Pindi karjamõisa Otsale ehitati kiirkorras 1976. aasta järel suur kolhoosiküla, mis nüüd metsa kasvab ja pooltühjana seisab. Foto: erakogu

1951. aasta algul oli „kogu maa kollektiviseerimine“ lõpule viidud, klassivaenlane ehk eramaapidajad likvideeritud. Seejärel alustas partei kolhooside ühendamist.

Kodukandis ühendati Noodasküla, Nõnova ja Sooküla kolhoos esimese kolhoosi nime Võidulipp alla. Märkimisväärne on Nõnova kolhoosi loomislugu. See kestis 1948. aasta 10. septembrist 18. oktoobrini, 33 päeva. Esimese avalduse tõi 10. septembril lesknaine, teine tuli 13. septembril, kolmas 30. septembril, neljas 10. oktoobril, viies 13. oktoobril, 18. oktoobril toodi kolm avaldust. Kõrgemal arvati siis, et kaheksast talust kolhoosiks piisab.

Esimeheks sai esimese maailmasõja veteran Peeter Lauk (sündinud 1886), kes viimasena tõi avalduse. See ulatati talle tagasi – allkiri puudub. „Ma pole kunagi allkirja kirjutanud.“ – „Olete siis kirjaoskamatu või?“ Mees jäi rahulikuks. „Kui kõik oleks kirjaoskajad, ei mahuks te selle laua taha.“

Laua taga istujad kohmetusid – nii polnud nõukogude võimu esindajaile keegi julgenud öelda. Äkki on ta vana klassiteadlik revolutsionäär, keda nüüd tikutulega otsitakse? Nii sai Peeter Lauk Nõnova kolhoosi Võidulipp esimeheks, kuid taandati juba talvel. Ta polnud proletaarlane, peagi selgus, et pigem hallparun nõukogude kõnepruugis. Tal oli Nõnovas 24-hektarine talu, kaks hobust, üheksa lehma, talu ostetud 1936. aastal. Oli ka kaks aastat Antsla lähedal koolis käinud. Tal oli neli last, poeg Volli sõja läbi teinud Punaarmees, kuid kolhoosi ei läinud.

Hallparuni asemele pandi esimeheks Petserimaalt tulnud Heino Rist, kes aga parteisse ei astunud ja surigi kolhoosi traktoristina Kütioru nõlval ümberläinud traktori all (kolm traktorisurma aasta jooksul!).

Siis sai mitmeks aastaks esimeheks „tulest, veest ja NKVD-st läbi käinud mees“, nagu tollal lõõbiti. Erich Verst oli ka mees, keda Stalini surma tõttu julgeks läinud rahvas maha karjus – vist ainulaadne juhtum Eestis.

Tema ajal ühendati Nõnova, Noodase ja Sooküla kolhoos üheks kolhoosiks Võidulipu nime alla. Võidulipp heisati seejärel 1858. aastal ehitatud Tüütsmäe koolimaja läve kohale. Maja oli paar aastat varem tühjaks jäänud ja sellesse mahtusid kontor, koosolekute saal ning koolmeistri eluruumidesse ka Heino Risti perekond.

Uue esimehe leidmine polnud kerge. Kaks esimeest Kuhlberg ja Nielender, rahvasuus Silendri, valitsesid kokku vaevalt pool aastat. Siis tuli Kuuse-nimeline ja juba paariks aastaks. Ta elas Alaveskis, mille peremees oli vangis täitmata heinanormi pärast ja veskiemand kolinud küla taha popsionni. Uut esimeest nähti harva, oli aina ametis. Külapoisid käisid lõunaajal veskijärves suplemas, kuni kari laudas seisis. Siis tuli suplema ka esimehe noor naine, kes ilmselt kartis Kütioru sügavusi. Me pritsisime teda veega ja tema jälle meid rõõmsalt naerdes. Oli vist külas üles kasvanud nagu meie.

Järgmine esimees oli Leonid Smutov Peipsi rannalt. Ta oli lõpetanud Mustvee keskkooli ja rääkis eesti kirjakeelt. Ta kolis oma perega Vihumäele Liiva Martini majja. Martin oli lühikest aega ka vangis olnud Eesti-aegsete laulude laulmise ja pööningult leitud Saksa-aegse kalendri pärast. Ta suhtles Smutoviga ja Smutov temaga nagu vanad tuttavad. Smutovi naine oli eestlane, suurtalu tütar. Smutov olevat tema isa Siberist päästnud ja võitis ka ise nüüd külarahva poolehoiu. Kord oli karjatalitaja koduteel talle vastu tulnud, piimamannerg käe otsas. Naise kohkunud nägu nähes oli esimees öelnud: „No ega see piim riigist välja lähe.“

Kuid riigiga oli Smutovil endal aina pahandusi. Võru autobaasi direktorina oli ta vahele jäänud varuosadega hangeldamisega ja karistuseks saadeti meile kuueks aastaks kolhoosi esimeheks.

Karistusaja kolhoosis kandnud, sai Smutov Võru autobaasi direktoriks tagasi – ja tabati taas hangeldamiselt. Seekord saadeti ta Vasalemma vangilaagrisse. Vabanedes tõusis andeka majandusmehena Pandivere pärmivabriku direktoriks – ja jäi jällegi vahele. Rahvas rääkis: „Nagu Lenin, vangist tuleb ja vangi läheb.“ Sellise pildi Leninist oli maalinud Nõukogude kool, vale nagu kõik muugi.

Smutovi vangisolekul hoolitses tema pere eest Savi Manfred Noodaskülast. Ülemuste naistel töösundust polnud. Smutov harjus sellega nii ära, et vabanedes läks kõigepealt Manfredi poole, siis alles oma pere juurde, raske seljakotiga. Küllap ta „maaonu“ õnneaegadel ka meeles pidas.

Smutovile järgnes Valdur Sari pikk valitsusaeg.

Täpselt sama skeemi järgi ehitati ka teisi kolhoose ümbruskonnas: rajati kommunismiõpetusele, mida iga Kremli valitseja Stalinist Gorbatšovini püüdis kohandada oma nägemusele muutuvast maailmast.

Lasva kolhoos asutati 5. aprillil 1949, otse märtsiküüditamise järel, ja keegi enam mõtlema ei jäänud. Siiski jonnisid lasvalased nime panekul. Taheti Lasva nime säilimist, seda olid kandnud nende esiisad vähemalt 300 aastat nii headel kui halbadel aegadel. Valla partorg Johannes Ilves oli kindlalt vastu: töörahva hea aeg algas alles oktoobrirevolutsiooniga 1917, seega olgu kolhoosi nimeks Punane Oktoober. Siis küsis keegi: aga mida kolhoos eesti keeles tähendab? „Põllumajanduslik artell,” vastas Ilves õpetatud mehena. Esimeheks pandi vene-eestlane Harald Piirisild, kes millegipärast oli Nõnovast Lasvasse tulnud.

Järgmisel hommikul oli kontori välisuksel hööveldatud saelaud „Lasva põllumajanduslik artell „Punane Oktoober““. Imekombel püsis artell kolhoosi asemel 20 aastat, kuid Piirisild esimehena vaevalt aasta. Olevat ajaga liialt kaasa käinud – Venemaal Saksa võimu teeninud ja Eestis jälle Vene võimu.

1944. aasta detsembriööl tuli ta kahe relvastatud vene soldati saatel isa arreteerima. Piirisild enam esimeheks ei saanud, aga parteipiletit ära ei võetud, sest kogemustega meest vajati edaspidigi. Kolhoosi juhatuses oli ta surmani.

Vaid neli päeva hiljem loodi kolhoos Võidu Tee 27 talust Pindi vallas, mis juba 1938. aastal oli liidetud Lasva vallaga. Esimeheks sai kohalik talunik Evald Kõrda. Teda tunti oma õe Liine von zur Mühleni tõttu, kes oli abielus Pindi mõisa viimase omanikuga. Too erines oma Tallinna sugulastest, sest leppis Eesti riigiga, mis jättis talle vana aadlimõisa südame, ja tundis ennast võrdsena kohalike talumeeste hulgas. Talvel 1943 eksis ta Pindi kirikust tulles teerajalt ja uppus Võhandusse.

Kui küüditajad 25. märtsil õuele tulid, võttis tema naine valmis pandud mürki, hüüdes: „Eesti muld ja Eesti süda!“ Tema surmast sai õhtuks teada kogu Lasva vald, eriti vapustas see taluemandaid. Kas mäletavad veel nende järeltulijad selle aadlinaise hauda, kes oli sündinud talutüdrukuna, kuid suri nagu seisusekaaslased läinud sajanditel venelaste lossi tungimisel?

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 29/05/2025 08:26:55