Palun avaldada Aleksander Tõnissoni 150 aasta sünnipäeva puhul tema elulugu koos minu lisamärkustega, kuna seal mainitakse ka Jaan Rinki.

Täpselt ei mäleta, kas tema tütre või õega taastasime Krabil Harjumäe külas (endine Varstu vald) põllumajandust, mina koos abikaasaga pensionipõlves vanaisa Jaan Kasaku talu. Jõudsime nii kaugele, et meil oli neli lehma, üle 20 lamba jne. Tihti kohtusime naabrinaisega, Jaan Rinki lähedasega. Tihti kaebas ta, et Jaani vastu oldi väga ülekohtused, nii Vabadusristi kui maaeraldamisega. Samuti arvas ta, et Jaani varajase surma põhjust see soodustas. Lisan ka Jaan Rinki lühida eluloo.

Minu kirjatüki põhjuseks on see, et ei korduks praegu midagi sarnast, kuna ka praegu kõik ministrid, president jt kasutavad nõunikke – et nendega seda ei juhtuks.

Kindralmajor Aleksander Tõnisson
Aleksander Tõnisson sündis 17. aprillil 1875. aastal Härjanurme vallas Tartumaal. Esimese hariduse sai ta Eesti Aleksandri koolis Põltsamaal. 1896. aastal astus ta vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. Pärast Vilno sõjakooli lõpetamist oktoobris 1899 ülendati ta nooremleitnandiks ja määrati teenistusse 113. Starorusski jalaväerügementi, kus ta teenis esiteks noorema ohvitserina, siis pataljoni adjutandina, rügemendi kohtu asjaajajana ja mobilisatsioonijaoskonna ülemana.

Vene-Jaapani sõjast võttis ta osa 1. kütirügemendis. Seejärel teenis kuni 1909. aasta septembrini Riia õppepataljonis, siis jälle endises 113. Starorusski jalaväerügemendis, esiteks noorema ohvitserina, hiljem ilmasõjas aga kompanii- ja pataljoniülemana ning rügemendiülema abina kuni 1. Eesti rügemendi ülemaks nimetamiseni.

Kindralmajor Aleksander Tõnisson oli Eesti rahvusväeosade loojaid ja juhte, üks Eesti kaitseväe rajajaid. Kui pärast tsaarivalitsuse kukutamist 1917. aasta kevadel Eesti rahvuslikku sõjaväge looma hakati, kutsuti polkovnik Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks. Ta osales 1. Eesti polgu ülemana lahingutegevuses Riia rindel, Muhumaal ja Lääne-Eesti rannikul Pärnust Paldiskini.

Enamlaste võimule pääsemine Venemaal ning Vene sõjaväe lagunemine 1917. aasta viimasel veerandil ei jätnud ka Eesti sõjaväele mõju avaldamata. Polkovnik Tõnissonil tuli noores sõjaväes distsipliini ja korra hoidmiseks võidelda enamlaste mõjuga.

Saksa okupatsiooni ajal osales Tõnisson Eesti põrandaaluse omakaitse loomises. Pärast Saksa vägede lahkumist 1918. aastal ülendas Ajutine Valitsus Tõnissoni kindralmajoriks ja nimetas ta Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks. Tegelikult ei olnud sõjaväge veel olemaski ning kindral Tõnissonil tuli hakkama saada vabatahtlike toel.

Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist 1918. aasta detsembris vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor Tõnisson Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel.

Novembris 1919, kui Narva rindel kulgesid rasked ja ägedad lahingud, kavatses Tõnisson rinde Narva positsioonidelt tõmmata tagasi Sinimägede joonele. Sellest teada saades informeeris 1. diviisi operatiivadjutant kapten Alfred Vaga subordinatsioonist mööda minnes peastaapi Tallinnas.

Selle sammu tulemusena määras ülemjuhataja kindral Johan Laidoner oma emissarina Viru rinde kaitset organiseerima kindralstaabi valitsuse ülema polkovnik Jaan Rinki, kelle juhtimisel konsolideerus vankuv rinne ja Eesti rahvavägi säilitas oma positsioonid. Nimeliselt jäi kindral Aleksander Tõnisson edasi Viru rinde ülema kohale. Vabadussõja lõpupoolel jäi Tõnissoni ülesandeks Loodearmee desarmeerimine ja selle sõdurite hulgas puhkenud plekilise soetõve vastu võitlemine.

Pärast Vabadussõda oli Aleksander Tõnisson vaheldumisi 3. ja 1. diviisi ülem ning ühtlasi sõjanõukogu liige. 1920. aasta juulist oktoobrini oli ta sõjaminister ja 1932. aasta novembrist 1933. aasta maini kaitseminister. 1933. aastal määrati ta kaitseministri nõukogu alaliseks liikmeks.

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid Aleksander Tõnissoni 1940. aastal ning ta lasti Patarei vanglas maha.

Aleksander Tõnissoni iseloomust
Tõnissoni iseloomu kirjeldatakse raamatu „Soomusrong nr 2 Vabadussõjas” peatükis „Diviisiülem Vene sõduri sinelis”.

„Kentsakat kohtumist diviisiülema kindral Aleksander Tõnissoniga meenutab soomusrongi nr 2 tolleaegne kuulipildujate komando nooremohvitser, käesoleva raamatu üks autoritest Tõnis Kint.

Venelase surve suurenes, lahingurinne oli Kehra ja Anija alla jõudnud. Soomusrongi dessandid olid alaliselt väljas, kord meie jalaväepolkusid abistamas venelase pealetungi pidurdamiseks või jälle iseseisvalt talusid ja külasid sissetunginud venelastest puhastamas. Rongi meeskond oli tülpinud ja väsinud. Kuid vana aasta viimasel õhtul hilja kihutas rong eesliinilt tagalasse Raasiku jaama, et vedurile vett võtta ja kütte tagavara täiendada. Meeskonnast tõttasid paljud Raasiku jaama kaevu juurde, et end kogunenud mustusest vabastada. Kaevu ääres oli end pesemas kolm-neli soomusronglast, 1. kuulipildujate komando sõdurit, üks neist allohvitser Friedrich Kiviloo, teine veltveebel Martin Assman ja veel paar meest.

Mina olin kaevu juures pesijatest umbes 30 meetri kaugusel, kui nägin, et üks mees peatub pesijate juures ja kõnetab neid. Oli õhtune videvik, mina oma asukohast silmitsedes ei tundnud seda meest ega kuulnud ka nende juttu, kuid Jaan Pert on oma mälestustes allohvitser Kiviloo jutustuse põhjal sündmuse edasi andnud:

„Seal pöördunud nende poole üks erariides (Vene sõduri sinelis ilma sõjaväelase eritunnusteta) mees ja küsinud: „Mis rong see siin ees seisab?” „Eks ise näed, mis rong see siin seisab,” vastanud Kiviloo. Võõras korranud oma küsimust. Siis olid pesijad ütelnud: „Mis see sinu asi, mis rong see siin seisab. Keri põrgu!”

„Kas teie ei tunne, et olen kindral Tõnisson? Viiendasse polku...!” vastanud kindral.

Soomusronglasele oli jalaväepolku määramine ebameeldivaks karistuseks. Kindral Tõnissoni nõudel pidid need vana aasta õhtul Raasiku jaama kaevu juures pesijad rongilt lahkuma. Veltveebel Assman käis meie värske rongiülema Jaan Lepa jutul, et kuidagi pääseda jalaväepolku minemast – kuid ülemuse korraldusele tuli alistuda. Allohvitser Kiviloo oli siiski veel soomusronglasena koos Jaan Pertiga Aruküla ümbruse talusid ja Aruküla koolimajas peetavat uusaastapidu külastanud. Neid kui soomusronglasi oli igal pool hästi koheldud ja vastu võetud. Veltveebel Assman ja teised paar karistatut siirdusid ka Tõnissoni käsu kohaselt jalaväepolku. Need tublid lahingumehed Kiviloo ja Assman tulid hiljem meie soomusrongile tagasi: Kiviloo juba kuu aja pärast ja Assman mai lõpul.”

Selle teksti andsin selleks, et lugeja saaks aru Tõnissoni iseloomust, mille tõttu ta ka Jaan Rinkile tasus kätte selle eest, et too oli temast targem, kui tuli Narva rindele appi ja rinne jäi püsima.

Kolonel Jaan Rink
Jaan Rink sündis 18. veebruaril 1886. aastal Pärnumaal Uue-Kariste vallas. Üldhariduse sai ta kodus. Õppis aastail 1903–1906 Vilno sõjakoolis. Selle lõpetamise järel oli jalaväestaažil mitmesuguste jalaväeüksuste juures. 1913. aastal sooritas sisseastumiseksamid Nikolai sõjaväeakadeemiasse Peterburis. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914 määrati Rink I korpuse staabi käsundusohvitseriks. Sama aasta novembrist oli ta rindevääristuse saamiseks määratud 15. jalaväepolgu koosseisu rooduülemaks ja 15. detsembrist 1915. aastal 14. korpuse staapi käsundusohvitseriks. 1918. aastal saabus Rink kindralstaabi alampolkovnikuna Eestisse.

Novembris 1918, Vabadussõja puhkemisel asus 1. diviisi staabiülema kohale. Veebruaris 1919 sai Rinkist äsja moodustatud kindralstaabi valitsuse ülem, sel teenistuskohal tegutses ta kogu Vabadussõja kestel, täites ajuti ülemjuhataja staabiülema ja ka ülemjuhataja kohustusi. 1920 ülendati kindralstaabi polkovnikuks. Ülemjuhataja instituudi likvideerimisel määrati Rink sõjavägede staabi ülemaks. Oktoobris 1920 lahkus sõjaväeteenistusest, kuid tuli aktiivteenistusse tagasi 1921. Määrati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks, sellele ametikohale jäi ta surmani 1927. aastal.

Jaan Rinki surma puhul avaldatud päevakäsus on öeldud: „Eesti Vabadussõja ajal tegutses kolonel Jaan Rink tähtsal kohal sõjaväe organisatsioonilise ja operatiivse juhtimise alal, olles kindral Johan Laidoneri ja Jaan Sootsi (sündis 1880 Valgamaal Helme vallas, suri 1942 Venemaal vangilaagris – toim) lähem kaastööline ja väljendades suurt asjatundlikkust ühenduses energilise otsustusvõimega. Ka Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuse ülemana osutus kolonel Rink heaks administraatoriks.”

Nagu andekal inimesel ikka, oli ka Jaan Rinkil kadestajaid ja antagoniste, kellest Sootsi ja Aleksander Tõnissoni seisukohad ja arvamised olid määravad eriti sellal, kui oli käsil Vabadusristide määramine. Vabadusristi saamiseks esitatuna määrati Rinkile VR I/2, mida aga ta vastu ei võtnud, kuna tema Vabadussõja-aegne ametikoht – kindralstaabi valitsuse ülem – oli vastav diviisiülema ametikohale, mille järgi oli Rinkil õigus saada VR I/1 – kõrgeim vääristus sõjaliste teenete eest. Jaan Rink oli kiire otsustusvõimega väejuht ja strateeg, seejuures resoluutne ja teadlik oma kohustustest.

Kui Jaan Rink oleks olnud elus, siis arvan, et 1934. aasta 12. märtsi ebaseaduslikku riigipööret poleks toimuda saanud, ta oli kõrgema sõjakooli lõpetanute seas suures austuses. Vabadussõjalased oleksid võimule tulnud ning nende kavatsused ja demokraatia oleks kõike muutnud. Aga diktatuur hävitas kõik, kaotati sõnavabadus ja riiki hakati valitsema dekreetidega. Eesti kaotas vabas maailmas usalduse, selle tõttu kaotasime pooleks sajandiks vabaduse.

 

 

Autor: OLEV KASAK (99)
Viimati muudetud: 24/04/2025 07:04:06