku ei heitnud, sest teised laulsid ikkagi. Ka ei sekkunud direktor, kui 7. klassist astus komnooreks vaid üks õpilane, Punaarmee veterani tütar, kellega ka tüdrukud lõpetasid suhtlemise, ja ta lahkus koolist.

Kooli lõpetamise järel kohtasin direktorit tihti, kui jalgsi linnast tulin. Loosi buss pandi käima alles 1960. aasta paiku. Nüüd oli direktor hoopis teine mees, rääkis, et venelased on eesti rahvale palju kurja teinud, ajalugu võltsinud, maha salanud, et Tartu ülikool asutati juba Rootsi ajal.

Kohtusin temaga jälle vangist vabanemise järel. Küsis kohe, et mis muret teeb. Rääkisin, et olen ehitustööline ja õpin ülikoolis kaugõppes, kus nõutakse, et teisel kursusel peab olema õpitavaga seotud töökoht. „Tule õpetajaks, panen sind kooli, kus elab hea rahvas.“ Panigi mind Loosi kooli saksa keele õpetajaks. Savi oli Võru haridusosakonna juhatajaks tõusnud.

Loosis koolivendade-õdede, nende vanemate ja laste keskel möödus lennates üheksa aastat. Siis avastas mind partei rajoonikomitee. Too asutis oli muutunud ägedamaks isegi KGB-st, kel oli juba aimu riigi kokkuvarisemisest.

Karl Savi püüdis mind säästa ümberpaigutamisega Meremäele, Obinitsa, Antslasse, avastades, et minu peale kaebajaks oli direktor Tammet ja veel keegi Loosist. Kord kutsus Savi mind oma koju, ütles, et on kaotanud parteikomitee usalduse. „On tekkinud küsimus, kes olete teie, seltsimees Savi?“ – nii oli temalt Võru parteimajast küsitud.
1990. aastail kutsuti mind Võrumaa Sõjameeste Ühenduse sekretäriks. Narva pataljoni vabatahtlik Lembit Hiiesalu jutustas kaaslastele: „Siis läksin Savi Karla sünnipäevale ...“ Küsisin kohe: „Kes too oli?“ – „Noh, sinu direktor. Ta ootas aina oma 17. sünnipäeva, mille järel vanemate loata võis astuda Eesti Leegioni.“

Juba oli alanud selginemine mõlemal poolel. Õndsad olid need, kes varju jäid, sest nemad hakkasid tegema tulevikku.

Lõpp.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 03/07/2025 08:24:51