Eesti lipu päev tõi Võrru pidulikkust ja avastusi: Kreutzwaldi tamm osutus ajalooliseks





Eesti lipu päeva puhul toimus Võrus Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi juures tähenduslik kogunemine, kus mälestati lipu lugu, meenutati rahvuslikke hetki ja tehti kindlaks ka muuseumi hoovis kasvanud tamme vanus. Selgus, et puu on märksa vanem, kui seni arvati – koguni Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ajastust.
Padar: „Sinimustvalge sümbol on võrukatele püha”
Oma sõnavõtus rõhutas Võru instituudi direktor Ivari Padar, et sinimustvalge lipu juured ulatuvad sügavale rahvusliku ärkamise aegadesse. 19. sajandi keskpaigas loodi siinsele rahvale tugeva eneseteadvuse aluseid, milles mängis olulist rolli just Kreutzwaldi kirjutatud „Kalevipoeg”.
„Kalevipoeg on rahvusliku eneseteadvuse vundament,” ütles Padar, rõhutades, et Eesti Üliõpilaste Selts, kust sinimustvalge kui rahvuslipp alguse sai, sündis just sellistest „Kalevipoja” lugemise õhtutest.
„See plats siin, Kreutzwaldi maja ümbrus, on meie riigi eellugu – siit sai alguse mõtteviis, et eestlane ei pea olema vaid talupoeg, vaid rahvas, kel on oma keel, kultuur ja sümbolid,” rääkis Padar.
Tema sõnul kulus üle poole sajandi, et see rahvuslik ärkamine viiks Eesti Vabariigi sünnini.
Padar meenutas ka nõukogude aega, mil rahvusvärvid olid keelatud: „Kui okupandid tulid, siis sinimustvalgest sai tabu. Aga rahva sees ei kadunud see värvikombinatsioon kuhugi. Julgemad kandsid sõrmuseid sinimustvalgete kividega või kudusid kampsuneid nende värvidega. Need olid vaikselt sõnumit kandvad esemed.”
Üks eredamaid mälestusi pärineb Padari sõnul 1981. aastast, mil Kosel värviti salaja punamonumendina seisnud tanki toru sinimustvalgeks. „Muidugi värviti see üle järgmisel päeval, aga see tegu näitas, et rahva süda kuulus ikka Eesti vabale lipule,” märkis ta.
Ent Võrus hakkas sinimustvalge vabaduse sümbolina lehvima juba enne, kui see avalikult lubatuks muutus. „1987. aasta sügisel käidi Võrus meeleavaldusel sinimustvalge lipuga. Mina mäletan, kuidas 26. detsembril viidi Kreutzwaldi ausamba juurde lillekorv sinimustvalge lindiga. See oli vaba tahte väljendus, mis oli sel ajal julge ja tähendusrikas tegu,” rääkis Võru instituudi direktor.
Hollo: „Lipp, mille tükid hoiti pesusahtlites”
Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi juhataja Aimi Hollo jagas liigutavat lugu kahest tüdrukust, kes külastasid Kreutzwaldi muuseumi ning kuulsid seal muuseumitöötaja hoiatust: „Kõik okupandid nimetavad end vabastajateks.“ See lause jäi neile alatiseks meelde. Hiljem asutasid nad organisatsiooni Eesti Vabaduse Eest (EVE), mille eestvedajana üks tütarlastest – Aino – ka Siberisse küüditati.
Hollo jutustas, kuidas Aino ema oli lippu varjanud eriliselt leidlikult: lõikas selle värvideks ja paigutas iga osa eri pesusahtlisse – valge valge pesu sekka, must musta hulka, sinine omaette. Kui Aino Siberist naasis, õmblesid nad lipu uuesti kokku. See sama lipp on tänaseks leidnud oma koha Kreutzwaldi majamuuseumis.
Kuuba: „See tamm on Kreutzwaldi silmi näinud”
Üheks sündmuse tipphetkeks oli muuseumi hoovis asunud tamme – mis paraku hiljuti maha saagida tuli – vanuse kindlakstegemine. Metsamees ja endine Võru instituudi direktor Rainer Kuuba selgitas lastele, kuidas iga aastaring peegeldab üht kasvuaastat. Laste abiga loendati aastarõngaid ja kuigi osa puu südamikust oli tühi, võimaldas servaalade lugemine järeldada: tamm on kasvanud juba 1877. aastast – üle 160 aasta.
„Tamm lõpetas kasvamise umbes kümme aastat tagasi, ent aastarõngaste järgi saab kindlalt väita, et Kreutzwald võis seda puud veel ise näha,” kinnitas Kuuba.
Ivari Padar tsiteeris ka Kreutzwaldi ennast, kes kirjutas: „Tamm on suursuguste hulgas kuningas, selle pärast ei peaks nõukam peremees oma elukohta tammepuie iluta jätma.”
Kreutzwald ostis oma Võru maja 1839. aastal ja pidas tamme olemasolu kodu juures oluliseks.
Eesti lipu päeva tähistamine Võrus sidus endas rahvusliku sümboli tähendust, elulugusid ja loodust. Muuseumi tamm on nüüd rohkem kui lihtsalt puu – see on mälestusmärk meie rahvuse kujunemisloost.
Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 05/06/2025 09:30:34