Veskikoda (1868), vooluveed murdsid vahel tammi ja kõrge alusmüüri, kuid veskikoda püsis kindlalt ka kolmel nurgal, kuni müür taastati. Foto: erakogu

Töötasin kolhoosis kuus kuud, piisavalt, et näha „kolhoosiperet“ seestpoolt. Meenuvad veel mõned mälupildid. Sigala köögis elas ebamäärases eas erak, ametilt sigala kokk, keetis hommikust õhtuni sigadele pesemata kartulitest ja puhastamata kaladest sööta, millest ka ise toitus. Üle köögiläve ta välja ei astunud, seatalitajad tassisid sööda sigade ette. Siin kokk ka magas kartulikastidele laotatud vatikuuel. Nälga ja külma köögis polnud. Viina tõid kohalikud inimesed jõusööda arvel oma sigadele. Söödakulu kontrollida polnud mõtet, sest suur pada kees kogu aeg ja kokk oli purjus.

Kolhoosi kaupluses teatud kontingendile viina ei müüdud. Lähim kauplus oli Loosi mõisas viie kilomeetri kaugusel. Sinna viival maanteel nähti tihti kaht kummalist matkajat, kes kunagi ei käinud kõrvuti, vaid ikka kolmekümnemeetrise vahega. Ees poeg, taga ema. Välimuselt nagu üheaegselt ilmale tulnud kaksikud. Nad olid valgevenelased, kõige allasurutum ja leplikum slaavi rahvus. Poeg kõnetas mind alati „pan natšalnik“ ja lisas kohe, et temagi oli natšalnik. Ema ei rääkinud kellegagi, elasid kolhoosi majas.

Käisin tihti töökojas – oli vaja traktorit, farmi või koju Noodaskülla. Töökojas töötas ka lellepoeg Heldur. Hommik oli töökojas ebasõbralik, vannuti ja pilluti tööriistu põrandale. Õhtupoolikul töötati hoogsalt, vilistati Ameerika filmist või Soome raadiost kuuldud viise.

Heldur jutustas: joome siin esmaspäevast reedeni, iga jumala päev. Laupäev-pühapäev oldi kodus – aiamaal või lõhuti puid, kuidas keegi. Viina ei tahtnud nähagi. Esmaspäeval pani tühja pudeli nägeminegi öökima. Kuid ka töö ei edenenud. Kuuldus hõige: kelle kord on võrriga (mootoriga jalgratas) Loosis käia? Ja kõik kordus jälle reedeni.

Läksin Võrru ehitustööliseks. Nädalavahetusel tegime Helduriga sõite Tartu ja Riiga, ka Leetu. Kõikjal imetleti tema keelteoskust. Ta tundis nelja võõrkeelt, ometi oli tema koolipõlv katkenud juba 5. klassis – visati välja relvastatud poistekamba loomise pärast. Töötas siis Tallinnas ehitustöödel, harrastuseks oli võõrkeelte õppimine.

Kord korraldati kohtumine ülikooli komsomolikomitee sekretäri Sirje Enderiga. Uksele koputamata astusime kolmekesi pimedasse tuppa, kus kuuldus grammofonimuusikat. Perenaine istus laua taga, ulatas vaikides käe ja ütles, et KGB jälgib teda pidevalt. Aeg oli pinev. Kommunistlike naaberriikide väed olid tunginud Tšehhoslovakkiasse, vältimaks selle lahkumist Jugoslaavia eeskujul. Arutasime olukorda keskööni.

Grammofon aina mängis-laulis, kuni plaadid said otsa. Siis tõsteti helipead ikka samale plaadile, et las kuulevad, peaasi, et nad aru ei saa. Siis küsis ta: kas keegi tunneb ustavat inimest, kes oskab tšehhi keelt? Mõtlesin kohe Heldurile. Mulle anti raske seljakott Tšehhoslovakkia ajakirjadega, mille toomine NSVLi oli keelatud.

Nüüd sai Heldur nii palju meelpärast tööd, et pidi joominguist loobuma. Mina viisin aeg-ajalt tõlked Tartusse, kus need edasi toimetati tellijale. Sirje Enderit nägin veel kord juhuslikult tänaval teisel pool sõiduteed. Ta polnud üksinda, aga tuli üle sõidutee minu juurde ja tänas „kõige eest“. Mulle jäid vaid samad sõnad öelda. Iseseisvuse taastamine vajas juba iseseisvusele jõudnud inimesi.

Olin kogu elu seotud kodukülaga, kuid külaühiskonda hakkasin märkama alles keskeas. Selle tuumiku moodustas maaga seotud talurahvas. Kuid talurahvaga olid seotud käsitöölised-väikekohaomanikud küla ääremaadel ja veskitalude rahvas. Veskeid oli külas kolm: Alaveski, Mäeveski ja Tohkri veski ning neilgi oli maad, metsa ja laudad loomadega. Veskitalusid sidus Kütiorgu läbiv Iskna oja, mis algab Munamäe jalamilt Vaskna järvest ja suubub Võhandusse Tammeküla all. Nende pered olid väiksed ja seotud veskiga. Nende põllutööd tegi külarahvas talgutega. Nad tundsid end külarahva osana, kuid neil olid laiemad sidemed välisilmaga.

Veskisse tuldi igast ilmakaarest kümne kilomeetri kauguselt. Veskitalu köök ja edetuba oli täis järjekorda ootavaid veskilisi ja elektrivalgus väreles lae all ka päeval. Veskilised istusid või lebasid pinkidel. Siia tuli ka omakülamehi uudiseid kuulama ja poliitikat tegema. Kuid kunagi ei vaieldud. Kõik olid peremehed, oma riigi loojad ning vaenlane oli ühine – nii piiri taga kui põranda all.

Igas veskis oli ka raadio, mida aeg-ajalt kuulati. Arvati, et inglane ikka aitab. Imestati küll, et lääneriigid omavahel tülitsevad, mis metsalisele uueks sõjaks lootust annab.

Kütioru veskitaludest vanim oli Tohkri, veski asutati aastal 1770, siis Mäeveski, asutatud 1868, ja Alaveski, asutatud 1870. Kõikides neis elasid edasi asutajate järeltulijad: Tohkris Prantsud, Mäeveskis Zupsmanid, Alaveskis Meltsad. Kõige kaugemasse kodumaa ajalukku ulatusid Tohkri rahva juured – Põhjasõja-eelsesse aega. Nende soost on pärit ka ärkamisaegne kirjamees Hindrik Prants (1858–1932), kelle mälestused „Minu elukäik“ heidavad valgust Kütioru mõlema nõlva taha. Zupsmani Ale on neid ridu kirjutades elavana mu silme ees. Alaveski asutaja poeg Gustav Melts (surnud 1975), kõige visama tahtejõuga mölder, arendas oma veski mitmetahuliseks tööstuseks, millel oli kontor Võru linnas. Pererahva külaskäigu ajal Oravale 13. veebruaril 1921 puhkes veskipoiste pidutsemisest tulekahju, mis hävitas kogu tööstuse, kahjum vähemalt miljon marka.

Järgmise aasta kevadel oli Võru Teatajas kuulutus: „Kütioru veski Lasva vallas vanutab, pressib ja värvib riideid ... Rõuges võtab tellimisi vastu hr Kintsiraud.“ 1930. aastal ehitas Meltsa Kusta veski kiviseina vastu kivist mootoriruumi, kus veepuuduse ajal käivitati Lanz Bulldogi mootor.

Mäeveski viimase peremehe Aleksander Zupsmani vanaema oli krahv Mantteuffeli toatüdruk, kui krahv kirjutas raamatuid „Aiawite peergo walgussel“ (1838) ja „Willem Nawi ello-päwad“ (1839).

Nõukogude võimu tulekul 1940 töötasid Kütioru veskid edasi, sest Haanja veed jõudsid veel nendeni. Veskilised täitsid jälle veskitalu ruume. Nüüd räägiti poole suuga ja raadio peideti magamistuppa. Vahel kuulati seal omakülamehega eestikeelseid saateid Soomest Lahti ja Saksast Königsbergi jaama kaudu. Siin võeti vastu ka rõõmusõnum Saksamaa kallaletungist Nõukogude Liidule ja Soome vägede tagasitulekust Karjalasse.

Veskipered moodustasid juskui koduküla intelligentsi, kuid nad olid ettevõtlikumad, haritumad ja jagasid külarahvaga saatust enam kui kuskilt tulnud kooliõpetajad. Kõigis kolmes veskiperes osati saksa ja vene keelt, Alaveskil ka läti keelt. Aga nad teadsid, et rahvas on varem elanud ka veskiteta, kuid nemad rahvata elada ei saaks.

1970. suvel läksin peale päikseloojangut külaliste Jaan ja Ain Isotamme ning Taivo Uiboga Kütiorgu kuulsat kuud vaatama. Alaveski õuel tuli vastu küüru vajunud, katkises kasukas möldriemand Paula, osutas oru nõlval kumavale kuule: „Kas pole häbi, et ameeriklane on seal ja venelane peab maa pealt teda vaatama?“ Ain vastas: „Aga üks venelane läks õllevaati ja lubas sinna jääda aasta lõpuni.“ Emand imestas: „Heldekene! Nagu too filosoof Diogenes Kreekamaal!“ Kaugemale jõudes küsis Ain: „Mis küll tolle eide haridus on?“ Ütlesin, et pole küsinud, aga temaga võib rääkida neljas keeles.

Mulle on Meltsa Paula rääkinud: „Kui sakslane tuli 1941. aastal, ei muutunud midagi, elu läks jälle endiseks. Juuli lõpus teatati: taluperemeestel või -perenaistel tulla vallamajja. Läksin muidugi mina. Lasva vallamaja õu oli istepinkidega kaetud. Vallamajal lehvisid sinimustvalge ja Saksa lipp. Lippude vahele trepile ilmus toredas vormis sakslane, vaatas nagu imestades ringi – õu oli rahvast täis, mitusada inimest. Võttis siis mütsi peast ja ütles: „Vehrehrten estnischen Landswirten und Wirtinnen!“ Kõik ohkasid kergendatult – selle võõraga tuleme toime! Sakslane rääkis, et Saksa riik peab sõda Euroopa kultuuri vaenlase punase Venemaa vastu kaugel kodumaast. Sõjavägi tahab süüa ja ta usub, et Eesti rahvas toetab seda võitlust toiduainetega.“

… 12. augustil 1944 oli ilus päikesepaisteline ilm, küla rahvas aga põgenes loomadega metsa ja kaugemalegi. Venelane oli vaevalt 10 kilomeetri kaugusel. Oma koju jäid vaid 100-aastane Punä-Mari ja Tseigo-Mika, kes oli Jaapani sõjas võidelnud. Jäid ka Alaveski vanad. Õhtul hakkasid külla langema Vene mürsud.

Mõned hooned purunesid. Samal ajal tuli läänest piksepilv, kõik ümberringi välkus ja paukus. Läksime vanamehega ära lauta kivist seinte vahele ja heitsime põrandale lautatud heintele pikali. Hommiku eel oli kuulda Vene tankide müra, mis sõitsid üle Tohkri veskisilla Võru suunas. Siis lõppes kõue- ja kahurimürin, valgenes. Kusta magas, Paula avas laudaukse – elumaja ees seisis salk telkmantlites sõjaväelasi. Paula hõikas: „Meine Herren! Wollen wir ...?“ Mehed pöördusid nagu välk tema poole, telkmantlite all läikisid automaaditorud: „Nemtsõ!“ Paula taipas eksitust: „Net, net! Eto mõ mestnõje!“

Venelased lähenesid, automaadid temale sihitud. Kus sakslane? Paula: sõitsid ära. Venelased: kes see laudas norskab? Paula: minu vanamees. Venelased: mine ees, meie tuleme taga! Kui valetad, tapame siinsamas! Ka vana Melts oli istukile tõusnud, teine püksisäär punetas virtsast. Venelased karjusid: haavatud Saksa sõdur! Paula seletas, et see tema mees ongi. Venelased rahunesid, lubasid loomi talitama hakata. Varsti oli kaks relvadega meest tagasi: vanaeit, tule tuppa! Tubades oli kõik pahupidi pööratud. Osa venelasi sõi ümber laua kapist võetud toitu. Küsiti: „Ütle, mis ametis su mees on?“ – „Eluaeg mölder olnud“ – „Ära valeta, miks tal niipalju ordeneid rinnas on ja seisab Hitleri kõrval?“ Paulale näidati noorema poja gümnaasiumi kontrolltööd „Berliini-Rooma telg“. Kahel pool pealkirja kleebitud Hitleri ja Mussolini pildid. Paula puhkes naerma: „See pole minu vanamees, vaid Itaalia rahva suur duce, Hitleri sõber.“

Venelased lahkusid sõnatult. Üks haaras kaenla alla suure purgi hapukoorega. Mindi rünnakule. Mäekülas olid veel sakslased ja venelased tulid nende tule all joostes orgu tagasi, hakkasid kaevama kaevikut. Lõuna eel korrati rünnakut. Sakslased olid külast lahkunud. Meie talu aida alla oli roomanud haavatud sõdur ja see tapeti püssitäägiga. Meltsa aiamaal olid kolme Vene sõduri laibad, ühe kaenla all purunenud hapukoorepurgi jäänused.

Nõukogude ajal kuulutati kõik veskitalud kulaklikeks, kolhoosi neid ei võetud kui külakurnajaid.

Veskitaludel oli 25. juulil 1921 asutatud Võrumaa möldrite ühing, mille juhatusse valiti Gustav Melts, Voldemar Hindrey, Reinhold Põdder jt. Mitmed Võrumaa veskipered olid seotud Eesti kirjanikega – nagu August Gailit, Karl August Hindrey, Richard Roht. Kunstnik Karl Pärsimägi õppis kunsti Tartus ja Pariisis, vaheldumisi möldriameti pidamisega Antslas. Sellest järeldati, et veskirahvas on uuele korrale vaenulik.

Lisaks kõigele olid sakslased Alaveskisse tööle andnud Nõukogude sõjavangi, ukrainlase Ivan Sveti, keda Lasva konstaabel, maailmakuulus laskesportlane Harald Kivioja aeg-ajalt külastas. 12. augustil 1944 ütles ta: „Ivan, mine nüüd omadele vastu, aga ära külarahvast halba mäleta.“ Ivan hakkas nutma ja ütles, et paremat elu pole ta veel kunagi näinud kui siin.

Ta tuli sõja järel Kütiorgu tagasi, olles Punaarmees kaotanud ühe käe, ja hakkas taas Alaveskis tööle. Kaitses oma peremeest, nagu oskas, kuid midagi ei aidanud. Alaveski ja Mäeveski omanikud kinkisid oma veskid riigile. Gustav Melts pandi ikkagi vangi. Zupsmani Alet suutis päästa Lasva vallasekretär oma huvides. Ale aga suri vanapoisina 30 päeva enne 100-aastaseks saamist.

Tohkri veski omanik lesknaine Irene Prants veskit ei kinkinud ja küüditati. Tema poeg Vello põgenes metsavendade juurde. Kord öösel tulid nad meile külla, viinad ja toidud kaasas. Lauldi:
„Ei surm ei sõjakära, ei lahingute müra,
me noorea rammu raugeta,
kui võitlema meid kutsub isamaa!”

Nende salk purustati ja Vello kui alaealine saadeti ema juurde Siberisse.

Sotsialistlik maaparandus ei leppinud Noodasjärve ja soo rikkumisega. Järgnevalt juhiti Haanja veed enne Kütiorgu Piusasse voolama, mis oli surmaks kolmele veskile. Kõige kauem pidas vastu elektrivoolule kohandatud Mäeveski, tänu Aleksander Zupsmani ennastsalgavale kiindumusele vanemate pärandisse ja Kütiorgu.

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 08/05/2025 08:28:11