Savisaar kohtumisel Võrumaa rahvaga. Foto: Heimar Lenk

Pole mina ainuke, kes nii arvab. Ja neil arvajail on õigus. Kellel siis veel, kui mitte Savisaarel peaks mälestusmärk olema? Eesti Televisiooni otsestuudios Rahvarinde mõtte algataja, Nõukogude tankidele hulljulgelt vastu astunud peaminister, 14 000 liikmega Keskerakonna asutaja ja kauaaegne esimees, omal ajal valijatelt 39 932 häält kogunud ja Eesti valimiste ajaloo rekordmees, Tallinna legendaarne linnapea, haiglavoodis surma võitnud rahvajuht.

Kahtlemata eestlaste lähiajaloo silmapaistvaim poliitik. Mees, kellel oli kümnete kaupa verivaenlasi ja kümneid tuhandeid tulihingelisi pooldajaid.

„Mul on tänase päevani meeles Edgar Savisaare laupäevahommikused raadiokõnelused rahvaga. Inimesed said neist jõudu ja usku. Savisaarele anti peaministriks olemisel vähe aega. Ta ei jõudnudki oma tõekspidamisi ellu viia, kuigi on rahvalt suurim häälte saaja. Mille eest küll seda meest poriga loobitakse?“ küsis juba 2005. aastal Keskerakonna eakas asutajaliige Laine Kaabel Piritalt.

Aastate jooksul esitati sama küsimust lugematu arv kordi. Kuigi küsijad teadsid vastust juba ette: Savisaar oli liiga tugev, et vastased võinuks teda armastada! Isegi suuremeelseks peetud Lennart Meri, kes avalikus kirjasõnas nimetas Savisaart Eesti üheks kõige andekamaks poliitikuks, ei suutnud ennast ületada ega andnud presidendina talle Keskerakonna valimisvõidu korral võimalust valitsust moodustada.

Suur Edgar elas alandused üle. Mõnikord vaikides, teinekord laimajatele avalikult vastu astudes. „Seda kõike on raske taluda,“ tunnistas ta mulle ühel nõrkusehetkel. Aastatega ta karmistus, sai jõudu ja kogemust juurde. „Me peame hakkama oma vastastega rääkima nende endi keeles,“ kordas ta nii mõnelgi koosolekul. See tähendas, et tuli hakata alatute konkurentidega samamoodi sigatsema, nagu tehti seda Keskerakonna suhtes. Levitama alatuid kuulujutte, otsima vastase luukeresid, süüdistama võistlejaid pattudes, mida nad polnud teinud.

Tuleb tunnistada, et Ninasarvikule selline tegutsemine ei meeldinud. Tema tahtis võistelda ideede tasandil ja ausalt. Ideaalis igatses ta suurt avalikku duelli Eesti tuleviku teemadel. Kuid siiraid duellante ja erapooletuid sekundante polnud kusagilt võtta. Mida aasta edasi, seda räpasemaks eestlaste kodukootud poliitika muutub. Mõistes, et ausate valimistega Savisaart ja tema parteid võita ei õnnestu, võeti kasutusele allapoole vööd võtted. Isegi kunagine Virumaa ühtne valimispiirkond lõhuti Savisaare hirmus kaheks: Ida- ja Lääne-Virumaa omaks. Ikka selleks, et mehe häältesaak väiksem tuleks. Samasuguste alatute sammude järjepidevus jätkub ka käeoleva aasta kohalike valimiste ootel.

Nüüd juba suurest hirmust Keskerakonna ja tema esimehe Mihhail Kõlvarti ees Tallinnas. Keskerakonnale soodsaid valimisjaoskondi pannakse kinni või viiakse kohta, kust valija ei oska neid leida. Osalt venekeelsetelt elanikelt võeti valimisõigus hoopis ära. Meedias jätkub meeleheitlik hala eelmise keskerakondliku linnavalitsuse „valede“ tegude üle. Samas on valijate toetus praegu suurim just sellele keskerakondlikule linna juhtimisele. Kõik toimuv meenutab aegu, mil linna juhtis linnapea, kes sel kevadel oleks seitsmekümne viieseks saanud.

Mulle ei tundu liialdusena, kui öeldakse, et Savisaar mitte ei surnud, vaid ta surmati aastate jooksul ja pikkamööda. Sellele aitasid kaasa nii alatult käitunud konkurendid poliitikas kui ka tema tegusid silmakirjalikult hukka mõistnud ajakirjandus, kui ka rahvajuhti olematutes surmapattudes süüdistanud õiguskaitse organid. Kuid ka nemad koos ei suutnud tugevat tamme murda.

Appi tuli võtta endised sõbrad ehk õpetaja õpilased. 2014. aasta 2. oktoobril puhkas keskpartei esimees Hispaanias. Kodus toimetasid esimehe asetäitjad Jüri Ratas ja Kadri Simson. Kell viis pärastlõunal tuli raadiost kummastav uudis: riigikogu aseesimees Jüri Ratas tegi avalduse, milles pakkus 2015. aasta valimistel Keskerakonna peaministrikandidaadiks Kadri Simsoni. „Olen veendunud, et parim peaministrikandidaat on erakonna aseesimees Kadri Simson, kes on üle viie aasta edukalt juhtinud riigikogu Keskerakonna fraktsiooni. Ta tooks peaministrina Eesti poliitikasse värskust, uut energiat ja inimlikku lähenemist,“ teatas Ratas.

Eesti poliitikas oli sündinud ennekuulmatu, erakordselt alatu ja ülbe pretsedent, kus partei esimehe selja taga pakuti tema asemel peaministrikandidaadiks siseopositsiooni liider. Asja erakonnas laiemalt arutamata. See samm sai Savisaarele saatuslikuks. 2016. aasta kongressil õpilased tõukasidki õpetaja troonilt ja võtsid võimu parteis oma kätte. Võin kinnitada, et Edgar elas oma õpilaste reetmist väga rängalt üle. Kadri on minu teada ainuke, keda Edgar keelas oma matustele lasta.

Seega jaguneb suure poliitiku elu nagu kaheks. Tal oli õnn nautida hiilgeaega, mil temast sai riigi iseseisvuse taastamise liider, tohutu populaarsusega rahvajuht ja taasiseseisvunud Eesti kõige säravama ning intelligentsema valitsuse peaminister. Saatus sundis talle peale ka raske koormana tajuda seda valu ning lõputuid alandusi, milliseid võivad ajaloos kogeda vaid erakordselt suured isiksused, kellele nende suurust ei suudeta andestada.

Savisaar saadeti Estonia kontserdisaalist Võnnu kalmistule 5. jaanuaril 2023.

Erakordselt südamliku kõne pidas lahkunu sarga juures Savisaare valitsuse transpordiminister Tiit Vähi. Ta nimetas ennast Edgari sõbraks: „Me saime vabaks veretult, ilma ühegi ohvrita. See on Sinu kingitus Eestile, see on Sinu teene meile kõigile, see on Sinu pärandus järgnevatele põlvedele. Sa oskasid Eesti vabaduse eest seista viisil, mis ei võimaldanud meie vaenlastel meist üle sõita. See nõudis tarkust, see nõudis riigimehelikkust. Neid mõlemat jätkus Sul rohkem kui kellelgi teisel. Sinu rolli aastatel 1988–1995 on püütud maha vaikida, Sinu rolli on püütud ajaloost lausa välja kirjutada. Paraku selline välja kirjutamine ei õnnestu. Sa oled selleks liiga suur, Sinus on liiga palju riigimehelikkust selleks, et Sind ajaloo palge ees tasalülitada. Tulevastel aegadel, kui ajalugu kirjutavad ajaloolased, mitte Sinu poliitilised oponendid, saab ka Sinu roll õiglasema kajastuse. Teisiti ei saa see lihtsalt olla.“

Praegu siiski näeme, et saab olla ka teisiti. Suure eestlase kohta pole ilmunud veel ühtegi tõsist teaduslikku uurimust ega monograafiat tema saavutuste kohta. Ei ole biograafiat ega ka muuseumi. Tal pole isegi ausammast.

 

Autor: HEIMAR LENK, rahvajuhi kaasteeline
Viimati muudetud: 29/05/2025 08:45:19